Sellise märtsi ma võtaksin

ja selle talve vastu pole mul ka midagi olnud, on rahakoti- ja seljasõbralik olnud. Täna hommikul 4,5 soojakraadi ja lausa uskumatu omaenda blogist vaadata, et aasta tagasi samal ajal oli -15,4 ja lumi põlvini.
Eriti meeldib mulle see, et varajane kevad annab aega asju rahulikult võtta. Aias ringi kõndida, looduse tärkamist märgata, teha asju, milleks pole aastaid aega olnud ja mis on mõteteks jäänudki. Saabuvate paljasjuursete püsikute potistamismaratonini on veel paar nädalat aega ja seekord saab seda ehk teha kasvuhoones, mitte sauna eesruumis. Eelmise aasta bardakile, kus terve maja oli mulda, juurikaid ja potte täis, ei taha tagasi mõeldagi.
Reedel käisin Stihli võsalõikuriga üle kogu M omal ajal rajatud uudismaa, kuhu oli pea meetripikkune võsa uuesti peale kasvanud. Võimsa riistapuuga töötada on lõbus, lärrrrr ja kõik pikali. Hilisem risu kokkukorjamine on palju tüütum.
Laupäeva hommikuks lubas ilmateade lund, lörtsi, tormituult ja muid jälkusi, seetõttu olin planeerinud maja koristamist. Kella kuue paiku korraks silmi avades midagi vastu katust trummeldaski, aga kui kell üheksa lõplikult ärgates säras akna taga päike. Koristamata jätta ka ei saanud, kolm karvikut ajavad karva ja tassivad käppadega liiva sisse, aga nii kiiresti ma vist polegi suutnud oma sadat ruutmeetrit põrandaid üle käia kui seekord. Siis õue. Tuul oli küll selline, et lisaks kõrvadele tahtis küljest rebida ka pea, aga alustasin kasvuhoone koristamisest, seal polnud tuult ja oli mõnusalt soe. Väga palju koristada polnud, mõned asjad sügistüdimuses tagantkätt ära pandud, need korda, riiulid puhtaks ja nüüd on kõik hooaja ootel valmis.
Terrass ka suvevalmis pandud ja esimene kohvgi seal joodud. Olin hiljuti sunnitud tegema plaanivälise investeeringu, vana kohvimasin läks rikki, tegin südame kõvaks ja investeerisin espressomasinasse, oli ka väga soodne pakkumine. Ei kahetse, sest seisnud kohv mulle väga ei maitse ja õnneks andsid meeldivalt madalad talvised elektriarved natuke rahakotis hingamisruumi.
Lõunast saabusid appi ka Lepatriinud, asusime oksi koristama ja Lepatriinuisand naabritelt laenatud võimsa Boschi oksapurustiga oksi väärtuslikuks multšiks laskma. Seda tööd jätkus veel pühapäevakski ja mitu traktorikärutäit pinnakatet ootab veel laialivedu.
Tõsiseks probleemiks kujunes peenema pudi põletamine, sest sellise tuulega oleks lõke kohe metsa lennanud. Lepatriinuisandal tuli hiilgav mõte kaevata natuke maasse võsast leitud plekktünn, sellesse laskis ketaslõikuriga allserva veel õhuaugud sisse ja sai põletada küll, kuigi vähehaaval. Tünni vaadates tekkis kohe järgmine mõte, aga vaatame, mis sellest saab.

Pühapäeval jätkasime. Lepatriinud koristasid ja purustasid, lõunast tuli appi ka väike abiline emaga oksi vedama. Tänu rohketele abilistele sai ikka väga suur tükk tööd ära tehtud. Sodi on põletada veel hulgem, aga tänanegi tuul pole oluliselt vaiksem ja nii kiire sellega nüüd ka pole, et tingimata kulupõlenguga riskima peaks.
Nädalavahetuse möllamisest on veel roidumus kere vahel ja kuna tuul tõesti endiselt vastik, siis õue tegutsema täna väga ei tõmba, natuke peab vahet ka pidama. Teha leiaks muidugi alati midagi, ka tuulega, aga ka tubased tööd arvuti taga tuleb ära teha ja küllap tuleb peagi ka mõnusama ilmaga päevi. Natuke sai siiski fotojahti peetud.

Peale püsikuvarte ärakoristamist näeb aed kuidagi kummaliselt lage välja ja väljapiiluvaid ninasid ja ninakesi on kohe hulgem; Kuu teisel poolel lubab öösiti siiski külmakraade, eks näis. Praegu on küll juba kõigil põõsastel suured pungad, kõik roosid ja hortensiad tunduvad end suurepäraselt tundvat ja isegi potis talvitunud pojengid näitavad esimesi punaninasid.