Mulle tundub, et viimasel ajal hakkan ma hätta jääma asjade ülesleidmisega. Olen lugenud - jah. Kelle blogist - ei mäleta. Õigemini, blogidest leiab pika pingutamise peale veel üles. Hoopis hullem lugu on informatsiooniga, mis leidub kommentaarides, neid pika aja peale tõesti ei leia ja pole abi ka siltidest, sest nii mõnigi kord on kommentaaririda põhiteemast sujuvalt teisele rajale suundunud.
Et iseenda ja ehk ka teiste jaoks elu kergemaks teha, panin alates tänasest üles foorumi, kus kõikvõimalikke linke vahetada-säilitada, vahetuse-äraandmise-jms soove üles panna, ühiseid taime- ja muu ninninännitellimusi koguda-säilitada jne.
Kuna tegemist saab olema suhteliselt kitsale ringkonnale mõeldud suhtluskeskkonnaga, tegin kinnise foorumi. seega ei ole võimalik foorumi teemasid ja sisu ilma kutseta vaadata ja foorumit ei leia ka otsimootorid.
Foorumi kasutajaks saab registreeruda nii, et lingile vajutades avaneb aken, kuhu tuleb siis sisestada küsitud andmed. Edasi tuleb liitumissoov minu meilboksi ja tuttava nime ilmnemisel ma siis ka aktsepteerin selle.
Huvitavat on selles foorumis ka koht nimega Blogosphere, kus saab registreerida kõigi asjasthuvitatute blogid, ilma omaniku nõusolekuta ma seda muidugi tegema ei hakka, enda omad panin kõik sisse.
Nii et kõik asjasthuvilised on oodatud kitsamas ringkonnas kui blogimaailm mõtteid vahetama. Blogimist ei tohiks see küll mingil määral mõjutada, pigem on foorum koht, kus vahetada infot stiilis küsin-vastan.
Lisainfoks veel, et ilmselt jään alates homsest mõneks ajaks koduse arvutita, tahab teine IT-poissi saada, nii et kui ma õhtusel ajal kohe millelegi ei reageeri, on see tingitud tehnikaprobleemidest. Loodetavasti saab ruttu korda.
29. märts 2009
28. märts 2009
Naabrimehed
Kui ma hommikul aknast välja vaatasin, langes laia lörtsi ja tunne oli üsna selline, et täna ei tule siia küll kedagi ja vaevalt, et ma isegi toast välja lähen. Aga kella kümne paiku anti õuel signaali, hõikasin, et panen end 
riidesse ja selle ajaga, kui kleidi teksade ja jope vastu vahetatud sain, oli esimene õunapuu juba juppideks ja pikali. Teisega läks natuke rohkem aega, kui oleks lastud tal loomulikku suunda kukkuda, oleks suund olnud otse kuuri katusele. Nii et seal läks vaja abijõudu poisi näol, kes latva köiega õiges suunas tiris, samal ajal, kui oskajam mees saagis. Kolmas puu tuli juba maha nagu lupsti, nii et lõunaks olid kõik kehvas seisus vanakesed likvideeritud ja pakkudeks saetud. Osa oksi suutsin kokku korjata, osa jäid alanud paduvihma tõttu paremat ilma ootama.
Edasi aga hip-hurraa Deiale, kelle naabrimees meie torumajanduse kallal viis tundi nokitses, nüüd ei ole meie majas enam ühtegi tilkuvat kraani ega liitmikku, eelmise käpard-torujüri pandud kõverad torud on sirgeks saanud ja uus aiakraangi paigas. Käin kirjutamise vahele tehtut imetlemas, no ma ei saa sinna midagi teha, et mulle hästitehtud töö lihtsalt meeldib ja ma võin ilusasti paigaldatud toru viis minutit vaimustusega vahtida.
Kolmas naabrimees viis kaasa lattniiduki katkise lati ja lubas lasta selle töö juures uuesti kasutuskõlblikuks keevitada. Nii et naabrimehed, nii omad kui võõrad,
on ühed äraütlemata toredad mehed ja hoolimata akna taga kallavast lausvihmast olen tänase päevaga rahul mis rahul. Saun köeb ja päev läbi vihma käes ligunenud koerad magavad norinal.
Homsest alates aga on meie koduseks keeleks inglise keel, sest meile kolib nädalaks vahetusõpilane Islandilt. Meie geenius omakorda läheb sügisel nädalaks Reikjaviki. Eeldusel, et me koerad seda poissi ära ei söö. Põnev.
Ja eraldi Trummile - kui sa arvad, et sul nende pakupõrakatega midagi pihta hakata on, siis saada mulle meil, annan telefoninumbri, võib vahetada küll. Pikemaid tükke kahjuks ei saanud kätte, oleks liiga ohtlikuks läinud.
riidesse ja selle ajaga, kui kleidi teksade ja jope vastu vahetatud sain, oli esimene õunapuu juba juppideks ja pikali. Teisega läks natuke rohkem aega, kui oleks lastud tal loomulikku suunda kukkuda, oleks suund olnud otse kuuri katusele. Nii et seal läks vaja abijõudu poisi näol, kes latva köiega õiges suunas tiris, samal ajal, kui oskajam mees saagis. Kolmas puu tuli juba maha nagu lupsti, nii et lõunaks olid kõik kehvas seisus vanakesed likvideeritud ja pakkudeks saetud. Osa oksi suutsin kokku korjata, osa jäid alanud paduvihma tõttu paremat ilma ootama.Edasi aga hip-hurraa Deiale, kelle naabrimees meie torumajanduse kallal viis tundi nokitses, nüüd ei ole meie majas enam ühtegi tilkuvat kraani ega liitmikku, eelmise käpard-torujüri pandud kõverad torud on sirgeks saanud ja uus aiakraangi paigas. Käin kirjutamise vahele tehtut imetlemas, no ma ei saa sinna midagi teha, et mulle hästitehtud töö lihtsalt meeldib ja ma võin ilusasti paigaldatud toru viis minutit vaimustusega vahtida.
Kolmas naabrimees viis kaasa lattniiduki katkise lati ja lubas lasta selle töö juures uuesti kasutuskõlblikuks keevitada. Nii et naabrimehed, nii omad kui võõrad,
on ühed äraütlemata toredad mehed ja hoolimata akna taga kallavast lausvihmast olen tänase päevaga rahul mis rahul. Saun köeb ja päev läbi vihma käes ligunenud koerad magavad norinal.Homsest alates aga on meie koduseks keeleks inglise keel, sest meile kolib nädalaks vahetusõpilane Islandilt. Meie geenius omakorda läheb sügisel nädalaks Reikjaviki. Eeldusel, et me koerad seda poissi ära ei söö. Põnev.
Ja eraldi Trummile - kui sa arvad, et sul nende pakupõrakatega midagi pihta hakata on, siis saada mulle meil, annan telefoninumbri, võib vahetada küll. Pikemaid tükke kahjuks ei saanud kätte, oleks liiga ohtlikuks läinud.
27. märts 2009
Rahutus
Kuna väljas on ikka veel paks lumi maas ja Muhediku ilmaennustus (mida ma täiesti usun ja edaspidiseks kõrva panen, ma ise oskan ainult päikese ja tuule järgi lähipäevade ilma ennustada) ei luba tõelist kevadet niipeagi, tunnen end viimastel päevadel nagu puuris. Aknast välja vaadates on ilm imekaunis, päike sillerdab lumel ja kitsed on nii ülbeks läinud, et varsti nõuavad tuppalaskmist ja küsivad, kus on nende heinad ja soolaklotsid. Üks astus täna kaukaaslasele peaaegu nina peale, too ainult urahtas põlglikult, oma kodu loomad või sedasi, isegi haukuda ei viitsi. Ei karda need tegelased viimasel ajal ei ukse avamist ega koeri. Vahel, kui oleme lattniidukiga heinamaad niitnud, olemegi heinakuhja talveks metsaveerde jätnud, kitsed käivad mõnuga seal söömas ja jätavad aiataimed enamjaolt rahule. Sel aastal tuli neil ilma hakkama saada, aga eelmisel nädalavahetusel ülevaatust tehes tundus, et noorte viljapuude kallal siiski hambaid proovitud ei ole.
Katmata jäänud ja ainult muldamisega leppinud roosid on talve uhkelt üle elanud,külmakahjustusi praktiliselt pole. Mõnel olid eelmisel nädalavahetusel juba suured pungad, näis, mis selle nädala külmade öödega saab. Ma päris öösiti pole küll kraadiklaasi vaatamas käinud, aga hommikuti päikesetõusu ajal, kui tavaliselt on päeva külmim aeg, pole üle -7 kraadi olnud.
Kasti pandud kurgitaimedel on tänahommikuse seisuga ninaotsakesed väljas. Näis muidugi, mis
sel aastal aiandusest üldse saab. Praegu paistab nii, et suvisest puhkusest ei tule sel aastal midagi välja ja selle asemel saab juunis-juulis-augustis 10-12 tunniseid tööpäevi. Firma hakkab kolima ja ligi 4000m2 kolaka kolimine ja uues kohas uue süsteemiga alustamine pole niisama lihtne. Samas on seda kolimist aastaid oodatud, nii et mäng väärib küünlaid. Korra tekkis juba patune mõte, et kui ise tõesti ei jõua, siis praegusel töötuseajastul peaks ju ometi kellegi leidma, kes kord-paar nädalas normaalse tasu rohimas-hooldamas käib. Eelmise aasta hinnapakkumine õunapuude lõikamisele 400 kr/tund tegi küll selles suhtes ettevaatlikuks ja õunapuid jäidki tol aastal lõikamata. Ehk on ajad muutunud.
