Relvastatud ja väga ohtlik

Selle nädala relvastuse hulka kuulusid:
1) Powercrafti teleskoop-kettsaag (pildil kokkupanekustaadiumis), millega saab oksi saagida ka umbes kolme meetri kõrguselt;
2) Stihli bensiinimootoriga võsalõikur, mida naabrinaine nimetab Eriti Naiselikuks Aiatööriistaks, lärrrrrrrrr....ja puud lendavad;
3) 25-meetrine pikendusjuhe;
4) kahed oksakäärid, pikad ja lühikesed.
Nende usinate abimeeste abiga said eile kahest metsõunapuust kultuurõunapuud ja täna taandus ka arooniavõsa millekski hekitaoliseks, hekki tuleb veel pealtpoolt kohendada, kuid kuna akuga hekilõikur külmakraadidega eriti töötada ei taha, jääb see edaspidiseks. Õunapuuoksad ja arooniad sai lõkkeasemele koristatud, lumes tammumine oli selle töö füüsiliselt kõige raskem osa.
Lisaks laulis võsalõikur tulevases varjuaias, niites alusvõsa. Okste ja võsapudi koristamine jääb edaspidiseks. Igatahes hakkas aknast paistma see koht, kuhu naabrinaisega kahasse millalgi tiiki planeerime (kunagi mu lapsepõlves oli seal tiik ja vesi kipub siiani sinna kogunema, aga praegu on see lihtsalt üks väga märg koht ka suvel). Kui lumi ära sulab, tuleb kännud ära märkida ja tuttav kopamees kände välja võtma kutsuda. Muidu on natukese aja pärast jälle võsa tagasi.
Nüüd on üle tüki aja liigutamahakkamisest sihuke väsimus ja uni peal, et peab vist natukeseks silma looja laskma. Metsa all ähkimisega abiks olnud koerad juba norisevad magada.

Kingitus Vabariigi aastapäevaks

No ja vastlapäevaks. Ja madisepäevaks. Ja omaenda aastaseks sünnipäevaks. Ühesõnaga, loll, kes põhjust ei leia. Ja seda tean ma lapsest saadik, et kui ma kingitust tahan saada, pean ma selle ise ostma.
Telekas ütles üles juba pea kuu aega tagasi, aga erilist puudust ei tundnud. Ning ka tänase päevaga olid mul algselt märksa kodusemad ja isamaalisemad plaanid. Et tuhlaks vanades kirjades ja kirjutaks uue jupikese talu loost. Kuna ma aga olin kaks viimast päeva nagunii arvuti juures konutanud, siis enam ei jaksanud. Ajasin auto garaazist välja ja sõitsin Tallinna, asi, mida ma tavaliselt puhkepäeviti iialgi ei tee.
Kõigepealt rüüstasin tee äärde jäänud Hortese aiapoodi. Mõned seemned ja juurikad. Püüdsin jääda mõistlikkuse piiridesse.
Edasi Ülemiste keskusse, kus kohatud valge teleriiludus mu nummimeetri eelmisel nädalal lakke ajas. Enne jäi veel Apollo raamatupood ette. Teleripoes kaubad kähku koos ja kenad poisid tõstsid kasti autosse. Tänasin mõttes taevast, et CRV pakiruum ikka nii suur on, väiksemasse autosse see kast küll mahtunud poleks.
Koduteel mõtlesin, et ilmselt pean naabrinaisele helistama ja meest laenuks paluma. Aga naabrid olid ilmselt halba aimanud ja jalga lasknud. Ning mina oma hiidkastiga üksi.
Kasti vaikselt sakutades selgus, et ega ta nii väga raske ei olegi. Autost sai päris kergelt välja. Mööda kuuripõrandat lohises. Üle õue sõitis kelguga (loeme sellega ka vastlasõidu sooritatuks). Kõige keerulisem oli eeskoja trepp, olin hästi ettevaatlik, no eks ikka see kümne, ptüi, viie kilo piirang, millest rohkem tõsta ei lubata. No ja edasi tuli parketti mööda ka peaaegu ise.
Lahtipakkimine oli kah lõbus. Mitte kast polnud liiga suur, vaid minu käed liiga lühikesed, ei ulatanud kahele poole korraga.
Lõpuks sain hakkama, valge kaunitari paika, vajalikud voolikud külge ja isegi digitelevisiooni 33 kanalit suutsin täiesti iseseisvalt ära häälestada. Kui olin aru saanud, mispidi kaardilugejat telekasse toppida. Teisel katsel läks õieti.
DVD, VHS, ABC, DEF ja need muud tähed jätan poisile häälestada, kui see ühekorra taas oma väitlusturniiridelt ja aineolümpiaadidelt maa peale tagasi laskub.
Nüüd vaatan presidendi vastuvõttu ja ei peagi prille ette panema. Seltskond: uus telekas, kamin, kaks koera ja kass. Dresscode: dressid.

