Unelmate aed

Eks meist igaühel käib see mõte aeg-ajalt hallidest ajurakkudest läbi. Et milleks ja kuhu. Ja kus peaks olema see helesinine unistus, mille poole püüelda.

Unistused aga õnneks muutuvad ajas.

Ja kõigi unistused on erinevad ja see teebki maailma kirjumirjuvahvaks.

Ma ise jõudsin aiapidamise juurde ikka väga hilja ja väga suure ringiga. Mitte et võimalust poleks olnud, seesama koht, kus ma praegu elan ja aeda rajan, on olnud meie pere omandis alates üheksateistkümnenda sajandi lõpust. Kuigi nõukaajal võeti enamus käest, jäi 0,14 hektarit õueaiamaad ikka järele ja salaja oli veel ka kusagil mujal väike kartulimaa. Siin elanud vanaema hernest-porgandit-kartulit paaril peenral ikka kasvatas ja mõned kartulivaod olid ka. Kolm pojengi, üks jasmiin ja vanad taluaia sirelid on tollastest aegadest jäänud, samuti üks pargiroos ja kibuvitsad. Iluaiandust ma lapse- ja noorukieast ei mäleta, mõned astrid ja daaliad vast. Maja ümbrus oli siis juba võssa kasvanud.

Oli ka muid põhjusi, miks ma eelistasin alates juba teismeliseaegaest end siin eemale hoida. Ja oleks veel kümme aastat tagasi mulle keegi öelnud, et ma hakkan aeda rajama, oleksin ütleja saatnud väga pikalt ja väga kaugele...mina? mitte iialgi.

Aiahuvi ei tekkinud ka siis, kui me 1997.aastal, kaks aastat pärast vanaema surma siin uuesti vaikselt käima hakkasime. Võsa sai maja ümbert vähemaks võetud ja väikselt ka muru niitma hakatud, aga ka sellega oli kivide-kändude vahel probleeme, polnud kedagi, kes oleks suutnud kännud välja kaevata.

Alles 2004.aastal, kui maja kapitaalremont suuremas osas valmis sai, tekkis väike huvi ka maja ümber midagi ilusamaks muuta. Kuid veel paariks aastaks piirdus aiandus ühe roosipeenraga.

Praegu ei kujutaks aiata elu enam ettegi, kuid...olulisem osa aiast on minu jaoks siiski need tunded, värvid, vaated ja lõhnad, mida aed mulle annab. Emotsioonid. Taimefänni ei saa minust ilmselt kunagi - nii nagu Muhedik kirjutas, et omal ajal sai tuhandeid kilomeetreid taimede jahil maha sõidetud...tänan, ei, sellisel juhul piisaks mulle murust küll. Üleüldse mulle ei meeldi eriti pikki maid autoga sõita.

Vist sellepärast ma ei kipugi näiteks rohevahetustele, mu botaanikaalased teadmised on endiselt kolm miinuse tasemel ja päris juhuslikke asju ma endale koju tassida ei taha. Selle poolest meeldib mulle netis shopata - vaatan pilte, uurin infot, kujutan ette, kuhu sobiks - ja alles siis ostan. Aiapoes täpselt samamoodi, enne, kui ma midagi kassasse sõidutan, peab mul olema selge ettekujutus, kuhu ma selle asja istutan. Muidu ma ei ostagi.

Siiski hakkavad minugi mõtetes vaikselt taimenimekirjad järgmiseks aastaks moodustuma...vähemalt kaustiku ostsin juba ära, sest vahel on ikka vana hea paber see kõige kindlam koht, kuhu unistusi kirja panna. Praegu tean kindlalt vaid mõningaid pargiroosisorte, mida tahan, ja see upsujuur Savisaare külastamisest on end kõvasti hinge juurinud.

Selles mõttes oli aiablogimisse sattumine minu jaoks põnev kogemus, sest kogu mu senine tutvusringkond koosnes inimestest, kes ei suuda siiamaani päevaliilia ja päevakoera vahel vahet teha (või nagu meie postiljon ütleb, teie järjekordne kastitäis muru saabus...).

Peale selle on teistega info jagamine muutnud mind ennast oluliselt süstemaatilisemaks, kui varem piirdus mu taimeinfo etikettide-arvete kausta kõitmisega, siis nüüd on mul olemas korralikud istutustabelid koos ladinakeelsete nimetuste ja muu vajalikuga. Mis taimehulga kasvades on ka hädavajalikuks muutunud, kahel viimasel aastal olen maha istutanud kõvasti üle tuhande taksoni ja ilma korraliku "raamatupidamiseta" oleks ammu pilt eest läinud, kus ja mis on.

Mind ennast võlub siiski aias eelkõige see loomise pool. Hoidjana olen ma kehvakene. Unelmate aed võiks end ise rohida, vähemalt seni, kuni ma majalaenu makstud saan ja võiksin ehk palgalist abilist otsida.

Ja siis muidugi see nautimise pool. Paterdamine paljajalu kastemärjal rohul. Uus õis, uus värv, uus lõhn. Uued ideed.

Rohimise ja rasked füüsilised tööd,( mida ma varem meeleldi ise tegin, paraku enam ei tohi), sokutaks kellelegi teisele. Kahjuks pole kedagi, kes neid teha tahaks.

Ma tean, et ma tahan õhku ja avarust, ka Muhedikku külastades imetlesin mitte niipalju taimi, kuivõrd neid imelisi vaateid ja kogu seda avarust. Ma ise olen rannatüdruk ja tihe tihnik mulle ei sobi, metsas tunnen ma end halvasti ja kui aus olla, pole ma isegi omaenda metsas vist mitu aastat käinud. Olen nii palju aega, energiat ja raha kulutanud võsaga võitlemisele, et hindan iga taevalapikest, mida näha on, ja iga päikesekiirt, mis krundile paistab. Seega on minu unelmate aed pigem midagi pargilaadset, kui et täisistutatud istutusala. Õnneks on mul selleks piisavat ruumi.

Ma tahan aeda, kus võiksid vabalt joosta ja mängida koerad, kassid ja lapsed, pelgamata, et midagi katki läheb. Kuid kus sellest hoolimata oleks värve, lõhnu ja õisi varakevadest hilissügiseni. Ja sõbrad tunneksid end hästi. Minust enesest rääkimata.

Kurvaks teeb see, et taolisi võsalõikamise aktsioone, nagu mul praegu käsil, on siin ju varemgi tehtud. Kuna aga kogu selle ala hooldamiseks ei jätku jõudu ega aega, kasvab ülekäidud alale paari aastaga taas tihnik peale. Tööl käies on nädalas siiski ainult kaks vaba päeva ja kogu vaba aega aias ragistamisele siiski pühendada ei tahaks, maailmas on nii palju muudki põnevat.

Vahel, eriti santidel päevadel, kui kõigi viie operatsiooni õmblused korraga valutavad ja tuju on kehvemast kehvem, tekib küll tunne, et mida ma õieti rabelen...nagunii ühel päeval, kui mind enam pole, kasvab kõik uuesti võssa. Aga see läheb üle ja ma ju tegelikult tean vastust, iseenese ja oma elu nimel rabelengi, et luua ilu ja rõõmu omaenese päevadesse. Ja üleüldse pole minu asi, mis pärast saab...Lähed ostad mõne uue tuustaka ja elu on jälle ilus.