Aitäh Deiale, kelle soovitatud torumees nädala alguses vaatamas käis ja homme pidi tulema ja
kõik vajalikud asjad ära tegema, saab ühe suure mure kaelast ära. Ja kui veel eriti hästi läheb, tuleb naabrimees kahte vana poolkuivanud õunapuujurakat maha võtma. Nii et loodetavasti tuleb produktiivne nädalavahetus.
Katmata jäänud ja ainult muldamisega leppinud roosid on talve uhkelt üle elanud,külmakahjustusi praktiliselt pole. Mõnel olid eelmisel nädalavahetusel juba suured pungad, näis, mis selle nädala külmade öödega saab. Ma päris öösiti pole küll kraadiklaasi vaatamas käinud, aga hommikuti päikesetõusu ajal, kui tavaliselt on päeva külmim aeg, pole üle -7 kraadi olnud.
Kasti pandud kurgitaimedel on tänahommikuse seisuga ninaotsakesed väljas. Näis muidugi, mis
sel aastal aiandusest üldse saab. Praegu paistab nii, et suvisest puhkusest ei tule sel aastal midagi välja ja selle asemel saab juunis-juulis-augustis 10-12 tunniseid tööpäevi. Firma hakkab kolima ja ligi 4000m2 kolaka kolimine ja uues kohas uue süsteemiga alustamine pole niisama lihtne. Samas on seda kolimist aastaid oodatud, nii et mäng väärib küünlaid. Korra tekkis juba patune mõte, et kui ise tõesti ei jõua, siis praegusel töötuseajastul peaks ju ometi kellegi leidma, kes kord-paar nädalas normaalse tasu rohimas-hooldamas käib. Eelmise aasta hinnapakkumine õunapuude lõikamisele 400 kr/tund tegi küll selles suhtes ettevaatlikuks ja õunapuid jäidki tol aastal lõikamata. Ehk on ajad muutunud.
Aitäh Deiale, kelle soovitatud torumees nädala alguses vaatamas käis ja homme pidi tulema ja
kõik vajalikud asjad ära tegema, saab ühe suure mure kaelast ära. Ja kui veel eriti hästi läheb, tuleb naabrimees kahte vana poolkuivanud õunapuujurakat maha võtma. Nii et loodetavasti tuleb produktiivne nädalavahetus.
21. märts 2009
Kevad leitud!
Koperdasin hommikul hommikumantlis ja sandaalides õue, maja lõunakülg oli niipalju paljaks sulanud, et seal andis kõndida. Ja seal ta oligi, selle kevade esimene lumikelluke :)
Kuna fotoaparaat juba käes, sai ka krookuste ninaotstest pilti tehtud:
Lumememme teha ei viitsinud, poiss tegi lumekoera :)
Koer ise oli selle üle päris rõõmus: 
Ja ärge palun küsige, millise summa eest ma täna hommikul püsikuid tellisin. Praeguse majandussurutise ajal pole vist sobilik sellisest summast isegi mitte mõelda, saati veel rääkida. Asja ajas eriti hulluks see. et olles kaks aastat suud vesistanud, tellisin endale ikka lõpuks kollase pojengi, kuigi hind... Enne selle kättesaamist pean vist kuhugi pojengiistutamise kursustele minema, muidu ei julge nii hinnalist asja puutudagi.
Kuna fotoaparaat juba käes, sai ka krookuste ninaotstest pilti tehtud:
Lumememme teha ei viitsinud, poiss tegi lumekoera :)
Koer ise oli selle üle päris rõõmus: 
Ja ärge palun küsige, millise summa eest ma täna hommikul püsikuid tellisin. Praeguse majandussurutise ajal pole vist sobilik sellisest summast isegi mitte mõelda, saati veel rääkida. Asja ajas eriti hulluks see. et olles kaks aastat suud vesistanud, tellisin endale ikka lõpuks kollase pojengi, kuigi hind... Enne selle kättesaamist pean vist kuhugi pojengiistutamise kursustele minema, muidu ei julge nii hinnalist asja puutudagi. 20. märts 2009
Esimene kevadpäev
Astun siis minagi sellesse koori, kes kevadele kiitust laulab. Kuigi näha on teda veel vähevõitu, hommikul oli akna taga 7 kraadi külma ja nüüd küll soojakraadid, kuid taevas lauspilves. Ei midagi hingeülendavat. Lund umbes 30cm ja hakkab alles nalja saama, kui see sulama hakkab, eriti allpool elavatel naabritel. Mingite teeehitustega keerati meil kunagi vana truubindus tuksi ja veel pole kuhugi ära voolata, paepealsesse sisse ka ei imbu. Nii et kusagil mai keskpaigani on meil saareelu oodata ja igasugused mõtted väiksemast ja ökonoomsemast autost tuleb ära unustada.
Tegelikult võib äsjalõppenud talve ainult kiita, kõike oli siinkandis parasjagu, külma, lund, isegi päikesepaistet. Torud ei külmunud, pori ei lainetanud, nii et kõik oli hästi. Ainult et nüüd tahaks juba kevadet.
Vaatasin oma vanu märkmeid, üle-eelmisel aastal rohisin sel ajal esimest korda peenraid, praegu naljakas mõeldagi. Ja esimesed uimased sisalikud peesitasid kividel. Eelmisel aastal olen kirja pannud, et märtsikellukesed hakkasid õitsema 12.märtsil. Rohkem tagasi pole kahjuks midagi kirjas.
Märgid on sellegipoolest, lisaks linnulaulule ja pikematele päevadele hakkab talvel hall olnud mets õrnalt rohekaks ja punakaks tõmbuma. Ja aiavaasi istutatud krookustel olid juba nädal tagasi paari sentimeetri pikkused ninaotsad väljas. Lumikellukestest pole küll märkigi.
Käisin linnas, lootsin Espakist traktorile uue käru saada, aga selgus, et kataloogis olnud käru esiteks ei kalluta ja teiseks ei oleks see mulle autosse mahtunud. Võtsin mõtlemisaega, neid pidi laos piisavalt olema.
Hortesest ei saanud ka muidugi rahulikult mööda sõidetud. Ning mitte ainult mina, parkimiskoha leidsin suure hädaga ja majanduskriisist ei märkigi, pood rahvast täis ja kassad klõbisesid. Mõned hostajuurikad, mõned begooniad ja amplitaimede beebid, mida hakkangi kohe suurematesse pottidesse ümber istutama. Nii et kõigist lubadustest hoolimata kisub ikka aknalauapõllunduseks.
Päriskevadeni läheb veel aega.
Täiendus: pottidesse läks seega üheksa Million Bells (kahjuks ei tea, mismoodi selle kelluka eestikeelne nimi on ja nagu tavaliselt, polnud ka Hortesel tõlget) ja kuus surfiinia amplitaime, kolm Kanaaridelt toodud banaanitaime seemet (üheaastasena päris lõbusad potitaimed) ja üks pakk kurgiseemet. Näis, mis saab.
Tegelikult võib äsjalõppenud talve ainult kiita, kõike oli siinkandis parasjagu, külma, lund, isegi päikesepaistet. Torud ei külmunud, pori ei lainetanud, nii et kõik oli hästi. Ainult et nüüd tahaks juba kevadet.
Vaatasin oma vanu märkmeid, üle-eelmisel aastal rohisin sel ajal esimest korda peenraid, praegu naljakas mõeldagi. Ja esimesed uimased sisalikud peesitasid kividel. Eelmisel aastal olen kirja pannud, et märtsikellukesed hakkasid õitsema 12.märtsil. Rohkem tagasi pole kahjuks midagi kirjas.
Märgid on sellegipoolest, lisaks linnulaulule ja pikematele päevadele hakkab talvel hall olnud mets õrnalt rohekaks ja punakaks tõmbuma. Ja aiavaasi istutatud krookustel olid juba nädal tagasi paari sentimeetri pikkused ninaotsad väljas. Lumikellukestest pole küll märkigi.
Käisin linnas, lootsin Espakist traktorile uue käru saada, aga selgus, et kataloogis olnud käru esiteks ei kalluta ja teiseks ei oleks see mulle autosse mahtunud. Võtsin mõtlemisaega, neid pidi laos piisavalt olema.
Hortesest ei saanud ka muidugi rahulikult mööda sõidetud. Ning mitte ainult mina, parkimiskoha leidsin suure hädaga ja majanduskriisist ei märkigi, pood rahvast täis ja kassad klõbisesid. Mõned hostajuurikad, mõned begooniad ja amplitaimede beebid, mida hakkangi kohe suurematesse pottidesse ümber istutama. Nii et kõigist lubadustest hoolimata kisub ikka aknalauapõllunduseks.
Päriskevadeni läheb veel aega.
Täiendus: pottidesse läks seega üheksa Million Bells (kahjuks ei tea, mismoodi selle kelluka eestikeelne nimi on ja nagu tavaliselt, polnud ka Hortesel tõlget) ja kuus surfiinia amplitaime, kolm Kanaaridelt toodud banaanitaime seemet (üheaastasena päris lõbusad potitaimed) ja üks pakk kurgiseemet. Näis, mis saab.
13. märts 2009
Roosidest veel
Panen kirja kõigile roosifännidele, kes ühises roositellimuses osaleda soovisid - kõik on tellitud ja kõikidele tellmustele ka müüjapoolne kinnitus saadud. Enne aprilli algust midagi oodata ei ole, nii et rahu, ainult rahu...lumi alles maas ja maagi külmanud, mis nende roosidega praegu ikka pihta hakata. Kui pakid saabunud, panen siiasamasse blogisse suure loosungi üles ja kelle meili tean, saadan kirja ka.
Kordese lõpphindade kohta oskan öelda, et transpordikulud peaksid tulema umbes kaks eurot ehk ca 32 krooni ühe taime kohta, nii et see tuleb internetipoe hindadele otsa. Aga rahast räägime üleüldse alles siis, kui taimed on kohal, ette ei taha kellegi käest midagi.