Kevadmõtted

Peaks tööd tegema (mida pole sugugi vähe), aga pilk kisub õue, kus tõusva päikese kiired lumevaibale pikki varje heidavad. Kevadmõtted on juba jupimat aega peas kummitamas, kuigi külma aega jätkub veel vähemalt kuuks ajaks. Ilus talv on olnud, loodusele peaks see ühtlane külm ja lumekate hea olema - näis, kuidas mu enamjaolt katmata, ainult mullatud roosid selle üle elavad. Aga tõsist külma pole meil ka olnud, paaril üksikul ööl -15 kraadi. Roosid on Kordesest ja Peter Boylesist tellitud (Deia saab ka ühe Merineitsi, kui tahab, kui ei taha, pole ka hullu...). Maitsetaimede tõusmed (esialgu lillepottides) kasvavad lausa silmnähtavalt.
Muhediku kõrgpeenra idee vaevab. Olemas on idee ja kuuriehitusest üle jäänud plokid (kuna muutsin eksi algse plaani kõrgust madalamaks, see hakkas pigem katedraali kui kuuri meenutama). Kohta välja mõelda ei suuda. See koht, kuhu sobiks, on settekaevule ja biopuhastile liiga ligidal ja pinnasesse imbuvat keemiat (pesupulbrid, nõudepesuvahendid) pärast sisse süüa küll ei tahaks. Isoleerida, aga kuidas ja millega?
Teine asi, et kas plokkide olemasolu on ikka piisav põhjus selle peenra rajamiseks, kui aus olla, siis meie peres on lihtsam üles lugeda see botaanika, mida süüakse, kui see, mida ei sööda. Söödavateks taimedeks loetakse meie peres till, sibul, seller, petersell, lehtsalat, jääsalat, tomat, kurk ja paprika. Kõik, nimekiri sellega piirdub, mingeid kapsaid-kaalikaid-porgandeid-herneid pole mõtet maja lähedalegi tuua, need rändavad puutumata prügikasti. Tomati ja kurgi isekasvatamises pole ma veel sugugi kindel ja kas sellele maitserohelisele eraldi peenart ikka vaja on, äkki piisab pottidest... mõtleme. Esialgu maa veel külmanud.
Varjuaia plaanid hakkavad vaikselt kontuure võtma, esialgu mõttes, mitte paberil. Aga nii see minu puhul tavaliselt käibki, olen endiselt kehv paberilepanija ja seda paganama GardenComposerit pole ka talve jooksul puutunudki... Rääkimata videote monteerima õppimisest ja muudest asjadest, mille peale vargsi keelt limpsanud olen (nagu siidimaal). Mõistus hakkab ikka juba vaikselt virgumise märke ilmutama, päevad ka pikemad ja talveuni vist lõppemas.
Ja kui mõni targem inimene mulle ütleks, mis lilled mul aknalaual talv läbi õitsenud on (paremal pildil). Ostsin eelmisel suvel Hansaplandist suvelillede nime all, sügisel korjasin lihtsalt naljapärast tuppa ja siiamaani õitsevad.

