November, november

Eile hommikul näitas kraadiklaas akna taga järjekordselt ligi üheksa kraadi sooja. Täna kuue kraadi ringi. Puudel ja põõsastel on suured pungad ja mis mulle üldse ei meeldi, on hostade ninaotsakesed, mis maast välja tungivad. Talv tuleb, kullakesed, mitte kevad...
Sellest, et kõik lirtsub ja vajub, pole mõtet enam kirjutadagi. Monotoonseks muutub.
Värviline sügis jäigi siinkandis olemata-nägemata. Kui me oktoobri lõpul lõunamaale lendasime, olid puud täiesti rohelised. Kui nädal aega hiljem tagasi tulime, olid puud raagus. Rohi on aga endiselt roheline ja kasvab hoolega, hakka või niitma. Roosid on kah rohelised, ja ei kavatsegi lehtedest lahti lasta.

Üks pereliige on meil ilmselt sellest nädalast vähem. Kass läks esmaspäeval kaotsi ja ei ole siiani välja ilmunud. Kahe-kolmepäevastest kadumistest pole me numbrit teinud, kuigi kastreeritud, on meie kollane kiisu olnud eelkõige ikkagi looduslaps, kes oma kassiöid põhiliselt õues veedab ja päeval toas põõnutamas käib. Nii pikalt aga pole ta kadunud olnud. Kuuldavasti olevat ümbruskonnas ka rohkelt rebaseid ja kährikuid liikvel.
Kahju ja kurb muidugi, aga selline see elu on. Võib-olla tuleb kunagi uus kiisu, aga mitte enne kevadet.

Esimene puuriit aga sai täna valmis, pildil veel küll mitte nii valmis, sest pärast oli pildistamiseks juba liiga pime. Tundub päris kindlalt ühes tükis püsivat ja Lepatriinu on aplausi väärt, sest ausalt öeldes oleme me mõlemad selliseid ümmargusi riitu ainult pildi pealt näinud. Õpetajaks puhas talupojaloogika. Kõrgemaks meiesugused käblikud seda laduma ei ulata. Puid aga jagub veel vähemalt kahe samasuguse jaoks, osa veel metsa alt välja toomata-lõhkumata, sest nii tüma maaga ei pääse ligi.
Nii et kes workshoppi tahab, pöördugu Lepatriinu poole :).