Ja ka kättesaamisest räägime siis, kui asjad kohal. Kes viitsib Keila kanti järele tulla, kellele postiga, ja nii edasi.
Kordese lõpphindade kohta oskan öelda, et transpordikulud peaksid tulema umbes kaks eurot ehk ca 32 krooni ühe taime kohta, nii et see tuleb internetipoe hindadele otsa. Aga rahast räägime üleüldse alles siis, kui taimed on kohal, ette ei taha kellegi käest midagi.
Ja ka kättesaamisest räägime siis, kui asjad kohal. Kes viitsib Keila kanti järele tulla, kellele postiga, ja nii edasi.
12. märts 2009
1. märts 2009
Relvastatud ja väga ohtlik
Selle nädala relvastuse hulka kuulusid:
1) Powercrafti teleskoop-kettsaag (pildil kokkupanekustaadiumis), millega saab oksi saagida ka umbes kolme meetri kõrguselt;
2) Stihli bensiinimootoriga võsalõikur, mida naabrinaine nimetab Eriti Naiselikuks Aiatööriistaks, lärrrrrrrrr....ja puud lendavad;
3) 25-meetrine pikendusjuhe;
4) kahed oksakäärid, pikad ja lühikesed.
Nende usinate abimeeste abiga said eile kahest metsõunapuust kultuurõunapuud ja täna taandus ka arooniavõsa millekski hekitaoliseks, hekki tuleb veel pealtpoolt kohendada, kuid kuna akuga hekilõikur külmakraadidega eriti töötada ei taha, jääb see edaspidiseks. Õunapuuoksad ja arooniad sai lõkkeasemele koristatud, lumes tammumine oli selle töö füüsiliselt kõige raskem osa.
Lisaks laulis võsalõikur tulevases varjuaias, niites alusvõsa. Okste ja võsapudi koristamine jääb edaspidiseks. Igatahes hakkas aknast paistma see koht, kuhu naabrinaisega kahasse millalgi tiiki planeerime (kunagi mu lapsepõlves oli seal tiik ja vesi kipub siiani sinna kogunema, aga praegu on see lihtsalt üks väga märg koht ka suvel). Kui lumi ära sulab, tuleb kännud ära märkida ja tuttav kopamees kände välja võtma kutsuda. Muidu on natukese aja pärast jälle võsa tagasi.
Nüüd on üle tüki aja liigutamahakkamisest sihuke väsimus ja uni peal, et peab vist natukeseks silma looja laskma. Metsa all ähkimisega abiks olnud koerad juba norisevad magada.
1) Powercrafti teleskoop-kettsaag (pildil kokkupanekustaadiumis), millega saab oksi saagida ka umbes kolme meetri kõrguselt;
2) Stihli bensiinimootoriga võsalõikur, mida naabrinaine nimetab Eriti Naiselikuks Aiatööriistaks, lärrrrrrrrr....ja puud lendavad;
3) 25-meetrine pikendusjuhe;
4) kahed oksakäärid, pikad ja lühikesed.
Nende usinate abimeeste abiga said eile kahest metsõunapuust kultuurõunapuud ja täna taandus ka arooniavõsa millekski hekitaoliseks, hekki tuleb veel pealtpoolt kohendada, kuid kuna akuga hekilõikur külmakraadidega eriti töötada ei taha, jääb see edaspidiseks. Õunapuuoksad ja arooniad sai lõkkeasemele koristatud, lumes tammumine oli selle töö füüsiliselt kõige raskem osa.
Lisaks laulis võsalõikur tulevases varjuaias, niites alusvõsa. Okste ja võsapudi koristamine jääb edaspidiseks. Igatahes hakkas aknast paistma see koht, kuhu naabrinaisega kahasse millalgi tiiki planeerime (kunagi mu lapsepõlves oli seal tiik ja vesi kipub siiani sinna kogunema, aga praegu on see lihtsalt üks väga märg koht ka suvel). Kui lumi ära sulab, tuleb kännud ära märkida ja tuttav kopamees kände välja võtma kutsuda. Muidu on natukese aja pärast jälle võsa tagasi.
Nüüd on üle tüki aja liigutamahakkamisest sihuke väsimus ja uni peal, et peab vist natukeseks silma looja laskma. Metsa all ähkimisega abiks olnud koerad juba norisevad magada.
24. veebruar 2009
Kingitus Vabariigi aastapäevaks
No ja vastlapäevaks. Ja madisepäevaks. Ja omaenda aastaseks sünnipäevaks. Ühesõnaga, loll, kes põhjust ei leia. Ja seda tean ma lapsest saadik, et kui ma kingitust tahan saada, pean ma selle ise ostma.
Telekas ütles üles juba pea kuu aega tagasi, aga erilist puudust ei tundnud. Ning ka tänase päevaga olid mul algselt märksa kodusemad ja isamaalisemad plaanid. Et tuhlaks vanades kirjades ja kirjutaks uue jupikese talu loost. Kuna ma aga olin kaks viimast päeva nagunii arvuti juures konutanud, siis enam ei jaksanud. Ajasin auto garaazist välja ja sõitsin Tallinna, asi, mida ma tavaliselt puhkepäeviti iialgi ei tee.
Kõigepealt rüüstasin tee äärde jäänud Hortese aiapoodi. Mõned seemned ja
juurikad. Püüdsin jääda mõistlikkuse piiridesse.
Edasi Ülemiste keskusse, kus kohatud valge teleriiludus mu nummimeetri eelmisel nädalal lakke ajas. Enne jäi veel Apollo raamatupood ette. Teleripoes kaubad kähku koos ja kenad poisid tõstsid kasti autosse. Tänasin mõttes taevast, et CRV pakiruum ikka nii suur on, väiksemasse autosse see kast küll mahtunud poleks.
Koduteel mõtlesin, et ilmselt pean naabrinaisele helistama ja meest laenuks paluma. Aga naabrid olid ilmselt halba aimanud ja jalga lasknud. Ning mina oma hiidkastiga üksi.
Kasti vaikselt sakutades selgus, et ega ta nii väga raske ei olegi. Autost sai päris kergelt välja. Mööda kuuripõrandat lohises. Üle õue sõitis kelguga (loeme sellega ka vastlasõidu sooritatuks). Kõige keerulisem oli eeskoja trepp, olin hästi ettevaatlik, no eks ikka see kümne, ptüi, viie kilo piirang, millest rohkem tõsta ei lubata. No ja edasi tuli parketti mööda ka peaaegu ise.
Lahtipakkimine oli kah lõbus. Mitte kast polnud liiga suur, vaid minu käed liiga lühikesed, ei ulatanud kahele poole korraga.
Lõpuks sain hakkama, valge kaunitari paika, vajalikud voolikud külge ja isegi digitelevisiooni 33 kanalit suutsin täiesti iseseisvalt ära häälestada. Kui olin aru saanud, mispidi kaardilugejat telekasse toppida. Teisel katsel läks õieti.
DVD, VHS, ABC, DEF ja need muud tähed jätan poisile häälestada, kui see ühekorra taas oma väitlusturniiridelt ja aineolümpiaadidelt maa peale tagasi laskub.
Nüüd vaatan presidendi vastuvõttu ja ei peagi prille ette panema. Seltskond: uus telekas, kamin, kaks koera ja kass. Dresscode: dressid.
Telekas ütles üles juba pea kuu aega tagasi, aga erilist puudust ei tundnud. Ning ka tänase päevaga olid mul algselt märksa kodusemad ja isamaalisemad plaanid. Et tuhlaks vanades kirjades ja kirjutaks uue jupikese talu loost. Kuna ma aga olin kaks viimast päeva nagunii arvuti juures konutanud, siis enam ei jaksanud. Ajasin auto garaazist välja ja sõitsin Tallinna, asi, mida ma tavaliselt puhkepäeviti iialgi ei tee.
Kõigepealt rüüstasin tee äärde jäänud Hortese aiapoodi. Mõned seemned ja
juurikad. Püüdsin jääda mõistlikkuse piiridesse.Edasi Ülemiste keskusse, kus kohatud valge teleriiludus mu nummimeetri eelmisel nädalal lakke ajas. Enne jäi veel Apollo raamatupood ette. Teleripoes kaubad kähku koos ja kenad poisid tõstsid kasti autosse. Tänasin mõttes taevast, et CRV pakiruum ikka nii suur on, väiksemasse autosse see kast küll mahtunud poleks.
Koduteel mõtlesin, et ilmselt pean naabrinaisele helistama ja meest laenuks paluma. Aga naabrid olid ilmselt halba aimanud ja jalga lasknud. Ning mina oma hiidkastiga üksi.
Kasti vaikselt sakutades selgus, et ega ta nii väga raske ei olegi. Autost sai päris kergelt välja. Mööda kuuripõrandat lohises. Üle õue sõitis kelguga (loeme sellega ka vastlasõidu sooritatuks). Kõige keerulisem oli eeskoja trepp, olin hästi ettevaatlik, no eks ikka see kümne, ptüi, viie kilo piirang, millest rohkem tõsta ei lubata. No ja edasi tuli parketti mööda ka peaaegu ise.
Lahtipakkimine oli kah lõbus. Mitte kast polnud liiga suur, vaid minu käed liiga lühikesed, ei ulatanud kahele poole korraga.
Lõpuks sain hakkama, valge kaunitari paika, vajalikud voolikud külge ja isegi digitelevisiooni 33 kanalit suutsin täiesti iseseisvalt ära häälestada. Kui olin aru saanud, mispidi kaardilugejat telekasse toppida. Teisel katsel läks õieti.