Parimad sõbrad

No millest siis veel sõbrapäeval kirjutada, kui sõpradest. Seekord siis karvastest ja neljajalgsetest pikemalt.
Vanim karvane meie peres on kolli täisnimega Pamparix Black Salvador. Ehk Salla. Sündinud 22.oktoobril 1998.a. ja minu ellu jõudnud jaanuaris 1999. Kolm päeva peale seda, kui mu eelmine kolli Sannio oli ajukasvaja tagajärjel kümneaastasena Toometi kliinikus üle vikerkaare läinud, olin lõpuks võimeline oma paistenutetud silmadega lehti lugema. Otsekui saatuse sõrmejälg seisis seal kuulutus, et müüakse kollikutsikaid. Teadsin, et raha mul pole, vana koera ravimine oli säästud nullistanud. Sellegipoolest ei pidanud vastu ja helistasin. Et kas mustvalgeid poisskutsikaid ka on. Oli, kaks tükki veel alles. Ohkasin alistunult ja rääkisin kõik ära, et eelmine just lahkunud ja raha ka pole. Lugu lõppes sellega, et mulle pakuti lahkelt järelmaksu ja juba järgmisel õhtul sõitsin kenneliomaniku abikaasa autoga Muugalt Koplisse, erutusest oksendav kutsikas põues.
Salla kutsikapõlvest on meeles peamiselt see, et ta õppis kohutavalt kiiresti, väljaskäimine sai selgeks esimesel katsel. Et tema on nüüd juba suur kolmekuune koerapoiss ja käib asju ajamas ainult õues. Ja üldse on ta mu mõtteid lennult tabanud. Muresid on selle koeraga vähe olnud ja iseloomult on ta paras hipi, lilled, liblikad ja päikesepaiste, Kõik peavad omavahel sõbrad olema ja kellelegi ei tohi liiga teha, kui kass juhtub linnu kätte saama, sööstab Salla linnupäästeaktsioonile.
Kutsikapõlvest on markantseimana meelde jäänud, et üksinda korterisse jäetud kutsikas näris sukkpükse (soovitavalt uusi ja pakendis), rinnahoidjaid (tiris pesukapist välja ja pani nahka). Ja ainult raamatukogu raamatuid, kodused raamatud ei maitsenud. Olin asenduseksemplare otsides juba kõigis kirjastustes teretuttav, siiani on meeles, kuidas Ersenist helistas naerda luksuv kirjastusetöötaja, ja küsis, miks ma oma kutsikale süüa ei anna...
Esimesel eluaastal oli ka sellega probleeme, et kutsikal läks bussis ja autos süda pahaks. Kuna meil tollal autot polnud, kulges kogu transport tollase maa- ja linnakodu vahel peamiselt liinibussiga. Nii et kilekott pidi igaks juhuks käepärast olema. Sellega on seotud ka üks Salla kutsikapõlve markantsemaid nalju, sattusime ühel kevadisel laupäevahommikul üdini täiskiilutud bussi peale. Buss oli kohe nii täis, et vastu jalga surutud koera ma küll tundsin, aga ei peaaegu ei näinud. Ühel hetkel tundsin ka seda, et kutsikas hakkas kõõksuma. Hästikasvatatud koerana teadis ta suurepäraselt, et oksendada tuleb kilekotti. Kuna aga mina teda aidata ei saanud, bussis polnud ruumi kummardada, avastas ta ühe tädi kilekoti tomatitaimedega, torkas oma pika koonu taimede vahel ja lahendas probleemi. Tädi ei märganud midagi ja läks kusagil Vääna kandis tükkis oma taimedega maha. Mul praegugi, kümme aastat hiljem, tsutt piinlik, aga ikka veel ajab muigama ka. Loodetavasti midagi väga hullu ei juhtunud, koera nõrkust teades oli ta söömata-joomata.
Loomaarsti on Salla külastanud ainult vaktsineerimiseks, viimati saime ka tabletid lonkama kippuvatele liigestele, kümme aastat on kolli jaoks soliidne vanus. Fortiflex maksis küll hingehinda, aga on mõjunud, peale kuuajalist kuuri pole ma koera kordagi lonkamas näinud.
Ja paar alumise lõualuu esihammast on välja kukkunud.
Peresolemise kümnendaks aastapäevaks ja valutamakippuvaid liigeseid ning lähenevat porikäpluse aastaaega arvestades saime hiljuti kena ülikonna, mis koerale väga meeldis. Üldse on ta alati olnud heameelega kõik totrused kaasa tegema, riidessepanemisest paadisõiduni (kui meil veel paat oli).
***
Kass Käpik tuli meie majja 2002.aasta suvel ja on leidlaps, leitud Tallinn-Paldiski maanteelt umbes kolme-neljakuuse kassipojana. Siiamaani mäletan hetke, kui mul oli kohutavalt kiire, olin kuhugi hilinemas ja keset esikut seisis veel tollal siin elanud õnneliku näoga onu, punane kõhn kassiroju süles: "Näe, mis mina leidsin". Sel hetkel mõtlesin küll, et ma teen nii onust kui kassist seinale plakati. Lömastamis-tehnikas. Sest oli täiesti selge, et iseendaga vaevalt toime tulev onu kassipidamisega küll toime ei tule. Ise elasin tollal veel linnas ja korteris oli ühest koerast rohkem kui küll. Kassiinimene pole ma ka kunagi olnud.
Nii juhtuski, et sügisel küll algul maale jäetud kassipoeg kolis lõpuks talveks Mustamäele ema ja õe juurde. Kass sai kastreeritud, song opereeritud, aga korterielu ei sobinud talle põrmugi, tal oli seal kitsas ja igav. Talve jooksul korraldas ta kõik endast sõltuva, et ema infarkti äärele viia, kolmanda korruse aknast väljakukkumine kaasa arvatud. Ema pidas vastu kaks talve, kuid kui 2004.aastal lõpuks alumise korruse elamiskõlblikuks saime, jäi ka Käpik maale elama ja see sobib talle väga. Siin on piisavalt puid, kuhu otsa ronida, hiiri, keda püüda ja üleüldse elu ilus. Toas käiakse söömas ja magamas. Kahe suure koeraga kooselu on talle ka mõned koeralikud harjumused tekitanud, nii jookseb ta saabujatele vastu nagu koer. Aga otse loomulikult on ta ilusam, targem, puhtam, osavam jne. kui mõni koer. Vähemalt enda arvates.
Viimastel aastatel on meie tiiger natuke maha rahunenud ja nüüd tuleb isegi vahel sülle nurru lööma, varem oli see täiesti välistatud. Esimest korda hüppas ta mulle vabatahtlikult sülle, kui ma pika kõhuhaavaga operatsioonist paranemas olin. Tahtis parimat, aga päris valus oli, kass kaalub viis kilo. Viimasel ajal on sülle ja kaissu ronimine sagenenud, täna hommikulgi poeti mulle kurgu alla nurruma.
Huvitav on see, et kastreeritud kõutsil on endiselt alles komme kaklemas käia, tõsine territoriaalne konflikt on käimas naabrite samamoodi eunuhhist kõutsiga. Viimane lahing oli meie oma kasuks, naabrikõuts jäi ilma oma suurest kohevast sabast. Aga ka meie omal oli nina ja kõrvad lõhki ja kasukast kukkus tutte.
***
Kaukaasia lambakoeratüdruk Bella tuli meile 2004.aasta juulis kahe ja poole kuusena, sündinud 03.mail 2004. Sellegi koera saamislugu oli natuke esoteeriline. Olen vahel naernud, et ilmselt ma olen eelmises elus olnud emane koer, sest aeg-ajalt tuleb mul vastupandamatu kutsikaisu. Nii ka siis. Pluss veel praktiline kaalutlus, et hajaasustusega külas elades võiks ju mõni suurem elukas majas olla, kes kutsumata külalised eemal hoiaks. Kõhklesin bernhardiini, njuufaundlase ja kaukaaslase vahel. Kuid kui lugesin Soovist kuulutust, teadsin äkki, et selle kutsika lähen ja ostan ära ja nimeks panen talle Bella. Bella on tõutunnistuseta ja tema päritolust tean vaid niipalju, et mõlemad vanemad olevat Venemaalt, mida tõestab ka see, et kutsika esmane vaktsineerimine oli tõepoolest tehtud kuskil Moskva oblastis. Kutsika ostnud perekond polevat viitsinud piiriüleseid pabereid korda ajada, ja kuna miskipärast tekkis neil ka vajadus üleöö maalt linna kolida, müüsid nad maha ka äsjasoetatud kutsika. Kui ma seda elukat nägin (kaukaaslasekutsikad teatavasti näevad välja nagu liikuvad karvamütsid), olin ma kadunud hing ja Bella sõitis Honda esiistmel uude koju.
Ausalt öeldes ma natuke pelgasin seda tõugu, kaukaaslaste kohta liigub palju ja mitte eriti meeldivaid legende. Lugesin internetist hoolega kirjandust ja jõudsin järeldusele, et peaksin ikka hakkama saama. Tegelesime innukalt koera sotsialiseerimisega (ema tähendas küll selle protsessi käigus küll, et tema nooruspäevil nimetati seda kutsika ärahellitamiseks), aga vist pingutasime natuke üle. Esimesel eluaastal polnud viga, kutsikaga polnud mingeid probleeme, elas teine õues terrassi all, ise valis selle koha, ostetud kuut ei kõlvanud. Või siis ööbis vanas kuuris. Oli sõbralik ja armas ning segas majaehitajaid täiel rinnal, kuna tahtis nendega mängida.
Probleemid algasid, kui Bella sai kaheksakuuseks. Ühel päeval avastasin, et koer lonkab ja Billy kliinikus tuvastati õlaliigese põletik. Pidavat olema suurte koerte probleem, kutsikas kasvab nii kiiresti, et liigesed ei jõua areneda. Kuna jõudsime õigel ajal jaole, said targad tohtrid asjast tablettidega jagu ja operatsiooni polnud vaja. Aga liigesepõletiku tohterdamise käigus kolis kauka õuest tuppa ja nii ta meil nüüd toa- ja diivanikoer ongi.
Uus probleem tekkis siis, kui meile kolisid uued naabrid, kelle tollal viieaastase tütre Bella mingil ainult talle arusaadaval põhjusel lapsendada otsustas. Muud poleks midagi olnud, aga ta hakkas naabritega kaasas käima ja kaukadele omase instinktiga kaitsma. Kuni selleni välja, et teda nähti ka kolme kilomeetri kaugusel rongijaamas. Kui mu kõrvu aga jõudsid kuuldused, et ta pidi maanteel autosid taga ajama, ostsin raske südamega pika terastrossi ja keti. Rohkem koera enese kui kellegi teise kaitseks.
Lisaks hellitas ekskaasa meie toakoera lõplikult ära, kuni selleni välja, et mees ja koer sõid samal ajal ühest taldrikust ja koer magas mehe juures voodis. Tulemus: koer ei pidanud enam meest karja juhiks, vaid endaga võrdseks karjakaaslaseks. Ega kuulanud teda üldse. Mind ikka kuulas, kuigi teatud reservatsioonidega. Sõnakuulmatust süvendas see, et paljusid asju, mida mina keelasin, lubas mees rahumeeli koeral teha. Teatavasti vastuolulisi korraldusi aga koerale anda ei tohi.
Peale eksi väljakolimist on asjad sõnakuulelikkusega vaikselt paranema hakanud, aga juba täiskasvanud koera kasvatamine on aega ja kannatust nõudev tegevus. Kui ei kuula, aitab tavaliselt laks rullikeeratud ajalehega. Haiget ei tee, aga paneb asjad paika.Ja vähemalt sellega, kes on karja juht, on nüüd enam-vähem korras. Mina, mitte Bella.
Oma perele on kaukaasia lambakoer täpselt selline muhe ja armas kaisumõmmik, nagu pildil tundub. Keda võib edukalt raamatulugemisel peapadjana kasutada ja saba kammida, samal ajal kui koer krõbuskeid sööb. Võõrastega on teine lugu ja viimasel ajal läheb Bella külaliste tulles igaks juhuks magamistuppa luku taha. Sest ta on selline tõbras, kes võib küll pakutud vorstitüki vastu võtta, kuid sellest hoolimata pakkujat kihvadega näksata, nii et veri väljas. Päris puremiseks pole õnneks asi läinud, aga ohtlikuks muutub asi siis, kui koera pilk hakkab otsekui klaasistuma ja ürginstinkt temast võitu saab. Siis tuleb tegutseda ja väga kiiresti.
Samas käib see omal territooriumil üsnagi ohtlik ja raevukas koer meil õhtuti jooksmas ja on naabrite grillipeol igati teretulnud ja naabrilaste lemmikmänguasi. Saa siis koerast aru...
Aga selles mõttes olen Metsapiigaga nõus, et kes kord on kaukaaslast omanud, satub sellest uhkest ja sõltumatust loomast vaimustusse ja sõltuvusse. Kolliga on olnud sadu kordi lihtsam, kaukaaslase austus ja lugupidamine tuleb välja teenida.
Lõpetuseks aga kaunist sõbrapäeva ka kõigile kahejalgsetele...

