Märtsiplärts

Eile hommikul õue vaadates oli selge, et toas toimetada sellise ilmaga küll ei raatsi, pilvede vahelt paistis päikestki. Maa aga oli keltsas. Otsustasin kõigepealt nädala puudevaru tuppa tassida, siis nädala sees hea rahulik.
Mõlemat peni korraga ma tavaliselt välja ei lase, üksipäini ei lähe kumbki koduõuelt kaugemale. Aga koos tulevad neile igasugused napakad mõtted pähe. Olin ka ise totu, kauka tegi nägu, et tal on väga vaja asjale minna ja Jasmiiniõieke tuuseldas nagunii ringi, mõtlesingi siis, et hoian neil silma peal.
See oli viga. Kaks karvast pead pandi kokku ja nägin lausa silmnähtavalt seda mulli kerkimas, milles moodustus Plaan. Ja tarvitses mul vaid hetkeks valvsus kaotada, kui karvikud võssa haihtusid. Õnneks suunda, kus sadade meetrite ulatuses pole ühtegi teed ega maja.
Ohkasin, kontrollisin telefoni olemasolu taskus ja tõin toast autovõtmed, sest kuigi meil pole ametlikult registreeritud naabrivalvet, töötab see ka ilma ametlikkuseta suurepäraselt ja lisaks on koertel ka telefoninumbrid kaelarihma küljes. Iseküsimus, kas võõras inimene kaht karvast mammutit väga tahab näppida.
Tassisin puid edasi, aga kui tunni aja jooksul keegi helistanud polnud, hakkasin närviliseks muutuma ja istusin autosse. Leidsin jooksikud kadumissuunale vastassuunast, kodunt poolesaja meetri kauguselt jaama mineva maantee äärest. Kaukaaslane õnnestus kohe krattipidi kätte saada ja autosse toppida, aga mastifipubekaga oli asi märgatavalt keerulisem. Ajasin teda mööda poolt küla ja metsa taga, küll üksi, küll naabrimeestega, aga kätte ei saanudki. Lõpuks vihastasin ja tulin tulema lootuses, et kui plikal kambajõmmi pole, tuleb ise koju.  Läks isegi paremini, jäin koduteel naabritega rääkima ja juba saabuski ületee-naabrimees, pätiplika nöörijupi otsas. Oli kommikarbiga meelitades end lõpuks kätte andnud.
Patukotid koduarestis, läksin ise õue tagasi. Torkisin labidaga turbahunniku jäänuseid, mis peale võsa eemaldamist torkavad silma nagu koeranael, aga mis jääs, see jääs. Küll aga oli töödeldav killustikuhunnik ja otsustasingi tegeleda juba paar aastat poolikuna seisnud eesaiaprojektiga. Vedasin kümneid kärutäisi killustikku mäest üles käsikäruga, sest maa oli libe ja trakats käruga üles ei saanud, püherdas ainult õue mudaseks. Lõpetasin hämaruses, hambad ristis ja vere maitse suus, aga pooleli ka ei tahtnud vedamist jätta. Kogu vajalik paarkümmend ruutmeetrit sai kaetud, aga pilti teha ei jõudnudki, pime oli.
Enne naabrite juurde sauna minemist jõudsin isegi külakostiks kähku juustu- ja kaneelisaiu küpsetada ja seekord päästis küll kuum saun ja vihtlemine tänase päeva, sest kondid ei valuta peale seda mahtrat üldse.
Täna teatas loodus, et pühapäev on puhkepäev. Hommikul silmi avades nägin akna taga üleni lumiseid puid ja laialt langevaid  räitsakaid. Pilti sellest ilust teha ei jõudnudki, hommikukohvi lõpetamise ajaks oli puudelt lumi sulanud ja maapinda kattis mõne sentimeetri paksune lirtsuv ollus. Õueskäimine piirdus koos naabrite ja koertega metsa all kolamisega ja tuulemurdude ülevaatamisega, isegi selle käigus muutus olemine vastikult märjaks ja külmaks. Räästad isegi mitte ei lirtsu ega plärtsu, vaid solisevad.
Projekt aga jätkub siis, kui taas õuel liikuda saab. Tänane päev raamatuhunnikus.