DVD, VHS, ABC, DEF ja need muud tähed jätan poisile häälestada, kui see ühekorra taas oma väitlusturniiridelt ja aineolümpiaadidelt maa peale tagasi laskub.
Nüüd vaatan presidendi vastuvõttu ja ei peagi prille ette panema. Seltskond: uus telekas, kamin, kaks koera ja kass. Dresscode: dressid.
20. veebruar 2009
Kevadmõtted
Peaks tööd tegema (mida pole sugugi vähe), aga pilk kisub õue, kus tõusva päikese kiired lumevaibale pikki varje heidavad. Kevadmõtted on juba jupimat aega peas kummitamas, kuigi külma aega jätku
b veel vähemalt kuuks ajaks. Ilus talv on olnud, loodusele peaks see ühtlane külm ja lumekate hea olema - näis, kuidas mu enamjaolt katmata, ainult mullatud roosid selle üle elavad. Aga tõsist külma pole meil ka olnud, paaril üksikul ööl -15 kraadi. Roosid on Kordesest ja Peter Boylesist tellitud (Deia saab ka ühe Merineitsi, kui tahab, kui ei taha, pole ka hullu...). Maitsetaimede tõusmed (esialgu lillepottides) kasvavad lausa silmnähtavalt.
Muhediku kõrgpeenra idee vaevab. Olemas on idee ja kuuriehitusest üle jäänud plokid (kuna muutsin eksi algse plaani kõrgust madalamaks, see hakkas pigem katedraali kui kuuri meenutama). Kohta välja mõelda ei suuda. See koht, kuhu sobiks, on settekaevule ja biopuhastile liiga ligidal ja pinnasesse imbuvat keemiat (pesupulbrid, nõudepesuvahendid) pärast sisse süüa küll ei tahaks. Isoleerida, aga kuidas ja millega?
Teine asi, et kas plokkide olemasolu on ikka piisav põhjus selle peenra rajamiseks, kui aus olla, siis meie peres on lihtsam üles lugeda see botaanika, mida süüakse, kui see, mida ei sööda. Söödavateks taimedeks loetakse meie peres till, sibul, seller, petersell, lehtsalat, jääsalat, tomat, kurk ja paprika. Kõik, nimekiri sellega piirdub, mingeid kapsaid-kaalikaid-porgandeid-herneid pole mõtet maja lähedalegi tuua, need rändavad puutumata prügikasti. Tomati ja kurgi isekasvatamises pole ma veel sugugi kindel ja kas sellele maitserohelisele eraldi peenart ikka vaja on, äkki piisab pottidest... mõtleme. Esialgu maa veel külmanud.
Varjuaia plaanid hakkavad vaikselt kontuure võtma, esialgu mõttes, mitte paberil. Aga nii see minu puhul tavaliselt käibki, olen endiselt kehv paberilepanija ja seda paganam
a GardenComposerit pole ka talve jooksul puutunudki... Rääkimata videote monteerima õppimisest ja muudest asjadest, mille peale vargsi keelt limpsanud olen (nagu siidimaal). Mõistus hakkab ikka juba vaikselt virgumise märke ilmutama, päevad ka pikemad ja talveuni vist lõppemas.
Ja kui mõni targem inimene mulle ütleks, mis lilled mul aknalaual talv läbi õitsenud on (paremal pildil). Ostsin eelmisel suvel Hansaplandist suvelillede nime all, sügisel korjasin lihtsalt naljapärast tuppa ja siiamaani õitsevad.
b veel vähemalt kuuks ajaks. Ilus talv on olnud, loodusele peaks see ühtlane külm ja lumekate hea olema - näis, kuidas mu enamjaolt katmata, ainult mullatud roosid selle üle elavad. Aga tõsist külma pole meil ka olnud, paaril üksikul ööl -15 kraadi. Roosid on Kordesest ja Peter Boylesist tellitud (Deia saab ka ühe Merineitsi, kui tahab, kui ei taha, pole ka hullu...). Maitsetaimede tõusmed (esialgu lillepottides) kasvavad lausa silmnähtavalt.Muhediku kõrgpeenra idee vaevab. Olemas on idee ja kuuriehitusest üle jäänud plokid (kuna muutsin eksi algse plaani kõrgust madalamaks, see hakkas pigem katedraali kui kuuri meenutama). Kohta välja mõelda ei suuda. See koht, kuhu sobiks, on settekaevule ja biopuhastile liiga ligidal ja pinnasesse imbuvat keemiat (pesupulbrid, nõudepesuvahendid) pärast sisse süüa küll ei tahaks. Isoleerida, aga kuidas ja millega?
Teine asi, et kas plokkide olemasolu on ikka piisav põhjus selle peenra rajamiseks, kui aus olla, siis meie peres on lihtsam üles lugeda see botaanika, mida süüakse, kui see, mida ei sööda. Söödavateks taimedeks loetakse meie peres till, sibul, seller, petersell, lehtsalat, jääsalat, tomat, kurk ja paprika. Kõik, nimekiri sellega piirdub, mingeid kapsaid-kaalikaid-porgandeid-herneid pole mõtet maja lähedalegi tuua, need rändavad puutumata prügikasti. Tomati ja kurgi isekasvatamises pole ma veel sugugi kindel ja kas sellele maitserohelisele eraldi peenart ikka vaja on, äkki piisab pottidest... mõtleme. Esialgu maa veel külmanud.
Varjuaia plaanid hakkavad vaikselt kontuure võtma, esialgu mõttes, mitte paberil. Aga nii see minu puhul tavaliselt käibki, olen endiselt kehv paberilepanija ja seda paganam
a GardenComposerit pole ka talve jooksul puutunudki... Rääkimata videote monteerima õppimisest ja muudest asjadest, mille peale vargsi keelt limpsanud olen (nagu siidimaal). Mõistus hakkab ikka juba vaikselt virgumise märke ilmutama, päevad ka pikemad ja talveuni vist lõppemas.Ja kui mõni targem inimene mulle ütleks, mis lilled mul aknalaual talv läbi õitsenud on (paremal pildil). Ostsin eelmisel suvel Hansaplandist suvelillede nime all, sügisel korjasin lihtsalt naljapärast tuppa ja siiamaani õitsevad.
14. veebruar 2009
Parimad sõbrad
No millest siis veel sõbrapäeval kirjutada, kui sõpradest. Seekord siis karvastest ja neljajalgsetest pikemalt.
Vanim karvane meie peres on kolli täisnimega Pamparix Black Salvador. Ehk Salla. Sündinud 22.oktoobril 1998.a. ja minu ellu jõudnud jaanuaris 1999. Kolm päeva peale seda, kui mu eelmine kolli Sannio oli ajukasvaja tagajärjel kümneaastasena Toometi kliinikus üle vikerkaare läinud, olin lõpuks võimeline oma paistenutetud silmadega lehti lugema. Otsekui saatuse sõrmejälg seisis seal kuulutus, et müüakse kollikutsikaid. Teadsin, et raha mul pole, vana koera ravimine oli säästud nullistanud. Sellegipoolest ei pidanud vastu ja helistasin. Et kas mustvalgeid poisskutsikaid ka on. Oli, kaks tükki veel alles. Ohkasin alistunult ja rääkisin kõik ära, et eelmine just lahkunud ja raha ka pole. Lugu lõppes sellega, et mulle pakuti lahkelt järelmaksu ja juba järgmisel õhtul sõitsin kenneliomaniku abikaasa autoga Muugalt Koplisse, erutusest oksendav kutsikas põues.
Salla kutsikapõlvest on meeles peamiselt see, et ta õppis kohutavalt kiir
esti, väljaskäimine sai selgeks esimesel katsel. Et tema on nüüd juba suur kolmekuune koerapoiss ja käib asju ajamas ainult õues. Ja üldse on ta mu mõtteid lennult tabanud. Muresid on selle koeraga vähe olnud ja iseloomult on ta paras hipi, lilled, liblikad ja päikesepaiste, Kõik peavad omavahel sõbrad olema ja kellelegi ei tohi liiga teha, kui kass juhtub linnu kätte saama, sööstab Salla linnupäästeaktsioonile.
Kutsikapõlvest on markantseimana meelde jäänud, et üksinda korterisse jäetud kutsikas näris sukkpükse (soovitavalt uusi ja pakendis), rinnahoidjaid (tiris pesukapist välja ja pani nahka). Ja ainult raamatukogu raamatuid, kodused raamatud ei maitsenud. Olin asenduseksemplare otsides juba kõigis kirjastustes teretuttav, siiani on meeles, kuidas Ersenist helistas naerda luksuv kirjastusetöötaja, ja küsis, miks ma oma kutsikale süüa ei anna...
Esimesel eluaastal oli ka sellega probleeme, et kutsikal läks bussis ja autos süda pahaks. Kuna meil tollal autot polnud, kulges kogu transport tollase maa- ja linnakodu vahel peamiselt liinibussiga. Nii et kilekott pidi igaks juhuks käepärast olema. Sellega on seotud ka üks Salla kutsikapõlve markantsemaid nalju, sattusime ühel kevadisel laupäevahommikul üdini täiskiilutud bussi peale. Buss oli kohe nii täis, et vastu jalga surutud koera ma küll tundsin, aga ei peaaegu ei näinud. Ühel hetkel tundsin ka seda, et kutsikas hakkas kõõksuma. Hästikasvatatud koerana teadis ta suurepäraselt, et oksendada tuleb kilekotti. Kuna aga mina teda aidata ei saanud, bussis polnud ruumi kummardada, avastas ta ühe tädi kilekoti tomatitaimedega, torkas oma pika koonu taimede vahel ja lahendas probleemi. Tädi ei märganud midagi ja läks kusagil Vääna kandis tükkis oma taimedega maha. Mul praegugi, kümme aastat hiljem, tsutt piinlik, aga ikka veel ajab muigama ka
. Loodetavasti midagi väga hullu ei juhtunud, koera nõrkust teades oli ta söömata-joomata.
