Teadmised on saatanast,

jõudsin ma neljapäeval Hortese riiulite vahel koladest järeldusele. Vana ameti mahapanekul möödunud aasta märtsi lõpul kinkisid kolleegid, teades mu vastumeelsust lillelaipade ehk lõikelillede vastu, 50 euro väärtuses Hortese kinkekaarte. Mida ma siiani polnud suutnud ära realiseerida. Kahekümne euro eest ostsin jõulude ajal valgustuskette juurde, kolmkümmend oli alles. Lappasin seemneriiuleid, aga sealt polnud eriti midagi vaja, maitseroheliseseemneid on veel eelmisest aastast alles ja need paar kurgi- ja tomatitaime, mis plaanis soetada, kavatsen osta taimedena. Lappasin siis ilusate piltidega püsikupakke ja meel läks veel mornimaks. Sordivalikul polnud nagu väga vigagi, oleks krabanud paar liiliat ja päevaliiliat, aga see kvaliteet. Kui profikategooria paljasjuurseid näinud ei ole, siis lähed muidugi ilusa läikpildi õnge. Nüüd kiskusin mind huvitanud juurikatel stendilt maha terve riiulitäie pakke, vaatasin juurikad ükshaaval üle ja viisaka kliendina panin siis samasse asendisse tagasi. Eriti nutune oli olukord liiliatega, mille puhul tekkis küll tunne, et jaekliendi jaoks pannakse pakkidesse sibulad, mida profid ka ilma rahata poleks nõus võtma. Kurb tegelikult. Ja siis tekkis veel tunne, et peaks liiliate hinda tõstma, sest kui nii haledate kribalate eest küsitakse sama palju kui ma praegu korraliku kauba eest veebipoes, siis pole see üldse õiglane. Aga ei tõsta.
Lõpuks jäid valikusse kolm erinevat ja selgelt elus olevat lumeroosi ja üks mikaadolill (Bletilla striata), mis reede hommikul ka potti said. Summa täissaamiseks lisasin päevalillede seemneid ja Gardmani mulla pH määraja, mis, kui ta töötab, võib isegi vajalikuks osutuda.
Reedel undas õuel mootorsaag ja paar täiesti üleliigset puud kadus salapäraselt ära. Nojah, kellel on kõrghaljastust puudu, kellel üle...Meie männipadrik tekkis kunagi sellest, et nõukaajal istutas mingi majand meie talu äravõetud heinamaale männinoorendiku, mis hiljem lihtsalt unustati ja jäei hooldamata. Poole sellest põletas Lepatriinu õnneks titena tikkudega mängides maha, aga teine pool jäi kasvama nii nagu jäi ehk liiga tihedalt. Traktoriga vahelt läbi ei mahu ja jämedaid oksi tuleb iga tugevama tuulega tee peale. Raieküpseks pidavat mänd saama küll 90-110 aastaga, aga minu meelest on praegusedki päris pirakad ja nagu öeldud, on neid lihtsalt ühes kohas liiga palju. Nii tegingi naabrimehega diili, et tema töö ja tema saag ning küttepuud saab ta selle eest endale, mõlemad pooled rahul. Oma küttepuudeks on mul aia taga metsas mahalangenud puid nii et vähe pole, oleks ainult kes saeks. Igatahes läks vaatepilt hulga paremaks ja tekkis ka koht, kus saab veoautot ümber pöörata, sellega oli möödunud aastal tõsiseid probleeme.
Laupäeval madistasin ka ise õues, aitasin oksi koristada ja põletada. Füüsik jõudis ka poolest päevast kohale ja toimetas naabrite oksapurustajaga suuremate okstega, päris hea hulga multši sai. Meie enda oksapurustaja on paras nikats, mis kipub alalõpmata kinni jääma ja seetõttu olen oksad enamuses ära põletanud. Naabrite Bosch aga on tõsine tööriist, millega oli lust töötada ja kaunis arulage on ju multši osta, kui kõik kohad on võsa täis.
Õhtul oli korralik värske õhu mürgitus ja haigutama kippusin juba enne saunalavale minekut, peale sauna olin päris kutu. Pühapäevgi läks enamuses ringilonkimisele, no igasuguseid plaane tuli pähe, mida sellise ilmaga jõuaks veel enne aiandushooaja algust ometi korda ära teha :).
Vabariigi aastapäevaga seonduvad mul tavaliselt mälestused ekstreemsetest ilmaoludest. Mul pole nii vanu märkmeid, aga see pidi olema enne 2002.aastat, kui oma tollase sõbraga Aavikule sauna tegema tulime ja kuna tollal siin talvel ööbida polnud võimalik, siis pidime õhtul linna tagasi minema. Ilm aga läks päeva jooksul nii käest ära, et igasugune ühistransport peale rongide lõpetas toimimise ja õhtul sumasime siis 2,5 kilomeetrit rongijaama poole vaat et vööni lumes ja seda maanteel, mille olemasolu võis ainult oletada. Hilisemastki ajast mäletan vähemalt kahte vabariigi aastapäeva järgset päeva, kui ma tööle ei pääsenud, sest kinnituisanud teede tõttu ei  saanud välja. Täna siis +7, kuivad teed ja natuke näitas pilvede vahelt päikestki, sinililli pole siinkandis veel näha, aga lumikellukesed alustavad kohe.

Tsiilile: kui ma Sulle inglasi hakkan saatma, panen sellest lumikellukesevõpsikust ka peotäie kaasa, on mul õieti  meeles, et tahtsid?
Selline tunne, et kangesti tahaks väljas juba midagi teha, aga tegelikult on tegutsemiseks maa liiga porine ja kohati ka külmunud. Väiksem ja madalam tiik eespool on ilmselt põhjani läbi külmunud, suuremas loksub jääsaar.

Katkujuured näevad nutsakad välja, aga bergeenia on end juba reipalt sirgu ajanud.

Umbrohi tunneb end suurepäraselt, kõik varemerohud ja linnurohud on kenasti peenardes talve üle elanud ja naatide esimesed ninaotsad ka kevadet piilumas.