Parimad sõbrad

No millest siis veel sõbrapäeval kirjutada, kui sõpradest. Seekord siis karvastest ja neljajalgsetest pikemalt.
Vanim karvane meie peres on kolli täisnimega Pamparix Black Salvador. Ehk Salla. Sündinud 22.oktoobril 1998.a. ja minu ellu jõudnud jaanuaris 1999. Kolm päeva peale seda, kui mu eelmine kolli Sannio oli ajukasvaja tagajärjel kümneaastasena Toometi kliinikus üle vikerkaare läinud, olin lõpuks võimeline oma paistenutetud silmadega lehti lugema. Otsekui saatuse sõrmejälg seisis seal kuulutus, et müüakse kollikutsikaid. Teadsin, et raha mul pole, vana koera ravimine oli säästud nullistanud. Sellegipoolest ei pidanud vastu ja helistasin. Et kas mustvalgeid poisskutsikaid ka on. Oli, kaks tükki veel alles. Ohkasin alistunult ja rääkisin kõik ära, et eelmine just lahkunud ja raha ka pole. Lugu lõppes sellega, et mulle pakuti lahkelt järelmaksu ja juba järgmisel õhtul sõitsin kenneliomaniku abikaasa autoga Muugalt Koplisse, erutusest oksendav kutsikas põues.
Salla kutsikapõlvest on meeles peamiselt see, et ta õppis kohutavalt kiiresti, väljaskäimine sai selgeks esimesel katsel. Et tema on nüüd juba suur kolmekuune koerapoiss ja käib asju ajamas ainult õues. Ja üldse on ta mu mõtteid lennult tabanud. Muresid on selle koeraga vähe olnud ja iseloomult on ta paras hipi, lilled, liblikad ja päikesepaiste, Kõik peavad omavahel sõbrad olema ja kellelegi ei tohi liiga teha, kui kass juhtub linnu kätte saama, sööstab Salla linnupäästeaktsioonile.
Kutsikapõlvest on markantseimana meelde jäänud, et üksinda korterisse jäetud kutsikas näris sukkpükse (soovitavalt uusi ja pakendis), rinnahoidjaid (tiris pesukapist välja ja pani nahka). Ja ainult raamatukogu raamatuid, kodused raamatud ei maitsenud. Olin asenduseksemplare otsides juba kõigis kirjastustes teretuttav, siiani on meeles, kuidas Ersenist helistas naerda luksuv kirjastusetöötaja, ja küsis, miks ma oma kutsikale süüa ei anna...
Esimesel eluaastal oli ka sellega probleeme, et kutsikal läks bussis ja autos süda pahaks. Kuna meil tollal autot polnud, kulges kogu transport tollase maa- ja linnakodu vahel peamiselt liinibussiga. Nii et kilekott pidi igaks juhuks käepärast olema. Sellega on seotud ka üks Salla kutsikapõlve markantsemaid nalju, sattusime ühel kevadisel laupäevahommikul üdini täiskiilutud bussi peale. Buss oli kohe nii täis, et vastu jalga surutud koera ma küll tundsin, aga ei peaaegu ei näinud. Ühel hetkel tundsin ka seda, et kutsikas hakkas kõõksuma. Hästikasvatatud koerana teadis ta suurepäraselt, et oksendada tuleb kilekotti. Kuna aga mina teda aidata ei saanud, bussis polnud ruumi kummardada, avastas ta ühe tädi kilekoti tomatitaimedega, torkas oma pika koonu taimede vahel ja lahendas probleemi. Tädi ei märganud midagi ja läks kusagil Vääna kandis tükkis oma taimedega maha. Mul praegugi, kümme aastat hiljem, tsutt piinlik, aga ikka veel ajab muigama ka. Loodetavasti midagi väga hullu ei juhtunud, koera nõrkust teades oli ta söömata-joomata.
Loomaarsti on Salla külastanud ainult vaktsineerimiseks, viimati saime ka tabletid lonkama kippuvatele liigestele, kümme aastat on kolli jaoks soliidne vanus. Fortiflex maksis küll hingehinda, aga on mõjunud, peale kuuajalist kuuri pole ma koera kordagi lonkamas näinud.
Ja paar alumise lõualuu esihammast on välja kukkunud.
Peresolemise kümnendaks aastapäevaks ja valutamakippuvaid liigeseid ning lähenevat porikäpluse aastaaega arvestades saime hiljuti kena ülikonna, mis koerale väga meeldis. Üldse on ta alati olnud heameelega kõik totrused kaasa tegema, riidessepanemisest paadisõiduni (kui meil veel paat oli).
