Mehi jalaga segada

Kahel hommikul, eile ja täna, olen ärganud paduvihma peale ja mõelnud, et täna vist ei toimu midagi, ilm on liiga õudne. Aga läks eile päeva poole selgemaks ja hakkas päike paistma, ning ka tänasel hommikul näitab pilvede vahelt juba siniseid taevalapikesi. Peale paduvihma ja lirtsuva maapinna on siinkandis sügisemärke veel vähevõitu, kased on hõredaks jäänud, saar viskab ka lõpuks lehti maha ja vaher hakkab kergelt kollakaks tõmbuma. Roosid aga õitsevad endiselt, kuigi vihmad on neile natuke liiga teinud. Ja neid pagana kolmemeetriseid minipäevalilli ei võta isegi torm mitte.
Eile läks õue peal minu jaoks vahepeal juba liiga rahvarohkeks, lugesin kokku seitse meest - kaks kivipanijat, kolm puudelõhkujat ja kaks puudelangetajat. Iga nurga taga toimus midagi.
Endale aga tegin puhkepäeva, peale kolme masinatäie pesu pesemise ei teinud suurt midagi, lugesin, mängisin arvutiga, suhtlesin töömeestega, puhkasin esimesest töönädalast. Organism lihtsalt vajas seda.
Kevadel laotud ahi on igatahes super. Kaks kolmandikku ahjutäit puid ja pärast paar halgu veel juurde ja õhtul köetud ahi on veel hommikul nii tuline, et ei taha kättki vastu panna. Toas üle 24 kraadi sooja. Mõnus.
Arutasime eile Lepatriinuga, et viimasel ajal on meil töömeestega väga vedanud. Eks neid tegijaid on siin aegade jooksul igasuguseid nähtud, aga just viimasel ajal on sattunud sellised, kelle puhul naudid mitte ainult korralikku töötulemust, vaid ka töökultuuri. Tööpäeva lõpul valitseb kord, niivõrd, kui see ehitusplatsil muidugi üldse võimalik on, midagi ei jäeta vedelema. Tulemused on ka. Selle koha peal laiutas veel kuu aega tagasi läbitungimatu padrik.


Nüüd ei paista puudelõhkujad enam kuhjade tagant väljagi - nad ise aasisid küll, et ehitavad endale barrikaadi, et ma ei näeks, kuidas nad selle taga viilivad, aga miskipärast kasvavavd need barrikaadid kohutava kiirusega.
Teistel meestel on veel paari päeva jagu nokitsemist, aga juba praegu pääseb kõpskingaga autodeni. Meie tibiloomale tundub tema elutuba kah meeldivat.

Pinna ettevalmistamine oli muidugi jube. Oleme ise ka mõelnud, et kivipanemisega oleks vast isegi hakkama saanud, aga see pinna ettevalmistamine meie krundil oleks ilmselgelt üle jõu käinud. Sellel pisikesel viiekümneruutmeetrisel platsil müttas traktor kaheksa tundi, võttes kivimürakaid välja ja mattes neid sügavamale. Ning pinna tasandamiseks läks 21 tonni liiva. Kogu selle maaparanduse tagajärjel pole õuepealsest murust enam isegi mitte mälestust järel.

Aga noh...mäng väärib küünlaid, ehk tuleb varsti lumi maha ja eks kevadel külvab uue muru. Praegune on lihtsalt ajutine vaatepilt.