Loomaarsti on Salla külastanud ainult vaktsineerimiseks, viimati saime ka tabletid lonkama kippuvatele liigestele, kümme aastat on kolli jaoks soliidne vanus. Fortiflex maksis küll hingehinda, aga on mõjunud, peale kuuajalist kuuri pole ma koera kordagi lonkamas näinud.
Ja paar alumise lõualuu esihammast on välja kukkunud.
Peresolemise kümnendaks aastapäevaks ja valutamakippuvaid liigeseid ning lähenevat porikäpluse aastaaega arvestades saime hiljuti kena ülikonna, mis koerale väga meeldis. Üldse on ta alati olnud heameelega kõik totrused kaasa tegema, riidessepanemisest paadisõiduni (kui meil veel paat oli).
***
Kass Käpik tuli meie majja 2002.aasta suvel ja on leidlaps, leitud Tallinn-Paldiski maanteelt umbes kolme-neljakuuse kassipojana. Siiamaani mäletan hetke, kui mul oli kohutavalt kiire, olin kuhugi hilinemas ja keset esikut seisis veel tollal siin elanud õnneliku näoga onu, punane kõhn kassiroju süles: "Näe, mis mina leidsin". Sel hetkel mõtlesin küll, et ma teen nii onust kui kassist seinale plakati. Lömastamis-tehnikas. Sest oli täiesti selge, et iseendaga vaevalt toime tulev onu kassipidamisega küll toime ei tule. Ise elasin tollal veel linnas ja korteris oli ühest koerast rohkem kui küll. Kassiinimene pole ma ka kunagi olnud.
Nii juhtuski, et sügisel küll algul maale jäetud kassipoeg kolis lõpuks talveks Mustamäele ema ja õe juurde. Kass sai kastreeritud, song opereeritud, aga korterielu ei sobinud talle põrmugi, tal oli seal kitsas ja igav. Talve jooksul korraldas ta kõik endast sõltuva, et ema infarkti äärele viia, kolmanda korruse aknast väljakukkumine kaasa arvatud. Ema pidas vastu kaks talve, kuid kui 2004.aastal lõpuks alumise korruse elamiskõlblikuks saime, jäi ka Käpik maale elama ja see sobib talle väga. Siin on piisavalt puid, kuhu otsa ronida, hiiri, keda püüda ja üleüldse elu ilus. Toas käiakse söömas ja magamas. Kahe suure koeraga kooselu on talle ka mõned koeralikud harjumused tekitanud, nii jookseb ta saabujatele vastu nagu koer. Aga otse loo
mulikult on ta ilusam, targem, puhtam, osavam jne. kui mõni koer. Vähemalt enda arvates.
Viimastel aastatel on meie tiiger natuke maha rahunenud ja nüüd tuleb isegi vahel sülle nurru lööma, varem oli see täiesti välistatud. Esimest korda hüppas ta mulle vabatahtlikult sülle, kui ma pika kõhuhaavaga operatsioonist paranemas olin. Tahtis parimat, aga päris valus oli, kass kaalub viis kilo. Viimasel ajal on sülle ja kaissu ronimine sagenenud, täna hommikulgi poeti mulle kurgu alla nurruma.
Huvitav on see, et kastreeritud kõutsil on endiselt alles komme kaklemas käia, tõsine territoriaalne konflikt on käimas naabrite samamoodi eunuhhist kõutsiga. Viimane lahing oli meie oma kasuks, naabrikõuts jäi ilma oma suurest kohevast sabast. Aga ka meie omal oli nina ja kõrvad lõhki ja kasukast kukkus tutte.
***
Kaukaasia lambakoeratüdruk Bella tuli meile 2004.aasta juulis kahe ja poole kuusena, sündinud 03.mail 2004. Sellegi koera sa
amislugu oli natuke esoteeriline. Olen vahel naernud, et ilmselt ma olen eelmises elus olnud emane koer, sest aeg-ajalt tuleb mul vastupandamatu kutsikaisu. Nii ka siis. Pluss veel praktiline kaalutlus, et hajaasustusega külas elades võiks ju mõni suurem elukas majas olla, kes kutsumata külalised eemal hoiaks. Kõhklesin bernhardiini, njuufaundlase ja kaukaaslase vahel. Kuid kui lugesin Soovist kuulutust, teadsin äkki, et selle kutsika lähen ja ostan ära ja nimeks panen talle Bella. Bella on tõutunnistuseta ja tema päritolust tean vaid niipalju, et mõlemad vanemad olevat Venemaalt, mida tõestab ka see, et kutsika esmane vaktsineerimine oli tõepoolest tehtud kuskil Moskva oblastis. Kutsika ostnud perekond polevat viitsinud piiriüleseid pabereid korda ajada, ja kuna miskipärast tekkis neil ka vajadus üleöö maalt linna kolida, müüsid nad maha ka äsjasoetatud kutsika. Kui ma seda elukat nägin (kaukaaslasekutsikad teatavasti näevad välja nagu liikuvad karvamütsid), olin ma kadunud hing ja Bella sõitis Honda esiistmel uude koju.
Ausalt öeldes ma natuke pelgasin seda tõugu, kaukaaslaste kohta liigub palju ja mitte eriti meeldivaid legende. Lugesin internetist hoolega kirjandust ja jõudsin järeldusele, et peaksin ikka hakkama saama. Tegelesime innukalt koera sotsialiseerimisega (ema tähendas küll selle protsessi käigus küll, et tema nooruspäevil nimetati seda kutsika ärahellitamiseks), aga vist pingutasime natuke üle. Esimesel eluaastal polnud viga, kutsikaga polnud mingeid probleeme, elas teine õues terrassi all, ise valis selle koha, ostetud kuut ei kõlvanud. Või siis ööbis vanas kuuris. Oli sõbralik ja armas ning segas majaehitajaid täiel rinnal, kuna tahtis nendega mängida.
Probleemid algasid, kui Bella sai kaheksakuuseks. Ühel päeval avastasin, et koer lonkab ja Billy kliinikus tuvastati õlaliigese põletik. Pidavat olema suurte koerte probleem, kutsikas kasvab nii kiiresti, et liigesed ei jõua areneda. Kuna jõudsime õigel ajal jaole, said targad tohtrid asjast tablettidega jagu ja operatsiooni polnud vaja. Aga liigesepõletiku tohterdamise käigus kolis kauka õuest tuppa ja nii ta meil nüüd toa- ja diivanikoer ongi.
Uus probleem tekkis siis, kui meile kolisid uued naabrid, kelle tollal viieaastase tütre Bella mingil ainult talle arusaadaval põhjusel lapsendada otsustas. Muud poleks midagi olnud, aga ta hakkas naabritega kaasas käima ja kaukadele omase instinktiga kaitsma. Kuni selleni välja, et teda nähti ka kolme kilomeetri kaugusel rongijaamas. Kui mu kõrvu aga jõudsid kuuldused, et ta pidi maanteel autosid taga ajama, ostsin raske südamega pika terastrossi ja keti. Rohkem koera enese kui kellegi teise kaitseks.
Lisaks hellitas ekskaasa meie toakoera lõplikult ära, kuni selleni välja, et mees ja koer sõid samal ajal ühest taldrikust ja koer magas mehe juures voodis. Tulemus: koer ei pidanud
enam meest karja juhiks, vaid endaga võrdseks karjakaaslaseks. Ega kuulanud teda üldse. Mind ikka kuulas, kuigi teatud reservatsioonidega. Sõnakuulmatust süvendas see, et paljusid asju, mida mina keelasin, lubas mees rahumeeli koeral teha. Teatavasti vastuolulisi korraldusi aga koerale anda ei tohi.
Peale eksi väljakolimist on asjad sõnakuulelikkusega vaikselt paranema hakanud, aga juba täiskasvanud koera kasvatamine on aega ja kannatust nõudev tegevus. Kui ei kuula, aitab tavaliselt laks rullikeeratud ajalehega. Haiget ei tee, aga paneb asjad paika.Ja vähemalt sellega, kes on karja juht, on nüüd enam-vähem korras. Mina, mitte Bella.
Oma perele on kaukaasia lambakoer täpselt selline muhe ja armas kaisumõmmik, nagu pildil tundub. Keda võib edukalt raamatulugemisel peapadjana kasutada ja saba kammida, samal ajal kui koer krõbuskeid sööb. Võõrastega on teine lugu ja viimasel ajal läheb Bella külaliste tulles igaks juhuks magamistuppa luku taha. Sest ta on selline tõbras, kes võib küll pakutud vorstitüki vastu võtta, kuid sellest hoolimata pakkujat kihvadega näksata, nii et veri väljas. Päris puremiseks pole õnneks asi läinud, aga ohtlikuks muutub asi siis, kui koera pilk hakkab otsekui klaasistuma ja ürginstinkt temast võitu saab. Siis tuleb tegutseda ja väga kiiresti.
Samas käib see omal territooriumil üsnagi ohtlik ja raevukas koer meil õhtuti jooksmas ja on naabrite grillipeol igati teretulnud ja naabrilaste lemmikmänguasi. Saa siis koerast aru...
Aga selles mõttes olen Metsapiigaga nõus, et kes kord on kaukaaslast omanud, satub sellest uhkest ja sõltumatust loomast vaimustusse ja sõltuvusse. Kolliga on olnud sadu kordi lihtsam, kaukaaslase austus ja lugupidamine tuleb välja teenida.
Lõpetuseks aga kaunist sõbrapäeva ka kõigile kahejalgsetele...
