Vaate avamine

Tädile külla tulnud Füüsik sai kohe tööle rakendatud. Natuke värskes õhus viibimist ei tee halba ja ka mind ennast kiskus pärast mitut toasveedetud päeva õues nokitsema. Tuul oli endiselt päris tugev, aga mitte väga külm ja päike paistis. Füüsik kui pikem ja suurem tassis kuuri aia istumiskiige, mille eilne torm oli roosipeenrasse lennutanud. Mina lõikasin sel ajal maha pojengide varred. Lõpuks ka oma aia jaoks aega.
Traktor on endiselt remondis, aga tänu põuale rohi eriti kasvanud pole. Kui samas vaimus jätkub, siis ehk polegi vaja enam sel aastal niita.
Siis võtsime suurema töö käsile. See ülekasvanud ja sasine arooniahekk, kümne päeva tagusel pildil punasena keskel, käis mulle juba pikka aega närvidele. Arooniaid peres keegi peake lindude ei söö. Ning need põõsad sulgesid mul täielikult vaate müügiplatsile ja sissesõiduteele. Kunagi nõukaajal perele jäetud 0,14 ha majaümbruse maa piirile istutatud, nüüdseks aed ja territoorium ammu üle nende piiride laienenud ja kogu kupatus sõna otseses mõttes keset õue.

Kui aus olla, siis ma näeksin selle koha peal parema meelega üldse mingeid madalaid okaspuid, aga kuna ma nende igivanade arooniapõõsaste juuri nagunii välja kaevata ei jaksa, tuleb olemasolevaga leppida. Heureka-hetk saabus, kui nägin kellelgi Facebookis madalaks pügatud arooniahekki.
Mitu aastat edasi lükatud, tegelikult tunni-paari töö. Füüsik saagis kettsaega, mina lõikasin suurte kääridega. Lõpuks vedas füüsik oksarisu lõkkesse, mina läksin motivatsioonipaketina õunakooki tegema, üks klient jättis eelmisel nädalal korvitäie õunu.
Tulemus näeb esialgu väga kole ja nuditud välja, aga kuna kusagil kümme aastat tagasi ma olen juba ühekorra selle heki maatasa võtnud, siis võin kinnitada, et taastuvad need tegelased imekiiresti.

Vaade, mis majaukse juurest nüüd avaneb, meeldib mulle märksa enam kui varem

Tormi poolt pikali lükatud plastkastide hunnik kaugemal kolib sisetingimustesse lähipäevil ja siis võib vaatega juba rahul olla.
Hiljem kuuris puid saagides hakkas keegi plekk-katusel kõvasti trummi lööma. Uksest välja vaadates, selgus, et mitte vihm, hoopis rahe.

Sulasid need raheterad küll kohe ära ja päikegi tuli uuesti välja, aga väljas rohkem teha ei viitsinud. Homme peaks hakkama garaaži koristama, etkülmade aegade saabudes sinna ka auto ära mahutada. Õnneks pole see väga suur töö, lihtsalt mõned asjad teise kohta liigutada.

Nautides tormi ja hetke

Kui aus olla, on tormised ilmad mulle alati meeldinud. Eeldusel, et saan neid nautida soojas toas aknast välja vaadates nagu loodusfilmi. Elekter võiks ka soovitavalt olemas olla.
Sadas juba öösel, kui ma vahepeal üles ärkasin. Hommik tuli samuti paduvihmaga, magamistoast välja vaadates polnud saja meetri kaugusel asuvat metsa üldse näha, ainult hall sein. Seda vihma oli väga-väga vaja.
Korraks olin sunnitud välja lippama, olin eile kapsapea autosse unustanud. Kohin oli õues vägev, ei saanudki aru, kas see tuleb puulatvadest või merelt. Või mõlemalt.
Kaks viimast päeva olen olnud laisk. Üritanud end läbi kaevata aprillikuust saadik lugemata aiaajakirjade hunnikust, vähemalt alustanud sellega. Üle sirvinud Sulev Savisaare pojengiraamatu.
Mänginud arvutimänge, vaadanud telekat, õhtuti lugenud naistekaid.
Mõnus.
Kuna õues ei taha selle ilmaga keegi olla, on kahel noorloomal väga igav ja päev läbi on käinud korralik etendus teemal "kes keda sööb". Tegevuskohad diivanil