***
Kass Käpik tuli meie majja 2002.aasta suvel ja on leidlaps, leitud Tallinn-Paldiski maanteelt umbes kolme-neljakuuse kassipojana. Siiamaani mäletan hetke, kui mul oli kohutavalt kiire, olin kuhugi hilinemas ja keset esikut seisis veel tollal siin elanud õnneliku näoga onu, punane kõhn kassiroju süles: "Näe, mis mina leidsin". Sel hetkel mõtlesin küll, et ma teen nii onust kui kassist seinale plakati. Lömastamis-tehnikas. Sest oli täiesti selge, et iseendaga vaevalt toime tulev onu kassipidamisega küll toime ei tule. Ise elasin tollal veel linnas ja korteris oli ühest koerast rohkem kui küll. Kassiinimene pole ma ka kunagi olnud.
Nii juhtuski, et sügisel küll algul maale jäetud kassipoeg kolis lõpuks talveks Mustamäele ema ja õe juurde. Kass sai kastreeritud, song opereeritud, aga korterielu ei sobinud talle põrmugi, tal oli seal kitsas ja igav. Talve jooksul korraldas ta kõik endast sõltuva, et ema infarkti äärele viia, kolmanda korruse aknast väljakukkumine kaasa arvatud. Ema pidas vastu kaks talve, kuid kui 2004.aastal lõpuks alumise korruse elamiskõlblikuks saime, jäi ka Käpik maale elama ja see sobib talle väga. Siin on piisavalt puid, kuhu otsa ronida, hiiri, keda püüda ja üleüldse elu ilus. Toas käiakse söömas ja magamas. Kahe suure koeraga kooselu on talle ka mõned koeralikud harjumused tekitanud, nii jookseb ta saabujatele vastu nagu koer. Aga otse loomulikult on ta ilusam, targem, puhtam, osavam jne. kui mõni koer. Vähemalt enda arvates.
Viimastel aastatel on meie tiiger natuke maha rahunenud ja nüüd tuleb isegi vahel sülle nurru lööma, varem oli see täiesti välistatud. Esimest korda hüppas ta mulle vabatahtlikult sülle, kui ma pika kõhuhaavaga operatsioonist paranemas olin. Tahtis parimat, aga päris valus oli, kass kaalub viis kilo. Viimasel ajal on sülle ja kaissu ronimine sagenenud, täna hommikulgi poeti mulle kurgu alla nurruma.
Huvitav on see, et kastreeritud kõutsil on endiselt alles komme kaklemas käia, tõsine territoriaalne konflikt on käimas naabrite samamoodi eunuhhist kõutsiga. Viimane lahing oli meie oma kasuks, naabrikõuts jäi ilma oma suurest kohevast sabast. Aga ka meie omal oli nina ja kõrvad lõhki ja kasukast kukkus tutte.
***
Kaukaasia lambakoeratüdruk Bella tuli meile 2004.aasta juulis kahe ja poole kuusena, sündinud 03.mail 2004. Sellegi koera saamislugu oli natuke esoteeriline. Olen vahel naernud, et ilmselt ma olen eelmises elus olnud emane koer, sest aeg-ajalt tuleb mul vastupandamatu kutsikaisu. Nii ka siis. Pluss veel praktiline kaalutlus, et hajaasustusega külas elades võiks ju mõni suurem elukas majas olla, kes kutsumata külalised eemal hoiaks. Kõhklesin bernhardiini, njuufaundlase ja kaukaaslase vahel. Kuid kui lugesin Soovist kuulutust, teadsin äkki, et selle kutsika lähen ja ostan ära ja nimeks panen talle Bella. Bella on tõutunnistuseta ja tema päritolust tean vaid niipalju, et mõlemad vanemad olevat Venemaalt, mida tõestab ka see, et kutsika esmane vaktsineerimine oli tõepoolest tehtud kuskil Moskva oblastis. Kutsika ostnud perekond polevat viitsinud piiriüleseid pabereid korda ajada, ja kuna miskipärast tekkis neil ka vajadus üleöö maalt linna kolida, müüsid nad maha ka äsjasoetatud kutsika. Kui ma seda elukat nägin (kaukaaslasekutsikad teatavasti näevad välja nagu liikuvad karvamütsid), olin ma kadunud hing ja Bella sõitis Honda esiistmel uude koju.