Mari-Anne nõelamaalid

Nagu juba mainitud, mina käsitööd teha ei oska. Vanasti veel sai mõni hilp selga õmmeldud, mis sa hädaga teed. Aga meenutada ma neid küll ei taha ja viimase kümne aasta jooksul on mu õmblustöö piirdunud mõne sirge õmblusega nagu kardinad või pükste lühemakstegemisega.
Aga see-eest oskan ma hästi imetleda teiste tehtut. Ema on mul eluaeg imelisi asju teinud, õmmelnud, kudunud, heegeldanud ja tikkinud. Vahel olen mõelnud, et äkki sellepärast, et kodus oli selline korüfee, kelle tasemele ma ise eales poleks jõudnud, panigi mind juba eos loobuma (otsi lolli, kes vabandust ei oskaks välja mõelda...).
Ristpistes tikkimise avastas ka ema enda jaoks tegelikult alles pensionile jäädes, kui rohkem aega hakkas tekkima. Kusjuures mingeid lillekesi-motiivikesi ta teha ei viitsi, peab igavaks. Mõned näited siis tema töödest. Foto muidugi ei anna kõike edasi, esiteks ei viitsinud ma pilte raamidest-klaasidest välja kiskuda, teiseks oli valgus kehv ja kolmandaks peaks selliseid asju statiivilt pildistama, statiivi mul aga paraku ikka veel pole.
Selline tegelane elab meil sauna eesruumi seinal:
Ja see kurrnäu tervitab esikus tuppaastujaidSellel pildil on minu eelmine kolli Sannio ehk Sass, kes nüüdseks juba kümme aastat vikerkaare taga.
See pilt on kaunis suur, üle A3
ja samuti see
Sellel pildil olevat mina oma kolliga ja kaugusest pistmas meie maja

See olevat tehtud meie kassile mõeldes
See pilt on tilluke, vaid postkaardisuurune
Fantaasiamaailm?
Seegi pilt on tibatilluke
See olevat mina :). Äärmiselt idealiseeritud kujul muidugi. No nii umbes kolmkümmend aastat tagasi või sedasi.
Sellised tegelased elavad ka esikus
ja nemad aitavad köögis askeldadaAsjast ise kaunis kaugel seisjana oskan vaid öelda, et tehnika on kõigil piltidel ristpiste, kasutatud peamiselt DMC lõngu ja kanvaad tavaliselt sellist, mida parasjagu hankida õnnestus.
Pilte on muidugi veel ja veel, aga esialgu need, mis mul kodus käepärast.

