Kuhu kaob aeg

Eks seda on vist kõik kogenud, et mida vanemaks, seda kiiremini hakkab liikuma kell. Viuhh, ja hommikust on saanud õhtu. Tsauhh, ja nädal läbi. Ja kui tekib tunne, et viimaks ometi hakkaks tekkima selline hetk, et käiks mõnel kunstinäitusel ja võtaks end lõpuks ometi kohalikus raamatukogus lugejaks, sest kõike ju ometi pole mõtet osta, siis selgub, et kohe saabub kevad ja juba mõne nädala pärast saabuvad esimesed taimekastid. Mul aga on endiselt isegi viimase nelja kuu "Gardeners World" kilest välja võtmata.
Täna hommikul -8,9 ja kuna olin väsinud peaga unustanud ahju siibri kinni panemata, elutoas +15. Soojuspumba lülitasin ilmade soojenedes kokkuhoiu mõttes välja ja köögi põrandakütte keerasin poole peale. Õnneks annab korralik soome tüüpi ahi ruttu sooja ja hoiab kaua. Kui siiber kinni panna muidugi.
Võrreldes lõunaosariikidega on meil parem, lund on parasjagu ja jäävihm läks meist mööda. Sula tekitas lumele küll õrna kooriku, aga see ei kanna kassigi.
Ilmateade lubab poolteist nädalat sula ja see hoiab lootust, et laht jäässe ei lähe. Jäätunud meri tähendab siinkandis pikka, vastikut ja vinduvat kevadet. Boonuseks väiksem küttekulu ja vähem puudetassimist.
Blogi tellitud, trükitud ja homse linnasõidu käigus saab ehk ka raamatuks köidetud.
Kõik nädalavahetused aprilli lõpust kuni juuni keskpaigani on kinni kas gruppide või taimeürituste all. Igasugused väikelaadad jäävad ära, kui need just ainult taimedele pole pühendatud. Kunagi tahaks nii kaugele jõuda nagu Nurga, Rosmakor või Garden, ehk et ei peaks kodunt üldse välja tulema. See võtab aega, aga algus on tehtud.
Ja kui keegi arvab, et olen suutnud kindlaks jääda ja endale mitte midagi tellida, siis ääh...Inglismaalt tulevad seemned, Garden.ee-st neli roosi ja täna jäin Järvselja lehele koperdama ning nüüd ei tea, kas tänada või kiruda, et mul puude jaoks ikka üldse kohti pole. Tuleb põõsaste ja püsikutega hakkama saada, muidu ei jõua valgus enam varsti üldse maapinnani.