Ausalt öeldes ma natuke pelgasin seda tõugu, kaukaaslaste kohta liigub palju ja mitte eriti meeldivaid legende. Lugesin internetist hoolega kirjandust ja jõudsin järeldusele, et peaksin ikka hakkama saama. Tegelesime innukalt koera sotsialiseerimisega (ema tähendas küll selle protsessi käigus küll, et tema nooruspäevil nimetati seda kutsika ärahellitamiseks), aga vist pingutasime natuke üle. Esimesel eluaastal polnud viga, kutsikaga polnud mingeid probleeme, elas teine õues terrassi all, ise valis selle koha, ostetud kuut ei kõlvanud. Või siis ööbis vanas kuuris. Oli sõbralik ja armas ning segas majaehitajaid täiel rinnal, kuna tahtis nendega mängida.
Probleemid algasid, kui Bella sai kaheksakuuseks. Ühel päeval avastasin, et koer lonkab ja Billy kliinikus tuvastati õlaliigese põletik. Pidavat olema suurte koerte probleem, kutsikas kasvab nii kiiresti, et liigesed ei jõua areneda. Kuna jõudsime õigel ajal jaole, said targad tohtrid asjast tablettidega jagu ja operatsiooni polnud vaja. Aga liigesepõletiku tohterdamise käigus kolis kauka õuest tuppa ja nii ta meil nüüd toa- ja diivanikoer ongi.
Uus probleem tekkis siis, kui meile kolisid uued naabrid, kelle tollal viieaastase tütre Bella mingil ainult talle arusaadaval põhjusel lapsendada otsustas. Muud poleks midagi olnud, aga ta hakkas naabritega kaasas käima ja kaukadele omase instinktiga kaitsma. Kuni selleni välja, et teda nähti ka kolme kilomeetri kaugusel rongijaamas. Kui mu kõrvu aga jõudsid kuuldused, et ta pidi maanteel autosid taga ajama, ostsin raske südamega pika terastrossi ja keti. Rohkem koera enese kui kellegi teise kaitseks.
Lisaks hellitas ekskaasa meie toakoera lõplikult ära, kuni selleni välja, et mees ja koer sõid samal ajal ühest taldrikust ja koer magas mehe juures voodis. Tulemus: koer ei pidanud enam meest karja juhiks, vaid endaga võrdseks karjakaaslaseks. Ega kuulanud teda üldse. Mind ikka kuulas, kuigi teatud reservatsioonidega. Sõnakuulmatust süvendas see, et paljusid asju, mida mina keelasin, lubas mees rahumeeli koeral teha. Teatavasti vastuolulisi korraldusi aga koerale anda ei tohi.
Peale eksi väljakolimist on asjad sõnakuulelikkusega vaikselt paranema hakanud, aga juba täiskasvanud koera kasvatamine on aega ja kannatust nõudev tegevus. Kui ei kuula, aitab tavaliselt laks rullikeeratud ajalehega. Haiget ei tee, aga paneb asjad paika.Ja vähemalt sellega, kes on karja juht, on nüüd enam-vähem korras. Mina, mitte Bella.
Oma perele on kaukaasia lambakoer täpselt selline muhe ja armas kaisumõmmik, nagu pildil tundub. Keda võib edukalt raamatulugemisel peapadjana kasutada ja saba kammida, samal ajal kui koer krõbuskeid sööb. Võõrastega on teine lugu ja viimasel ajal läheb Bella külaliste tulles igaks juhuks magamistuppa luku taha. Sest ta on selline tõbras, kes võib küll pakutud vorstitüki vastu võtta, kuid sellest hoolimata pakkujat kihvadega näksata, nii et veri väljas. Päris puremiseks pole õnneks asi läinud, aga ohtlikuks muutub asi siis, kui koera pilk hakkab otsekui klaasistuma ja ürginstinkt temast võitu saab. Siis tuleb tegutseda ja väga kiiresti.
Samas käib see omal territooriumil üsnagi ohtlik ja raevukas koer meil õhtuti jooksmas ja on naabrite grillipeol igati teretulnud ja naabrilaste lemmikmänguasi. Saa siis koerast aru...
Aga selles mõttes olen Metsapiigaga nõus, et kes kord on kaukaaslast omanud, satub sellest uhkest ja sõltumatust loomast vaimustusse ja sõltuvusse. Kolliga on olnud sadu kordi lihtsam, kaukaaslase austus ja lugupidamine tuleb välja teenida.
Lõpetuseks aga kaunist sõbrapäeva ka kõigile kahejalgsetele...