Näpud mullaseks

... siis sel aastal esimest korda. Taimi ette kasvatama ei hakka enne, kui seda saab juba õues väikeses kasvuhoones teha. Kuid kasvama kippuvad sibulad panin köögi aknalauale potti ja homme külvab natuke tilli ja salatit ka, siis on peatselt esimene värske roheline omal lauale näppida.
No ja roosid tellisin ka muidugi ära. Nii et aiahooaja võib vist avatuks lugeda :).
Eestist ma viimasel ajal roose ostma ei kipu. Ainuke roosimüüja, kes oma lubadusi sajaprotsendiliselt täitnud on, on olnud Garden.ee, alati olen saanud seda, mida tellinud ja kokkulepitud ajal. Aga ka nemad müüvad peamiselt inglise, prantsuse ja saksa aretajate roose.
Nende selleaastasest valikust ma midagi ahvatlevat ei leidnud, pealegi huvitavad mind eelkõige põõsas-, mitte peenraroosid.
Eesti aianditega on senised kogemused kurvavõitu. Ühel kevadel üritasin Rosmakorist roose osta, tegin samamoodi tellimuse veebruaris, aga sellegipoolest pooli tellitud asju ei saanud. Põltsamaa roosiaiast olen ostnud kaks istikut, kumbagi pole siiamaani õitsema saanud. Neljas kevad tuleb, näis, kas sel aastal tuleb mõni õis.
Tuju on tööasjade pärast sant ja midagi ei edene. Thunide kalendri järgi on ka see nädalavahetus üks suur must kriips.
Ehk läheb õhtuse saunaga paremaks.

Talve moodi talv

Tõtt öelda isegi ei mäleta, millal meiekandis sellist talve näha oli. Eelmisel ja üle-eelmisel aastal igatahes õitsesid mul jaanuarikuus lillekastides üksikud võõrasemad. Ja pori oli põlvini. Nii et sel aastal tunnen tõelisest talveilmast ainult naudingut. Mis siis, et see tähendab rohkemat ahjukütmist.
Peale nädalapikkust paigalistumist vajas kogu organism tuulutamist ja jalutamist ja otsisime kõndimiskepid välja. Kuna marsruut läks küla vahele, jäid koerad seekord koju, iial ei tea, kus mõni peni võib lahti olla ja meie kaukaaslases kaitseinstinkti äratada. Eriti rahul nad sellega ei olnud, aga eks saavad nemad teine kord oma jao kätte.
Talvised teed olid päris libedad, nii et kõndimiskepid oli päris hea mõte.

Seda pilti vaadates pole vist raske ära mõistada, kuskohast meie imeilusad lipuvärvid inspiratsiooni on saanud.

Värvilised pilvetupsud olid ka päris vahvad.Põsed said punaseks, nahk soojaks ja õhtune saun puhastas ihu ja hinge. Öösel oli akna taga -15 kraadi.

Ja viimaks üks täna hommikul teolt tabatud "diivanikoerake". Põrand külm ju :)

Ja roosisõpradele teadmiseks, et Kordese tellin ära homme, enne ärasõitu läks liiga kiireks. Rahast räägime siis, kui taimed millalgi kevadel kohal ja kõik kulud selged. Mermaidi tellin ka, aga kusagil märtsi algul, nii et kui veel tahtjaid, siis võib siiasamasse kommentaaridesse vihje jätta või siis taas meili saata evepiibe@gmail.com.

Roosihiid ja jaanuaripurikad

Olen viimastel õhtutel David Austini eessõnaga Botaaniliste Rooside Entsüklopeediat lapanud, muuseas suurepärane kingisoovitus roosi- või lihtsalt lillesõbrale ja Rahva Raamatu veebipoes täiesti saadaval. Isegi kui inglise keelt ei oska, on pildid nii hirmilusad, et võtavad hinge kinni ja suvetunne tuleb peale.
Ja tegelikult ei olnud see mina, vaid õde, kes ühte pilti vaadates kiljatas, et kas see on ka roos...vaatasin, et oehjahh, ka selliseid roose on olemas. Sordinimi Mermaid ehk Merineitsi. Kahjuks ei leidnud ka guugeldades selliseid pilte, nagu raamatus, kus roos tõepoolest puu mõõdu välja annab. Maksimaalseks kõrguseks entsüklopeedia järgi 6 meetrit, aga mõned aiandid väidavad kõrguseks ka 10 meetrit. Diameeter 9 meetrit. Raamat annab kasvutsoonideks 4-11, kuid hoiatab, et külmadel aladel nii jõuliseks ei kasva. Mõned netimüüjad pakuvad tsoonideks ka 7-11. Lihtõieline, helekollased õied diameetriga 12-15cm. Korduvõitseja, õitseb suvest kuni lumedeni. Mulle tuli kohe meelde Muhediku väide, et järjest raskem on aeda uusi taimi leida, no sellist kibuvitsa Sul vist ikka veel pole? Pildil Mermaidi õis.

Aga et taas tagasi kodusesse kliimasse jõuda, siis mõned pildid möödunudpühapäevasest mõnusast viiekilomeetrisest jalutuskäigust, mille tulemusel said inimesed punased põsed ja koerad, kes tänu edasi-tagasisilkamisele läbisid oluliselt pikema vahemaa, olid õhtuks täiesti läbi.
Kivid meres olid endale talveks edevad mütsid pähe sättinud.
Pankrannik kasvatas juba kihvu, kusagil märtsikuuks on seal tõelised mitmemeetrised jääsambad, mis moodustavad müstilisi käike. Ära sulavad need purikad alles kusagil mai algul.

