Mari-Anne nõelamaalid

Nagu juba mainitud, mina käsitööd teha ei oska. Vanasti veel sai mõni hilp selga õmmeldud, mis sa hädaga teed. Aga meenutada ma neid küll ei taha ja viimase kümne aasta jooksul on mu õmblustöö piirdunud mõne sirge õmblusega nagu kardinad või pükste lühemakstegemisega.
Aga see-eest oskan ma hästi imetleda teiste tehtut. Ema on mul eluaeg imelisi asju teinud, õmmelnud, kudunud, heegeldanud ja tikkinud. Vahel olen mõelnud, et äkki sellepärast, et kodus oli selline korüfee, kelle tasemele ma ise eales poleks jõudnud, panigi mind juba eos loobuma (otsi lolli, kes vabandust ei oskaks välja mõelda...).
Ristpistes tikkimise avastas ka ema enda jaoks tegelikult alles pensionile jäädes, kui rohkem aega hakkas tekkima. Kusjuures mingeid lillekesi-motiivikesi ta teha ei viitsi, peab igavaks. Mõned näited siis tema töödest. Foto muidugi ei anna kõike edasi, esiteks ei viitsinud ma pilte raamidest-klaasidest välja kiskuda, teiseks oli valgus kehv ja kolmandaks peaks selliseid asju statiivilt pildistama, statiivi mul aga paraku ikka veel pole.
Selline tegelane elab meil sauna eesruumi seinal:
Ja see kurrnäu tervitab esikus tuppaastujaidSellel pildil on minu eelmine kolli Sannio ehk Sass, kes nüüdseks juba kümme aastat vikerkaare taga.
See pilt on kaunis suur, üle A3
ja samuti see
Sellel pildil olevat mina oma kolliga ja kaugusest pistmas meie maja

See olevat tehtud meie kassile mõeldes
See pilt on tilluke, vaid postkaardisuurune
Fantaasiamaailm?
Seegi pilt on tibatilluke
See olevat mina :). Äärmiselt idealiseeritud kujul muidugi. No nii umbes kolmkümmend aastat tagasi või sedasi.
Sellised tegelased elavad ka esikus
ja nemad aitavad köögis askeldadaAsjast ise kaunis kaugel seisjana oskan vaid öelda, et tehnika on kõigil piltidel ristpiste, kasutatud peamiselt DMC lõngu ja kanvaad tavaliselt sellist, mida parasjagu hankida õnnestus.
Pilte on muidugi veel ja veel, aga esialgu need, mis mul kodus käepärast.