Lumesadu jõudis siis ka põhjarannikule. Tööle sõites olid esimesel viiel kilomeetril kaks autot kraavis. Ega ise ka eriti kihutama kippunud.
Hommikul näksisid kaks esimest kitse roosipõõsaid. Ähh, roosid jäid nagunii tagasi lõikamata, las söövad. Nagunii näkitsevad peamiselt lehti. Ilus oli vaadata vähemalt.
Aiatööd jäid sel aastal kuidagi mürtsuga pooleli, isegi äraõitsenud suvelilled koristamata. Enne Tuneesia-sõitu ei jõudnud, tagasi tulles oli maa külmunud. Daaliate ja pelargoonide juurikad võttis külm ära, aga ega mul nagunii neid kuhugi talvitama poleks olnud panna.
Aga eks kevadel olegi vauhti ja energiat rohkem. Ja kui lumi maha tuleb, ei paista koristamata aed välja kah. Pime on ka nagunii kogu aeg, nii kodunt minnes kui koju jõudes.
Tegelikult võib selle aia sügisel kasvõi puhtaks limpsida, aga mingil imekombel on ta kevadel lume sulades ikka tohutut rämpsu täis ja vajab niikuinii koristamist. Ja kõiki varsi lehti polegi vaja maha lõigata - aitavad lund koguda ja kaitsevad ka taimi külma eest. Nii, et sügisel võibki veidi rahulikumalt võtta:)
VastaKustuta