Raadiost aga kuulsin, et varsti pidi jääteed avatama. Kogu jää, mida meie kohtasime, nägi välja selline. Ei tundu eriti turvaline.

Kordese roosisoovitused

Võtsin oktoobri keskpaiku otseühenduse Kordese roosiaretusega ja küsisin, milliseid põõsasroose nemad ise soovitavad Eestisse. Selliseid, mida talvel eriti katta ei tuleks. Sain ise nädalavahetusel lõpuks oma rooside andmebaasi revideeritud ja tulemus on see, et hetkeseisuga on mul 49 sorti ja kindlasti üle 150 ühiku (kes neid vanu isepaljunevaid pargiroose lugeda viitsib), nii et kogu selle kupatuse talveks katmine ei ole eriti metsasõbralik (ega ka minusõbralik) tegevus. Aga kuna ikka on vähe (khm), siis edasi ainult talvekatet mittevajavad tegelased.
Härra Fabian Gülk Kordesest saatis mulle järgmised soovitused:
Mein Schöner Garten

Westerland
Lichtkönigin Lucia
Linderhof
Felicitas
Cinderella
Caramella
Omast tarkusest oskaksin veel lisada Kordese roosidest Frühlingsdufti ja Frühlingsgoldi, mis samuti peaksid hästi vastu pidama.
Kuna Kordesest soovitati tellimus teha jaanuaris (kättesaamine mais), siis hakkasin juba peaaegu tellimust arvutisse klõbistama, kui korraga tuli mõte, et äkki on veel huvilisi. Suurema tellimuse pealt oleksid odavamad nii ühikuhind kui transpordikulud. Esialgse arvestuse kohaselt kujuneks ühe paljasjuurse istiku hinnaks kuskil 160-170 krooni, kui tellimusi rohkem, siis hind langeks.
Endal on mul nendest roosidest kogemus Lichtkönigin Lucia-ga, mille kohe esimesel aastal -30 kraadine külm maani maha võttis, aga mis sellest hoolimata alla ei andnud ja õitseb igal aastal nagu kollane tulepõõsas.
Nii et kui on veel huvilisi, saatke mulle meil evepiibe@gmail.com. Tellimuse teen 26.jaanuaril, nii et kes hilja, see ilma.

Koostööprojekt

Kui ma hommikul köögis kohvi üles panin, vedeles letil asuval ahjupannil kaks õhtust järele jäänud grillvorsti. Kuni kohvimasin turtsus ja puristas, panin arvuti käima ja tegin veel üht-teist. Uuesti kööki jõudes olid vorstid pannilt kadunud, ja letil istus täiesti süüdimatu näoga kass. Et kass kaks vorsti pintslisse pani, on väheusutav, natuke liiga suur ports tema jaoks korraga nahka pista. Nii et suure tõenäosusega triblas kõikjale jõudev kass käpaga vorstid pannilt lihtsalt maha ja edasi kadusid nad juba all ootava kolli lõugade vahele.
Nii palju siis koera dieedil hoidmisest.
Üks raamatusoovitus loomasõpradele ka, Tiina Toometi loomalood, äsja ilmunud. Puksusin eile õhtul seda lugedes kogu aeg naerda, mitte põrmugi kehvem kui näiteks Herriott. Kuidagi armsalt kodumaine ka veel.

Ehitusplaanid 2009

Jee, tahaks kõigepealt öelda. Sain just välja prinditud (elagu meditsiini digitaliseerimine) kompuutertomograafia vastuse ja kõik on korras! Raku-uuringu vastust veel pole, aga loodame parimat. Nii et võib hakata plaane tegema, töölõhkumisele vahelduseks.
1. Kõigepealt kõige olulisem. Üles tuleb otsida sama pottsepp, kes mu imelise saunaahju ehitas ja veenda teda suvel elutuppa ahju laduma. Otsinguid peaks alustama juba järgmisel nädalal, sest minul on paraku mulje, et headel tegijatel on endiselt käed-jalad tööd täis.
2. Siis leida santehnik, kes vahetaks ära katkise hüdrofoori koti (ärge palun küsige mu käest, misasi see on, poiss teab, tema meil pumpab jalgrattapumbaga vajadusel õhku juurde) ja ära parandada kaks tilkuvat toruühendust. Tähtaeg: nii kiiresti kui võimalik.
3. Kui elutuba juba nagunii kolast tühi (vt.punkt 1), siis võiks seal ühtlasi lae uuesti ära värvida (ma ei saa aru, millega need ehitajad seda värvisid, aga plekid olid juba kuu aja pärast peal ja pesta ei saa). Selleks tööks on vaja vabatahtlikke või palgalisi. Mina ei värvi, ei saa, käed üleval, midagi teha.
4. Vahetada esiku linoleum millegi koerakindlama vastu. Kõik soovitused oodatud. Keraamiline plaat ei sobi, all on puupõrand ja selle all veel põrandaküte.
5. Vana lõunapoolse paberilao riiulitest tehtud terrassi asemele ehitada korralik katusega terrass, kus ka vihmase ilmaga prahti toota saaks. (istutada, sodida, lõigata jne ;). Enamus materjali ja tegija kah olemas, aga enne kevadet pole mõtet.
6. Ja loodetavasti jõuab majandussurutis ka selleni, et mõni puistevillaga tegelev firma enam ei pea meie katusealust liiga väikeseks tööks ja jõuab mingisugunegi soojustus ka meie lagede peale. Praegu on seal ainult tolmuks pudenenud mälestus kunagisest sambla- ja saepurukihist. Sellepärast meil tubades soe ei püsigi. 40% soojakadudest pidi läbi lae minema, meil ilmselt rohkemgi. Poisil oli küll hiilgav plaan, et äkki vahetaks 1936.aastast pärineva plekk-katuse üldse välja koos katuse soojustamise ja kõrgemaks tõstmisega, aga mu käsi ei tõuse täiesti tervet katust lammutama ja ausalt öeldes ei mahu nii suur kulutus ka mu eelarvesse.
7. Killustikku on vaja 3-4 koormat, siis saab vist teedetegemisega lõpuks ühele poole.