põrandal

kirjutuslaua toolil

nõudepesumasina uksel

Pean nentima, et leidsin endale Tartumaalt tõesti superlaheda kassi, kelles on kõike parasjagu, särtsu, julgust osavust. Parajal määral sülenurrmootoriks olemist. Aalu ei lõhu toalilli ega kardinaid, püüab hiiri, on perenaise haigele kaelale kraeks ja oma asju käib esimesest päevast ajamas kas õues või kasti peal. Nagu näha, endast kordades suuremaid penisid ka ei karda.
Õue vaadates on tormiga lehtedest lagedaks jäänud kõik suured puud peale tamme, kes oma rüüst veel kangekaelselt kinni hoiab. Lehed on veel ka kõigil põõsastel peale arooniate. Lagedaks on jäänud ka metsviinapuuu, mis suvel terrassile mõnusat varju annab ja vaade tagauksest on harjumatult avar.

Pojengid maas ja potis

Eile saadud pojengikastid tulid kibekiiresti lahti harutada, sest aeg jooksis. Eile õhtul tõmbasin lihtsalt niiskuse vallapäästmiseks kilekotid lahti, rohkemat ei jõudnud. Tänase hommikukohvi kõrvale värskendasin mälu Sulev Savisaare raamatuga "Pojeng" ja sain kinnitust, et oktoobri keskpaik on pojengide istutamiseks täiesti normaalne aeg. Ta ise istutavat veel novembriski, aga teistele igaks juhuks ei soovita. Meie mereäärsel pikal sügisel seega istutamiseks igati sobiv aeg.
Teistele ka teadmiseks, et tavaliselt on hinnakirjades pojengijuurikad kolme erineva kvaliteedi ja hinnaga, kvaliteediklassid on 2-3, 3-5 ja 5-8. Need numbrid tähendavad väljaarenenud uuenemispungade arvu ühel juurikal ja hinnavahe esimese ja viimase klassi vahel on kahe- või kolmekordne. Seetõttu tellitakse ja müüakse tavaliselt eriti kallimaid sorte kõige madalamas kvaliteediklassis, sest muidu läheksid jaehinnad ikka väga kõrgeks. Aiapoe pildiga pakipojengide kvaliteet on samuti 2-3 ja paki ostmisel tasuks tegelikult vaadata, kas seal ühtegi punga on, olen näinud piisavalt palju pakke müügil, kus ei ole.
See Hollandi tarnija, kelle käest kastid saabusid, ütles kohe konkreetselt, et tema 2-3 kvaliteeti põhimõtteliselt ei müü. 3-5 või üldse mitte midagi, jäi kokkulepe. Aga kui ma täna juurikad lahti pakkisin, siis selgus, et see ametlik 3-5 tähendas pigem viit kuni ühtteist! uuenemispunga. Nii et ma olen väga rahul.
Ning juba siis, kui selle tellimuse kaks kuud tagasi tegin, otsustasin, et luban endale väikese preemia. Kogu selle suve meeletu rabamise, pisarate, higi, leina ja muude kurbade asjade peale. Pealegi muutub see preemia mõne aasta pärast ehk paljundamiskõlbulikuks.
Nüüd hakkan preemiaga eputama. Pildid pärit tarnija käest ja luba nende kasutamiseks olemas.
Dark Eyes (Laning 1996). Kõige tumedam, praktiliselt must Itoh-hübriid. Soomlaste valikus pole ja ka Hollandist öeldi alguses, et tutkit, välja müüdud, ülemaailmne defitsiit. Alles siis, kui nädal tagasi tuli meil, et kohe hakatakse saatma, selgus, et saan ikka viis tükki. Üks endale, neli läheb müüki.

Scarlet Heaven (Anderson 1999). Ainuke erepumame Itoh-hübriid ja sama raskesti kättesaadav kui eelmine.