Vanim karvane meie peres on kolli täisnimega Pamparix Black Salvador. Ehk Salla. Sündinud 22.oktoobril 1998.a. ja minu ellu jõudnud jaanuaris 1999. Kolm päeva peale seda, kui mu eelmine kolli Sannio oli ajukasvaja tagajärjel kümneaastasena Toometi kliinikus üle vikerkaare läinud, olin lõpuks võimeline oma paistenutetud silmadega lehti lugema. Otsekui saatuse sõrmejälg seisis seal kuulutus, et müüakse kollikutsikaid. Teadsin, et raha mul pole, vana koera ravimine oli säästud nullistanud. Sellegipoolest ei pidanud vastu ja helistasin. Et kas mustvalgeid poisskutsikaid ka on. Oli, kaks tükki veel alles. Ohkasin alistunult ja rääkisin kõik ära, et eelmine just lahkunud ja raha ka pole. Lugu lõppes sellega, et mulle pakuti lahkelt järelmaksu ja juba järgmisel õhtul sõitsin kenneliomaniku abikaasa autoga Muugalt Koplisse, erutusest oksendav kutsikas põues.
Salla kutsikapõlvest on meeles peamiselt see, et ta õppis kohutavalt kiir
esti, väljaskäimine sai selgeks esimesel katsel. Et tema on nüüd juba suur kolmekuune koerapoiss ja käib asju ajamas ainult õues. Ja üldse on ta mu mõtteid lennult tabanud. Muresid on selle koeraga vähe olnud ja iseloomult on ta paras hipi, lilled, liblikad ja päikesepaiste, Kõik peavad omavahel sõbrad olema ja kellelegi ei tohi liiga teha, kui kass juhtub linnu kätte saama, sööstab Salla linnupäästeaktsioonile.Kutsikapõlvest on markantseimana meelde jäänud, et üksinda korterisse jäetud kutsikas näris sukkpükse (soovitavalt uusi ja pakendis), rinnahoidjaid (tiris pesukapist välja ja pani nahka). Ja ainult raamatukogu raamatuid, kodused raamatud ei maitsenud. Olin asenduseksemplare otsides juba kõigis kirjastustes teretuttav, siiani on meeles, kuidas Ersenist helistas naerda luksuv kirjastusetöötaja, ja küsis, miks ma oma kutsikale süüa ei anna...
Esimesel eluaastal oli ka sellega probleeme, et kutsikal läks bussis ja autos süda pahaks. Kuna meil tollal autot polnud, kulges kogu transport tollase maa- ja linnakodu vahel peamiselt liinibussiga. Nii et kilekott pidi igaks juhuks käepärast olema. Sellega on seotud ka üks Salla kutsikapõlve markantsemaid nalju, sattusime ühel kevadisel laupäevahommikul üdini täiskiilutud bussi peale. Buss oli kohe nii täis, et vastu jalga surutud koera ma küll tundsin, aga ei peaaegu ei näinud. Ühel hetkel tundsin ka seda, et kutsikas hakkas kõõksuma. Hästikasvatatud koerana teadis ta suurepäraselt, et oksendada tuleb kilekotti. Kuna aga mina teda aidata ei saanud, bussis polnud ruumi kummardada, avastas ta ühe tädi kilekoti tomatitaimedega, torkas oma pika koonu taimede vahel ja lahendas probleemi. Tädi ei märganud midagi ja läks kusagil Vääna kandis tükkis oma taimedega maha. Mul praegugi, kümme aastat hiljem, tsutt piinlik, aga ikka veel ajab muigama ka
. Loodetavasti midagi väga hullu ei juhtunud, koera nõrkust teades oli ta söömata-joomata.Loomaarsti on Salla külastanud ainult vaktsineerimiseks, viimati saime ka tabletid lonkama kippuvatele liigestele, kümme aastat on kolli jaoks soliidne vanus. Fortiflex maksis küll hingehinda, aga on mõjunud, peale kuuajalist kuuri pole ma koera kordagi lonkamas näinud.
Ja paar alumise lõualuu esihammast on välja kukkunud.
Peresolemise kümnendaks aastapäevaks ja valutamakippuvaid liigeseid ning lähenevat porikäpluse aastaaega arvestades saime hiljuti kena ülikonna, mis koerale väga meeldis. Üldse on ta alati olnud heameelega kõik totrused kaasa tegema, riidessepanemisest paadisõiduni (kui meil veel paat oli).
***
Kass Käpik tuli meie majja 2002.aasta suvel ja on leidlaps, leitud Tallinn-Paldiski maanteelt umbes kolme-neljakuuse kassipojana. Siiamaani mäletan hetke, kui mul oli kohutavalt kiire, olin kuhugi hilinemas ja keset esikut seisis veel tollal siin elanud õnneliku näoga onu, punane kõhn kassiroju süles: "Näe, mis mina leidsin". Sel hetkel mõtlesin küll, et ma teen nii onust kui kassist seinale plakati. Lömastamis-tehnikas. Sest oli täiesti selge, et iseendaga vaevalt toime tulev onu kassipidamisega küll toime ei tule. Ise elasin tollal veel linnas ja korteris oli ühest koerast rohkem kui küll. Kassiinimene pole ma ka kunagi olnud.
Nii juhtuski, et sügisel küll algul maale jäetud kassipoeg kolis lõpuks talveks Mustamäele ema ja õe juurde. Kass sai kastreeritud, song opereeritud, aga korterielu ei sobinud talle põrmugi, tal oli seal kitsas ja igav. Talve jooksul korraldas ta kõik endast sõltuva, et ema infarkti äärele viia, kolmanda korruse aknast väljakukkumine kaasa arvatud. Ema pidas vastu kaks talve, kuid kui 2004.aastal lõpuks alumise korruse elamiskõlblikuks saime, jäi ka Käpik maale elama ja see sobib talle väga. Siin on piisavalt puid, kuhu otsa ronida, hiiri, keda püüda ja üleüldse elu ilus. Toas käiakse söömas ja magamas. Kahe suure koeraga kooselu on talle ka mõned koeralikud harjumused tekitanud, nii jookseb ta saabujatele vastu nagu koer. Aga otse loo
mulikult on ta ilusam, targem, puhtam, osavam jne. kui mõni koer. Vähemalt enda arvates.Viimastel aastatel on meie tiiger natuke maha rahunenud ja nüüd tuleb isegi vahel sülle nurru lööma, varem oli see täiesti välistatud. Esimest korda hüppas ta mulle vabatahtlikult sülle, kui ma pika kõhuhaavaga operatsioonist paranemas olin. Tahtis parimat, aga päris valus oli, kass kaalub viis kilo. Viimasel ajal on sülle ja kaissu ronimine sagenenud, täna hommikulgi poeti mulle kurgu alla nurruma.
Huvitav on see, et kastreeritud kõutsil on endiselt alles komme kaklemas käia, tõsine territoriaalne konflikt on käimas naabrite samamoodi eunuhhist kõutsiga. Viimane lahing oli meie oma kasuks, naabrikõuts jäi ilma oma suurest kohevast sabast. Aga ka meie omal oli nina ja kõrvad lõhki ja kasukast kukkus tutte.
***
Kaukaasia lambakoeratüdruk Bella tuli meile 2004.aasta juulis kahe ja poole kuusena, sündinud 03.mail 2004. Sellegi koera sa
amislugu oli natuke esoteeriline. Olen vahel naernud, et ilmselt ma olen eelmises elus olnud emane koer, sest aeg-ajalt tuleb mul vastupandamatu kutsikaisu. Nii ka siis. Pluss veel praktiline kaalutlus, et hajaasustusega külas elades võiks ju mõni suurem elukas majas olla, kes kutsumata külalised eemal hoiaks. Kõhklesin bernhardiini, njuufaundlase ja kaukaaslase vahel. Kuid kui lugesin Soovist kuulutust, teadsin äkki, et selle kutsika lähen ja ostan ära ja nimeks panen talle Bella. Bella on tõutunnistuseta ja tema päritolust tean vaid niipalju, et mõlemad vanemad olevat Venemaalt, mida tõestab ka see, et kutsika esmane vaktsineerimine oli tõepoolest tehtud kuskil Moskva oblastis. Kutsika ostnud perekond polevat viitsinud piiriüleseid pabereid korda ajada, ja kuna miskipärast tekkis neil ka vajadus üleöö maalt linna kolida, müüsid nad maha ka äsjasoetatud kutsika. Kui ma seda elukat nägin (kaukaaslasekutsikad teatavasti näevad välja nagu liikuvad karvamütsid), olin ma kadunud hing ja Bella sõitis Honda esiistmel uude koju.Ausalt öeldes ma natuke pelgasin seda tõugu, kaukaaslaste kohta liigub palju ja mitte eriti meeldivaid legende. Lugesin internetist hoolega kirjandust ja jõudsin järeldusele, et peaksin ikka hakkama saama. Tegelesime innukalt koera sotsialiseerimisega (ema tähendas küll selle protsessi käigus küll, et tema nooruspäevil nimetati seda kutsika ärahellitamiseks), aga vist pingutasime natuke üle. Esimesel eluaastal polnud viga, kutsikaga polnud mingeid probleeme, elas teine õues terrassi all, ise valis selle koha, ostetud kuut ei kõlvanud. Või siis ööbis vanas kuuris. Oli sõbralik ja armas ning segas majaehitajaid täiel rinnal, kuna tahtis nendega mängida.
Probleemid algasid, kui Bella sai kaheksakuuseks. Ühel päeval avastasin, et koer lonkab ja Billy kliinikus tuvastati õlaliigese põletik. Pidavat olema suurte koerte probleem, kutsikas kasvab nii kiiresti, et liigesed ei jõua areneda. Kuna jõudsime õigel ajal jaole, said targad tohtrid asjast tablettidega jagu ja operatsiooni polnud vaja. Aga liigesepõletiku tohterdamise käigus kolis kauka õuest tuppa ja nii ta meil nüüd toa- ja diivanikoer ongi.