Ja nüüd vist aitab. Üheks aastaks rohkem kui küll, seda enam, et omal jõudu napib, inimtegureid on majas paraku ainult kolm, üks terve ja kaks poolikut. Päris terve on ainult poiss, mina üle viie kilo tõsta ei tohi (kuigi ümardan seda pidevalt kümnele), õel on ühes käes närvipõletik ja puukborrelioos diagnoositi tal takkajärele kah veel, täielik laatsaret.

Raiusin read raamatusse

Ma olen mõnikord ikka üsna vanamoeline. Isegi digipiltidest valin osa välja ja lasen kõige laboris paberpiltideks teha. Lisaks on kurvad kogemused sellest, et tehnika vananeb ja loobub teenistusest ning ei aita ka koopiate tegemine, näiteks 2002.aastal Zimbabwes käimisest mul enam elektroonilisi pilte pole, sest tolleaegne arvuti on ammu arvutite Valhallas ja koopia-CD sai salapärasel kombel kriimustada. Poleks tollal albumitäit paberpilte teinud, poleks midagi alles.
Idee hakkas idanema kusagil detsembri alguses, aga selgus, et niisama lihtsalt blogspotist välja trükkida ei saa. Kaebasin oma muret häkkerijõmpsikale, istus teine arvuti taha, susserdas, manas ja nõidus natuke aega ja voila - hakkaski printerist pabereid välja potsatama. Selleks, et kõik hindamatud kommentaarid ja õpetused ka välja trükitud saaksid, tuli küll iga postitus eraldi trükkima panna, aga aega läks ja asja sai. Päris kopsakas pakk sai. Pildid jäid muidugi tavalisel printeripaberil natuke lahjad, aga ikka parem kui mitte midagi. Sõitis pakk mul paar nädalat autos kaasas, kuni täna Jajaa koopiakeskuses paari minutiga saja krooni eest kaante vahele sai.
Nii et kallid sõbrad: kui midagi peaks juhtuma ka elektri, interneti või tont teab millega, on kõik kirjapandu mul kenasti olemas koos piltide ja teie vahvate arvamustega. Ja vajadusel saab neid ka mõnusasti diivanil pikutades nautida.

Kiri kodukandist

Ausalt öeldes ajab see kahe blogi pidamine mind varsti juba ennast ka segadusse. Postitused satuvad kord siia, kord sinna... ja ega ma ise ka alati alustades tea, kuhu välja jõuan ja kus selle jutu õige koht peaks olema. Koera-kassijutu panin põhiblogisse, ja kodujutu siia. Jne.
Lihtsalt tahtsin enda jaoks muljed kirja panna. Käisin täna vist üle pooleteise aasta majas, kus elasin kuusteist aastat ja kus mul tegelikult siiani korter alles on. Tubli noor pere üürilisteks, ei tee mina neile ega nemad minule liiga, muret nendega eriti pole.
Käimise põhjuseks oli tegelikult ümbrike toimetamine korteriühistu postkasti. Otsekorralduse võimaldamiseni pole meie paduvenelastest ühistujuhid veel arenenud, seega jääb kommunaalkulude arvete tasumiseks ainuke võimalus ise ümbrikud margistada ja aadressikleepsudega varustada ja ühistuni transportida.
See-eest on ühistu muidu tubli. Oma katlamaja saime vist Tallinnas ühena esimestest. Ja nüüd olid mõlemad majad, üks viie, teine üheksakordne, ka ilusa uue värvikuue selga saanud.
Kui ma 1987.aastal noore spetsialistina selle korteri sain, tassisime õega kolm päeva neljandalt korruselt ehitusprahti alla, enne kui asi põrandapesuni võis küündida. Püssi plaatidest põrand oli laakidel lahti ja grammafoni kuulates ei tohtinud toas kõndida, nõel põrus plaadilt maha. Ning sein minu ja naabrite vannitoa vahel oli nii õhuke, et iga liigutus oli kuulda. Aga ma olin ikkagi oma kodu üle pööraselt õnnelik, sest viimased kolm aastat olin elanud üüritubades.
Elamiseks oli noorena Pelgurand hea koht. Bussipeatused ja toidupoed (iseasi, mida sealt tollal saada oli, aga nälga ka ju keegi ei surnud,eks) läheduses ja kui juhtusid hilja peale jääma, oli kesklinnast napp pool tundi koju jalutada. Stroomi mets, rand ja tollal veel suplemiskõlbmatu Kopli laht vähem kui kilomeetri kaugusel.
Nüüd tundsin end seal võõrana. Toidupoode enam pole, nende asemel laiutavad bussipeatuste ümber kaks panka ja kolm kasiinot. Kunagisest (kuri)kuulsast Saturni kohvikust sai juba ammu algul Hoiu-, siis Hansapank. Kahe bussipeatuse vahelisele tühermaale, kust kunagi läks raudteeharu nüüdseks kinni pandud Balti Manufaktuuri, on kerkinud Selver.
Korterisse, kus olin olnud nii meeletult õnnelik ja kui ka pööraselt kurb, kust on meenutada nii rõõmsat kui masendavat (nagu elukaaslase surnukeha leidmine kolmteist aastat tagasi) ma minna ei tahtnud. Las noortel olla oma elu. Ilma kontrolliva perenaise ja mineviku varjudeta.
Jätsin ümbriku ühistu postkasti ja sõitsin minema. Oma päriskoju.