Neid kahte Itohit ei ole ka soomlaste valikus. Aga Aavikuemandal saab olema :)
Candy Stripe (Anderson 1992) on soomlastel olemas ja kuigi olen seda 140-eurose jaehinnaga pojengi igal aastal Eestis ka paar tükki müünud, pole endale raatsinud soetada isegi hulgihinnaga mitte. Nüüd raatsisin, oli ka parem hind.

Chameleon (paeonia x chameleon) on üks äraütlemata põnev tegelane. Tegemist pole aretatud sordi, vaid botaanilise ehk metsikult tekkinud hübriidiga. Kusjuures siiamaani käib vaidlus selle üle, kas lapse on valmis teinud paeonia caucasica x paeonia wittmaniana, paeonia daurica x paeonia mlokosewitchii või paeonia mascula ssp.mascula x paeonia mlokosewitchii. Ühed väidavad üht, teised teist, kolmandad kolmandat. Mind huvitavad hoopis ülipõnevad värvimuutvad õied, mis puhkedes on oranžid, muutuvad siis tumeroosaks ja siis pleegivad heledamaks, värvimuutmise järgi on see hübriid ka nime saanud.
Rohtne pojengi (paeonia lactiflora) vana, kuid siiani defitsiitne sort Peter Brand oli selle aasta valikus ja läks nii hästi, et endale ei jäänudki, järgmise aasta soome nimekirjas seda sorti miskipärast ei ole, meil siiski on.

Ning lõpuks lubasin endale ka kauaigatsetud auhinnavõitja, paeonia peregrina ja paeonia lactiflora hübriidi Coral Charm, mis on küll ka soomlaste valikus olemas, aga kahjuks ei jäänud sügiseks ühtegi alles.

Hindu ma paraku veel öelda ei saa, sest kuigi pojengid on mul käes ja maas, pole mul siiamaani arvet ;) ja ma ei tea midagi transpordikuludest. Ja siis joriseb eesti politseiuurija mu kallal, miks ma M käest kauba kohta allkirja ei võtnud, kui ta laadale läks. Ma võiks ka õlgu kehitada, et mis pojengid...aga siis oleks mul taimeostjana ka igaveseks lõpp peal.

Kuldne oktoober

Öökülma pole meil endiselt olnud, aga täna hommikul näitas kraadiklaas +2 kraadi, välja toimetama eriti ei kippunud. Tegelesin hoopis mõnusama asjaga, surfasin tarnijate kodulehtedel. Panin soovid kokku Exceli tabelisse, kiristasin hambaid ja käskisin endal 200 taime maha tõmmata. 150-ga sain hakkama, homme vaatan uuesti.
Keskpäevast hakkas päike õuele paistma ja jätkasin tööd, millele ka kaks eelmist päikeselist päeva kulus, tegin pojengide inventuuri ja panin potte talvitama. Lõpetasin selle väga tüütu töö ära - no kui peab ikka sadade pottidega täpselt ühesuguseid liigutusi tegema, siis on ju tüütu, rutiinsed tegevused pole mu tugevaim külg. Homseks hommikuks jäi veel see kupatus arvutisse ajada.
Igasuguseid abilisi oli mul ka, valve

ja ülevaataja. No nii ägedaid ronimis- ja kraapimispuid pole kaugeltki igal kassipojal

Just siis, kui arvasin pojengidega kõik olevat, sõitis õuele DPD kaubik ja maha tõsteti kaks hinnalist kasti, mille tollikontroll kohe üle kontrollis. Meil rõõmustavad isegi koerad taimekastide üle :)

Öelda, et kõik Hollandi firmad müüvad siiapoole jampsi, on ebaõiglane üldistus: Pigem on asi ikka selles, et siiapoole ostetakse sisse seda kõige odavama otsa kaupa, sest hind on määrav. Hollandist võib saada väga korralikku kaupa väga soliidsete tarnijate käest. Kui võrrelda pildilolevat 30-sentimeetrist pojengijuurikat aiapoes müüdava poolkuivanud junniga ilusa pildiga pakis, siis polegi midagi võrrelda...

