Koeravärvimise tehnoloogiast

ehk kui sa juba peaaegu hingad kergendatult,  et koerapubekas hakkab suuremaks ja targemaks saama ja juba paar kuud ei ole ühtegi sussi nahka pandud, üllatatakse ikka millegi uuega. Täna koju saabudes pidin ma kõigepealt insuldi saama. Esimene märk, et pätiplika on millegagi hakkama saanud, oli see, et tervitamise asemel lidus ta kohe õue. Tuppa astudes jäi mulje, nagu oleksid siin tapatalgud toimunud, terve põrand oli punane. Samas tundusid mõlemad penid nagu täie tervise juures olevat...ja siis ma vaatasin kaukaaslast lähemalt...ja siis ma enam ei teadnud, kas nutta, karjuda või täiest kõrist naerma hakata, sest seni hall koer oli üleni roosa. Roosa koon, roosa rinnaesine, roosa kõhualune, neli roosat käppa.

Pilt on tehtud juba õues, siis vedasin eluka välja ja panin keti otsa, et nad küla peale hulkuma ei läheks. Kui ikka kellelegi oleks küla peal roosa kuuekümnekilone peni vastu jalutanud, oleks too vist endale hullumaja auto vabatahtlikult järele helistanud. Noorem peni tuiskas ringi ja sai päris puhtaks, aga vana laisk kaukaaslaseproua oli lihtsalt solvunud, et ta üle pika aja ketti pandi ja sooja tuppa ei lubatud.
Uurimine tuvastas, et Malati oli kuidagi käsitöötarvete korvist välja õngitsenud plastikkarbi raudoksiidiga (vesilahustuv pigment, mida kasutatakse punase värvainena loodustoodetes), vedanud selle raamatukogu diivanile, seal lahti näkitsenud ja siis alles avastanud, et sisu ei kõlba süüa. Pettumus missugune, tavaliselt on sellistes karpides ju maitsvad asjad nagu vorstid või lihatükid või või...igatahes jäeti see lahtine totsik diivanile vedelema ja suure tõenäosusega otsustas kaukaaslane hiljem samale diivanile pikutama minna. Tulemused on pildil näha.
Pigmendiga koosoleva diivani viskasin hetkel lihtsalt õue, selle riie oleks nagunii peale kutsika suurekssaamist vahetusse läinud. Põrandaid pesin mikrofiiberlapiga vist tund aega, puhtaks sain selleks korraks. Arvatavasti saan veel korduvalt pesta, sest pigmendiga koos olev peni ei ole mitte ainult roosa, vaid annab ka värvi. Vaene loom oli ise täiesti heitunud ja ei saanud üldse aru, miks ta kaheks tunniks õue peale jäeti, aga vähemalt on meil nüüd maja ees ilus roosakirju lumi ja koer on natuke heleroosam.
Viimasel hetkel tuli meelde, et hommikuks on loomakliiniku aeg...helistasin ja ütlesin aja ära ja rääkisin ausalt ära ka põhjuse. Et juhtus selline asi ja kui ma ka kuidagi värviandva koera autosse saaksin, siis ilmselt põhjustaksin karvase roosa mammutiga linna vahele ilmudes ahelkokkupõrkeid ja muid õnnetusi...igatahes arst peaaegu luksus naerust ja kui aus olla, siis ei saanud ma isegi kaua vihane olla, sest niipea kui ma jälle näen kahte solvunud-küsivat pruuni silma (miks sa mind elutuppa täna ei luba???) hiigelsuure heleroosa koonu kohal otsa vaatamas, tuleb selline naer peale, et silmad lähevad märjaks :DDD. Loodetavasti kulub värv esmaspäevaks natuke maha ja saame oma kõrvad arstile ette näidaya.