Kallid sugulased

See teema on tegelikult juba jõuluajast hingel ja tahab välja saada.
Kunagisest kahest suurest suguvõsast on õige vähe järele jäänud, kuidagi on juhtunud nii. Minu isa oli oma peres ainuke laps. Minu ema küll üks kolmest lapsest, kuid nii mu onul ega tädil lapsi pole. Oma põlvkonnas oleme õega kahekesi, ja järgmine põlvkond seega vaid ühes ühikus. Midagi pole parata, elu on lihtsalt niimoodi läinud.
Jõulude ja uue aasta vahel jõudsime lõpuks ka kadunute kalmudele. Mitte et kaugele minna oleks, tegelikult sõidame sellest väikesest kenast surnuaiast igal tööpäeval mööda. Aga keegi meist pole eriline surnuaedadel käija. Mina ise tunnen oma esivanemate lähedust pigem sellessamas majas, kus ma neid ridu praegu kirjutan, kaasaegne arvuti lesimas kirjutuslaual, mille ostis mu vanaisa 1936.aastal ja mille ise restaureerisin. Ja papa ise ning teisedki teiseilmakodanikud jälgimas mu tegemisi vanadelt fotodelt. Haud surnuaial on lihtsalt vaid koht, kuhu nende tuhakssaanud põrmud on maetud.
Kauniks kombeks on siiski hauaplats korras hoida ja paar aastat tagasi tegin vanavanaema, vanaisa ja vanaema ühisele puhkekohale kujunduse, mis erilist kantseldamist ei vaja. Vana betoonmüüri jätsin alles, palusin surnuaiakorraldajal vastava tasu eest liiva juurde vedada, istutasin vanaisa lemmikiiriseid ja kadakaid. Pingi panin ka. Püsib päris kenasti, mõnel korral aastas käime kogunenud männiokkaid ja muud sodi koristamas, süütame mälestusküünlad ja läheme jälle.
Kurvem lugu on vanaisa kahe õe hauaplatsiga, mis samal kalmistul asuvad. Vanema õe kalmu ei ole me isegi suutnud üles leida, sest kohe peale ema surma müüs joodikust poeg emamaja maha ega raatsinud isegi hauakivi panna. Kardan, et seda kohta ei leiagi, sest viin viis mõned aastad hiljem ka poja enda. Ma ise olin siis alles üsna noor, ega tea asjast eriti palju.
Teise õe järeltulijad aga on elu ja tervise juures. Vähemalt pärimisjärjekorras olid nad küll esimesed ja kui oli vaja see pisike üheksahektariline kaluritalu meie ja nende vahel ära jagada, olid nad igal ajahetkel täiesti olemas. Kuhu aga nad hoolimata paarikümne kilomeetri kaugusel elamisest ei jõua, on kalmistu. Nüüd on vanaema maja müüdud, õnneks toredale ja vanadest asjadest lugu pidavale inimesele, mul on sellest ainult hea meel, muidu oleks majaga sama lugu kui selle kaelakippuva keldrigagi. Maa aga on juba neljandat või viiendat aastat müügis ja ma ise mõtlen vahel natuke õelalt, et kui ei saadud seda selle ehitusbuumi ajastul müüdud, siis nüüd ammugi mitte.
Ma ei ole kade, mul endal ei ole seda maatükki mingil juhul vaja, ma ei tule omaenda maade hooldamisegagi toime. Aga vähemalt esivanemate, kelle käest ma selle koha olen vastu võtnud, viimast puhkepaika suudan ma korras hoida ja kui seal käin, käin üle ka vanatädi ja vanaonu puhkepaiga, koristan prahi ja süütan mõned küünlad. Kallid pärijad aga pole suutnud sinna aastate kaupa jalgagi tõsta. Ei, nende tervisel pole häda midagi. Lihtsalt ei hoolita. Kas on asi veresideme puudumises - vanatädi tütar, kelle tütred praegu müüa püüavad, oli lapsendatud laps? Vist mitte. Hoolimatus on hoolimatus, nagu teise vanatädi lihase poja näite põhjal öelda võib.
Ja eks igaüks ise teab, millest ta hoolib ja millest mitte. Minu lihtne elukogemus ütleb, et kui sa oled midagi saanud, tuleks ka midagi vastu anda. Ja see miski ei pea üldse mitte materiaalne olema. Aga kusagil suures tegude raamatus saab kirja kõik.

Kuidas ta siis tuli

Toomapäevast (21.detsember) kuni kolmekuningapäevani olevat vanarahval kehtinud aasta pikim töökeeld, lubatud olid ainult hooldetööd. Ja minul on sel aastal küll poolkogemata, kuid siiski, sellest pea täiega õnnestunud kinni pidada. Vana aasta aga läks ja uus tuli meil umbes sedaviisi:
Kõigepealt sai vana-aasta õhtupoolikul saunas käidud - ega pesemata ihuga ometi sobi uut vastu võtma hakata.Siis mõningad meist tegelesid natuke enesetäiendamisega:

Peale ahjulõhega maiustamist tuli natuke kaloreid kulutada ja tantsu lüüa:

Südaööl sai shampuseklaase kõlistatud ja natuke pauku tehtud (peale seda, kui lugesin folklore.ee-st, et uusaastaöine paugutamine on iidne tava, mis on seotud halva ja haiguste peletamisega, olen ma ilutulestike suhtes tunduvalt leebemaks muutunud, varem pidasin seda mõttetuks raha taevasse tulistamiseks. Keskkonnakahjulikuks pealekauba. Aga kord aastas ometi võib).

Mõnigad on suurest pidutsemisest nii kutud, et magavad siiamaani:

Ja kõigile-kõigile ilusat uut, tugevat tervist ja muu hulgas aeg-ajalt mõnusat (b)logelemist!