Uus probleem tekkis siis, kui meile kolisid uued naabrid, kelle tollal viieaastase tütre Bella mingil ainult talle arusaadaval põhjusel lapsendada otsustas. Muud poleks midagi olnud, aga ta hakkas naabritega kaasas käima ja kaukadele omase instinktiga kaitsma. Kuni selleni välja, et teda nähti ka kolme kilomeetri kaugusel rongijaamas. Kui mu kõrvu aga jõudsid kuuldused, et ta pidi maanteel autosid taga ajama, ostsin raske südamega pika terastrossi ja keti. Rohkem koera enese kui kellegi teise kaitseks.
Lisaks hellitas ekskaasa meie toakoera lõplikult ära, kuni selleni välja, et mees ja koer sõid samal ajal ühest taldrikust ja koer magas mehe juures voodis. Tulemus: koer ei pidanud
enam meest karja juhiks, vaid endaga võrdseks karjakaaslaseks. Ega kuulanud teda üldse. Mind ikka kuulas, kuigi teatud reservatsioonidega. Sõnakuulmatust süvendas see, et paljusid asju, mida mina keelasin, lubas mees rahumeeli koeral teha. Teatavasti vastuolulisi korraldusi aga koerale anda ei tohi.Peale eksi väljakolimist on asjad sõnakuulelikkusega vaikselt paranema hakanud, aga juba täiskasvanud koera kasvatamine on aega ja kannatust nõudev tegevus. Kui ei kuula, aitab tavaliselt laks rullikeeratud ajalehega. Haiget ei tee, aga paneb asjad paika.Ja vähemalt sellega, kes on karja juht, on nüüd enam-vähem korras. Mina, mitte Bella.
Oma perele on kaukaasia lambakoer täpselt selline muhe ja armas kaisumõmmik, nagu pildil tundub. Keda võib edukalt raamatulugemisel peapadjana kasutada ja saba kammida, samal ajal kui koer krõbuskeid sööb. Võõrastega on teine lugu ja viimasel ajal läheb Bella külaliste tulles igaks juhuks magamistuppa luku taha. Sest ta on selline tõbras, kes võib küll pakutud vorstitüki vastu võtta, kuid sellest hoolimata pakkujat kihvadega näksata, nii et veri väljas. Päris puremiseks pole õnneks asi läinud, aga ohtlikuks muutub asi siis, kui koera pilk hakkab otsekui klaasistuma ja ürginstinkt temast võitu saab. Siis tuleb tegutseda ja väga kiiresti.
Samas käib see omal territooriumil üsnagi ohtlik ja raevukas koer meil õhtuti jooksmas ja on naabrite grillipeol igati teretulnud ja naabrilaste lemmikmänguasi. Saa siis koerast aru...
Aga selles mõttes olen Metsapiigaga nõus, et kes kord on kaukaaslast omanud, satub sellest uhkest ja sõltumatust loomast vaimustusse ja sõltuvusse. Kolliga on olnud sadu kordi lihtsam, kaukaaslase austus ja lugupidamine tuleb välja teenida.
Lõpetuseks aga kaunist sõbrapäeva ka kõigile kahejalgsetele...
8. veebruar 2009
Mari-Anne nõelamaalid
Nagu juba mainitud, mina käsitööd teha ei oska. Vanasti veel sai mõni hilp selga õmmeldud, mis sa hädaga teed. Aga meenutada ma neid küll ei taha ja viimase kümne aasta jooksul on mu õmblustöö piirdunud mõne sirge õmblusega nagu kardinad või pükste lühemakstegemisega.
Aga see-eest oskan ma hästi imetleda teiste tehtut. Ema on mul eluaeg imelisi asju teinud, õmmelnud, kudunud, heegeldanud ja tikkinud. Vahel olen mõelnud, et äkki sellepärast, et kodus oli selline korüfee, kelle tasemele ma ise eales poleks jõudnud, panigi mind juba eos loobuma (otsi lolli, kes vabandust ei oskaks välja mõelda...).
Ristpistes tikkimise avastas ka ema enda jaoks tegelikult alles pensionile jäädes, kui rohkem aega hakkas tekkima. Kusjuures mingeid lillekesi-motiivikesi ta teha ei viitsi, peab igavaks. Mõned näited siis tema töödest. Foto muidugi ei anna kõike edasi, esiteks ei viitsinud ma pilte raamidest-klaasidest välja kiskuda, teiseks oli valgus kehv ja kolmandaks peaks selliseid asju statiivilt pildistama, statiivi mul aga paraku ikka veel pole.
Selline tegelane elab meil sauna eesruumi seinal:
Ja see kurrnäu tervitab esikus tuppaastujaid
Sellel pildil on minu eelmine kolli Sannio ehk Sass, kes nüüdseks juba kümme aastat vikerkaare taga.
See pilt on kaunis suur, üle A3
ja samuti see
Sellel pildil olevat mina oma kolliga ja kaugusest pistmas meie maja
See olevat tehtud meie kassile mõeldes
See pilt on tilluke, vaid postkaardisuurune
Fantaasiamaailm?
Seegi pilt on tibatilluke
See olevat mina :). Äärmiselt idealiseeritud kujul muidugi. No nii umbes kolmkümmend aastat tagasi või sedasi.
Sellised tegelased elavad ka esikus
ja nemad aitavad köögis askeldada
Asjast ise kaunis kaugel seisjana oskan vaid öelda, et tehnika on kõigil piltidel ristpiste, kasutatud peamiselt DMC lõngu ja kanvaad tavaliselt sellist, mida parasjagu hankida õnnestus.
Pilte on muidugi veel ja veel, aga esialgu need, mis mul kodus käepärast.
Aga see-eest oskan ma hästi imetleda teiste tehtut. Ema on mul eluaeg imelisi asju teinud, õmmelnud, kudunud, heegeldanud ja tikkinud. Vahel olen mõelnud, et äkki sellepärast, et kodus oli selline korüfee, kelle tasemele ma ise eales poleks jõudnud, panigi mind juba eos loobuma (otsi lolli, kes vabandust ei oskaks välja mõelda...).
Ristpistes tikkimise avastas ka ema enda jaoks tegelikult alles pensionile jäädes, kui rohkem aega hakkas tekkima. Kusjuures mingeid lillekesi-motiivikesi ta teha ei viitsi, peab igavaks. Mõned näited siis tema töödest. Foto muidugi ei anna kõike edasi, esiteks ei viitsinud ma pilte raamidest-klaasidest välja kiskuda, teiseks oli valgus kehv ja kolmandaks peaks selliseid asju statiivilt pildistama, statiivi mul aga paraku ikka veel pole.
Selline tegelane elab meil sauna eesruumi seinal:
Ja see kurrnäu tervitab esikus tuppaastujaid
Sellel pildil on minu eelmine kolli Sannio ehk Sass, kes nüüdseks juba kümme aastat vikerkaare taga.
See pilt on kaunis suur, üle A3
ja samuti see
Sellel pildil olevat mina oma kolliga ja kaugusest pistmas meie maja
See olevat tehtud meie kassile mõeldes
See pilt on tilluke, vaid postkaardisuurune
Fantaasiamaailm?
Seegi pilt on tibatilluke
See olevat mina :). Äärmiselt idealiseeritud kujul muidugi. No nii umbes kolmkümmend aastat tagasi või sedasi.
Sellised tegelased elavad ka esikus
ja nemad aitavad köögis askeldada
Asjast ise kaunis kaugel seisjana oskan vaid öelda, et tehnika on kõigil piltidel ristpiste, kasutatud peamiselt DMC lõngu ja kanvaad tavaliselt sellist, mida parasjagu hankida õnnestus.Pilte on muidugi veel ja veel, aga esialgu need, mis mul kodus käepärast.
7. veebruar 2009
Näpud mullaseks
... siis sel aastal esimest korda. Taimi ette kasvatama ei hakka enne, kui seda saab juba õues väikeses kasvuhoones teha. Kuid kasvama kippuvad sibulad panin köögi aknalauale potti ja homme külvab natuke tilli ja salatit ka, siis on peatselt esimene värske roheline omal lauale näppida.
No ja roosid tellisin ka muidugi ära. Nii et aiahooaja võib vist avatuks lugeda :).
Eestist ma viimasel ajal roose ostma ei kipu. Ainuke roosimüüja, kes oma lubadusi sajaprotsendiliselt täitnud on, on olnud Garden.ee, alati olen saanud seda, mida tellinud ja kokkulepitud ajal. Aga ka nemad müüvad peamiselt inglise, prantsuse ja saksa aretajate roose.
Nende selleaastasest valikust ma midagi ahvatlevat ei leidnud, pealegi huvitavad mind eelkõige põõsas-, mitte peenraroosid.
Eesti aianditega on senised kogemused kurvavõitu. Ühel kevadel üritasin Rosmakorist roose osta, tegin samamoodi tellimuse veebruaris, aga sellegipoolest pooli tellitud asju ei saanud. Põltsamaa roosiaiast olen ostnud kaks istikut, kumbagi pole siiamaani õitsema saanud. Neljas kevad tuleb, näis, kas sel aastal tuleb mõni õis.
Tuju on tööasjade pärast sant ja midagi ei edene. Thunide kalendri järgi on ka see nädalavahetus üks suur must kriips.
Ehk läheb õhtuse saunaga paremaks.
No ja roosid tellisin ka muidugi ära. Nii et aiahooaja võib vist avatuks lugeda :).
