Paremuse poole

Täpselt kuu on katkilõikamisest-kokkuõmblemisest möödas. Tunda annab see selles, et istumine on endiselt kahtlase väärtusega tegevus ja võhma ei ole kohe üleüldse. See-eest olen suutnud end peaaegu üle organiseerida - diivanil-terrassil peesitamisest on kõrini ja kodusolemise aega tahaks maksimaalselt ära kasutada. Kui musta huumori valdkonda laskuda, siis viimane asi, mida ma surivoodiö mõelda tahaks, oleks see, et küll sai ikka kenasti molutatud. Ma tahaksin ikka nendele asjadele mõelda, mis elus ära tehtud sai.

Ühe ammuse internetisõbra (kes juba mõnda aastat tagasi naaberkülla kolis) abiga leidsin kaks papit puid maha võtma ja võsa lõikama. On sellised pisikesed onud, viinatempel näos, aga tööd teevad korralikult. Kännud ei ulatu vööni, oksad põletatakse kohe, tükeldatud puud rändavad kohe kuuri juurde, ei mingit laga. Mulle meeldib.

Sõber ise võttis kodust traktori ja nüüd käib metsa all teist päeva tõsine möll. Kännud välja, lisaks sai likvideeritud üks ammuste aegade prügihunnik sellest perioodist, kui siiakanti prügivedu võimatu saada oli. Oli teine nagu koeranael hinge peal, häiris silma ja südant, aga oma jõud üle ei käinud ja autoga ligi ei pääsenud. Täna sai lõplikult lagedaks ka kuuritagune, kuhu edaspidi tuleb parkla laiendus ja tulevase puukuuri koht.

Ja kui teised tegutsevad, ei suuda minagi paigal püsida. Eile niitsin esimest korda käsiniidukiga muru, traktor on järjekordselt Stokkeris - vaatasin just, et sel aastal on traktori remondile kulunud pea samapalju raha, kui see peletis maksis. Ja masin on ainult kolm aastat vana.

Täna hommikul katsetasin labidaga, sai juba natuke hakkama küll. Päris mätast pöörama muidugi veel ei kipu. Ja kui midagi istutada ei ole, tuleb ümber istutada. Uue koha said kaks pargiroosi, kaks maranat ja üks Dammeri tuhkpuu. Viimased on tegelikult paras nuhtlus, kuna roomavad mööda maad, ei saa sinna katteks midagi alla panna - ja seda kasutavad halastamatult ära end põõsastesse sisse külvavad võililled.

Uude kohta kolis ka üks kiratsev mustsõstrapõõsas. Uued suuremad potid said rosmariin ja abutilon, mõlemad kippusid lausa potist välja ronima. Hmm, neid asju, mis talveks tuppa kolida tuleb, tekib miskipärast järjest juurde. aga mis teha, kui mul vahemeremaade vastu nii suur nõrkus on.

Gladioolidest aga otsustasin järgmisel aastal loobuda, nii et kui kellegi sibulahuvi on, annan rõõmuga ära. Kaunid lilled on nad küll, aga mitte minu jaoks. Läinudnädalane torm tegi peenras praktiliselt puhta töö ja ausalt öeldes eelistan edaspidi natuke tuulekindlamaid ja kauem õitsevaid lilli. Sellesse peenrasse kavatsen panna flokse, kui mul neid kusagilt hankida õnnestub. Aiasõbral paistab ilus valik olevat, kahjuks on nii pikk sõit minu jaoks veel tükk aega välistatud.

Ka tomatitel on edaspidi meie krundile sisenemine lubatud ainult viljade kujul, kogu see kastmise-lõikamise-totutamise jant on lõppenud hunniku kärnas ja koledate tomatitega, nii et rohkem ma selle peale aega raiskama ei hakka. Ainukesed, mis süüa kõlbavad, on härjasüda ja kobartomatid, kõik ülejäänud taimed lendasid täna prügisse. Kurkidega vedas rohkem, aga nende aeg on nüüdseks läbi.

Ei pidanud siiski vastu, ja tellisin mõned asjad ka Bakkerist, elu on küll näidanud, et minu käes läheb kasvama napilt pool Bakkeri taimedest, aga ega loll on järjekindel...proovime ikka veel.

Pildil mõtleb perekonnanõukogu, mida homme aias teha, nii et endale väga liiga ei tee...