Eestist ma viimasel ajal roose ostma ei kipu. Ainuke roosimüüja, kes oma lubadusi sajaprotsendiliselt täitnud on, on olnud Garden.ee, alati olen saanud seda, mida tellinud ja kokkulepitud ajal. Aga ka nemad müüvad peamiselt inglise, prantsuse ja saksa aretajate roose.
Nende selleaastasest valikust ma midagi ahvatlevat ei leidnud, pealegi huvitavad mind eelkõige põõsas-, mitte peenraroosid.
Eesti aianditega on senised kogemused kurvavõitu. Ühel kevadel üritasin Rosmakorist roose osta, tegin samamoodi tellimuse veebruaris, aga sellegipoolest pooli tellitud asju ei saanud. Põltsamaa roosiaiast olen ostnud kaks istikut, kumbagi pole siiamaani õitsema saanud. Neljas kevad tuleb, näis, kas sel aastal tuleb mõni õis.
Tuju on tööasjade pärast sant ja midagi ei edene. Thunide kalendri järgi on ka see nädalavahetus üks suur must kriips.
Ehk läheb õhtuse saunaga paremaks.
1. veebruar 2009
Talve moodi talv
Tõtt öelda isegi ei mäleta, millal meiekandis sellist talve näha oli. Eelmisel ja üle-eelmisel aastal igatahes õitsesid mul jaanuarikuus lillekastides üksikud võõrasemad. Ja pori oli põlvini. Nii et sel aastal tunnen tõelisest talveilmast ainult naudingut. Mis siis, et see tähendab rohkemat ahjukütmist.
Peale nädalapikkust paigalistumist vajas kogu organism tuulutamist ja jalutamist ja otsisime kõndimiskepid välja. Kuna marsruut läks küla vahele, jäid koerad seekord koju, iial ei tea, kus mõni peni võib lahti olla ja meie kaukaaslases kaitseinstinkti äratada. Eriti rahul nad sellega ei olnud, aga eks saavad nemad teine kord oma jao kätte.
Talvised teed olid päris libedad, nii et kõndimiskepid oli päris hea mõte.
Seda pilti vaadates pole vist raske ära mõistada, kuskohast meie imeilusad lipuvärvid inspiratsiooni on saanud.
Värvilised pilvetupsud olid ka päris vahvad.
Põsed said punaseks, nahk soojaks ja õhtune saun puhastas ihu ja hinge. Öösel oli akna taga -15 kraadi.
Ja roosisõpradele teadmiseks, et Kordese tellin ära homme, enne ärasõitu läks liiga kiireks. Rahast räägime siis, kui taimed millalgi kevadel kohal ja kõik kulud selged. Mermaidi tellin ka, aga kusagil märtsi algul, nii et kui veel tahtjaid, siis võib siiasamasse kommentaaridesse vihje jätta või siis taas meili saata evepiibe@gmail.com.
Peale nädalapikkust paigalistumist vajas kogu organism tuulutamist ja jalutamist ja otsisime kõndimiskepid välja. Kuna marsruut läks küla vahele, jäid koerad seekord koju, iial ei tea, kus mõni peni võib lahti olla ja meie kaukaaslases kaitseinstinkti äratada. Eriti rahul nad sellega ei olnud, aga eks saavad nemad teine kord oma jao kätte.
Talvised teed olid päris libedad, nii et kõndimiskepid oli päris hea mõte.
Seda pilti vaadates pole vist raske ära mõistada, kuskohast meie imeilusad lipuvärvid inspiratsiooni on saanud.
Põsed said punaseks, nahk soojaks ja õhtune saun puhastas ihu ja hinge. Öösel oli akna taga -15 kraadi.Ja roosisõpradele teadmiseks, et Kordese tellin ära homme, enne ärasõitu läks liiga kiireks. Rahast räägime siis, kui taimed millalgi kevadel kohal ja kõik kulud selged. Mermaidi tellin ka, aga kusagil märtsi algul, nii et kui veel tahtjaid, siis võib siiasamasse kommentaaridesse vihje jätta või siis taas meili saata evepiibe@gmail.com.
23. jaanuar 2009
Roosihiid ja jaanuaripurikad
Olen viimastel õhtutel David Austini eessõnaga Botaaniliste Rooside Entsüklopeediat lapanud, muuseas suurepärane kingisoovitus roosi- või lihtsalt lillesõbrale ja Rahva Raamatu veebipoes täiesti saadaval. Isegi kui inglise keelt ei oska, on pildid nii hirmilusad, et võtavad hinge kinni ja suvetunne tuleb peale.
Ja tegelikult ei olnud see mina, vaid õde, kes ühte pilti vaadates kiljatas, et kas see on ka roos...vaatasin, et oehjahh, ka selliseid roose on olemas. Sordinimi Mermaid ehk Merineitsi. Kahjuks ei leidnud ka guugeldades selliseid pilte, nagu raamatus, kus roos tõepoolest puu mõõdu välja annab. Maksimaalseks kõrguseks ents
üklopeedia järgi 6 meetrit, aga mõned aiandid väidavad kõrguseks ka 10 meetrit. Diameeter 9 meetrit. Raamat annab kasvutsoonideks 4-11, kuid hoiatab, et külmadel aladel nii jõuliseks ei kasva. Mõned netimüüjad pakuvad tsoonideks ka 7-11. Lihtõieline, helekollased õied diameetriga 12-15cm. Korduvõitseja, õitseb suvest kuni lumedeni. Mulle tuli kohe meelde Muhediku väide, et järjest raskem on aeda uusi taimi leida, no sellist kibuvitsa Sul vist ikka veel pole? Pildil Mermaidi õis.Aga et taas tagasi kodusesse kliimasse jõuda, siis mõned pildid möödunudpühapäevasest mõnusast viiekilomeetrisest jalutuskäigust, mille tulemusel said inimesed punased põsed ja koerad, kes tänu edasi-tagasisilkamisele läbisid oluliselt pikema vahemaa, olid õhtuks täiesti läbi.
Kivid meres olid endale talveks edevad mütsid pähe sättinud.
Pankrannik kasvatas juba kihvu, kusagil märtsikuuks on seal tõelised mitmemeetrised jääsambad, mis moodustavad müstilisi käike. Ära sulavad need purikad alles kusagil mai algul.
Raadiost aga kuulsin, et varsti pidi jääteed avatama. Kogu jää, mida meie kohtasime, nägi välja selline. Ei tundu eriti turvaline. 
19. jaanuar 2009
Kordese roosisoovitused
Võtsin oktoobri keskpaiku otseühenduse Kordese roosiaretusega ja küsisin, milliseid põõsasroose nemad ise soovitavad Eestisse. Selliseid, mida talvel eriti katta ei tuleks. Sain ise nädalavahetusel lõpuks oma rooside andmebaasi revideeritud ja tulemus on see, et hetkeseisuga on mul 49 sorti ja kindlasti üle 150 ühiku (kes neid vanu isepaljunevaid pargiroose lugeda viitsib), nii et kogu selle kupatuse talveks katmine ei ole eriti metsasõbralik (ega ka minusõbralik) tegevus. Aga kuna ikka on vähe (khm), siis edasi ainult talvekatet mittevajavad tegelased.
Härra Fabian Gülk Kordesest saatis mulle järgmised soovitused:
Mein Schöner Garten
Westerland
Lichtkönigin Lucia
Linderhof
Felicitas
Cinderella
Caramella
Omast tarkusest oskaksin veel lisada Kordese roosidest Frühlingsdufti ja Frühlingsgoldi, mis samuti peaksid hästi vastu pidama.
Kuna Kordesest soovitati tellimus teha jaanuaris (kättesaamine mais), siis hakkasin juba peaaegu tellimust arvutisse klõbistama, kui korraga tuli mõte, et äkki on veel huvilisi. Suurema tellimuse pealt oleksid odavamad nii ühikuhind kui transpordikulud. Esialgse arvestuse kohaselt kujuneks ühe paljasjuurse istiku hinnaks kuskil 160-170 krooni, kui tellimusi rohkem, siis hind langeks.
Endal on mul nendest roosidest kogemus Lichtkönigin Lucia-ga, mille kohe esimesel aastal -30 kraadine külm maani maha võttis, aga mis sellest hoolimata alla ei andnud ja õitseb igal aastal nagu kollane tulepõõsas.
Nii et kui on veel huvilisi, saatke mulle meil evepiibe@gmail.com. Tellimuse teen 26.jaanuaril, nii et kes hilja, see ilma.
Härra Fabian Gülk Kordesest saatis mulle järgmised soovitused:
Mein Schöner Garten
Westerland
Lichtkönigin Lucia
Linderhof
Felicitas
Cinderella
Caramella
Omast tarkusest oskaksin veel lisada Kordese roosidest Frühlingsdufti ja Frühlingsgoldi, mis samuti peaksid hästi vastu pidama.Kuna Kordesest soovitati tellimus teha jaanuaris (kättesaamine mais), siis hakkasin juba peaaegu tellimust arvutisse klõbistama, kui korraga tuli mõte, et äkki on veel huvilisi. Suurema tellimuse pealt oleksid odavamad nii ühikuhind kui transpordikulud. Esialgse arvestuse kohaselt kujuneks ühe paljasjuurse istiku hinnaks kuskil 160-170 krooni, kui tellimusi rohkem, siis hind langeks.
Endal on mul nendest roosidest kogemus Lichtkönigin Lucia-ga, mille kohe esimesel aastal -30 kraadine külm maani maha võttis, aga mis sellest hoolimata alla ei andnud ja õitseb igal aastal nagu kollane tulepõõsas.
Nii et kui on veel huvilisi, saatke mulle meil evepiibe@gmail.com. Tellimuse teen 26.jaanuaril, nii et kes hilja, see ilma.
Tellimine:
Postitused (Atom)