Ainult et nüüd olen taas probleemi ees, sest mul vist ei ole nii palju nii suuri potte, et need hiiglased ära mahutada ja maasse talvituma panna...aga küll ma midagi välja mõtlen.
Kuigi õhtuks lõid sellest edasi-tagasi tammumisest päkad tuld välja, oli vahepeal aega ka ringi vaadata. Puud on küll lagedamaks jäänud, aga kulda ja pronksi veel jagub. Meil pole ammu nii värvilist sügist olnud, tavaliselt rebib tuul lehed puudelt enne, kui need värvuda jõuavad.

Begooniaid pole raatsinud kastidest välja võtta, aga vist homme peab, neljapäeva ööseks lubab norrakate ilmateade ka siia ühte miinuskraadi.

ja kui ma muidu lõikelilli eriti ei armasta, siis Crown Princess Margareta viimased õied tõin tuppa vaasi, lõhnavad suve järgi.

Aiahooaja lõpp

Terve nädalavahetuse möllasin müügitaimedega, laupäeva õhtust tuli appi ka vabatahtlik Lepatriinu. Lõpetasime pühapäeva õhtul hämaras, kui Lepatriinu taskulambi valgel veel kuuri vintskapilaua kruvisid keeras. Maamajapidamises kukub ikka aeg-ajalt midagi küljest ära.
Tassisin talvituma üle 150 hortensia ja sadakond roosipotti. Kinni veel ei mullanud, lehed kõigel alles küljes. Meil pole ainsatki öökülma olnud.
Tubli Lepatriinu tegi valmis uued müügiplatsikastid, kuhu sai püsikud plastkastidest talvituma panna.

Enamus kangast sai kokku keritud, muidu mängib sellega tuul. Ja kevadel algab kõik otsast peale.

Kuigi järjest enam painab mind mõte, et miks ma üldse sellega tegelen. Tööd on meeletult ja ülejõukäivalt palju, samas sellist tulu, millega kedagi appi palgata, ei ole. Veel enam, üldse mingit tulu pole. Isegi teiste projektide tulu sööb taimekasvatus ära ja ma ei imesta üldse, et isegi Hansaplant kavatseb omatoodangut tõsiselt kokku tõmmata.
Kahjum ei tule mitte sellest, et ei oskaks majandada, vaid ma ei osanud hinnakujundusel arvestada väljaminevate taimede ja valede sortidega. Ja oi kui palju neid on. Algul pidasin põhjuseks omaenda oskamatust - suve jooksul teistega suheldes selgus, et kõigil on sama jama.
Ja kui soomlased on nõus väljaläinud pojengid asendama, siis Schetelig kehitab õlgu ja ütleb, et ega kõik ei õnnestugi.
Nii et taimekasvatusest ei ela siin riigis mitte keegi. Kes teeb haljastust (mida ma oma puude tõttu teha ei saakski), kes mingeid muid projekte. Kellel on heapalgaline abikaasa.
Hobist ei ole ka nagu juttu, mulle meeldib taimi hankida ja potistada, aga kõik edasine nagu pottidega tegelemine, rohimine, lõikamine, laadad jne. on pigem tüütu ja ebameeldiv. Sellega meeldis tegeleda M-l. Keda paraku enam ei ole.
Elame-näeme. Kevadel jätkan nagunii, sest mida muud ma selle talvituma pandud taimedemassiga ikka teen.
Peale selle luusin nagu hunt taimemüüjate kodulehtedel ja luuran uusi taimi.
Aiaäri on diagnoos, mitte äri :(.
Scheteligist õnnestus superhea hooajalõpuhinnaga osta tilkkastmissüsteemid, keda huvitab, vaadaku nende e-poodi. Nii et vähemalt järgmisel aastal pole ehk vaja enam voolikute otsas ketis olla.
Ja nii ebanormaalselt põuast suve ehk ka enam ei tule. Meil kestab põud praktiliselt siiamaani, eile öösel natuke sadas.
Täna tegelesin tühikargamisega. Keila Stokker murutraktorit remonti ei võtnud, nemad selle margiga ei tegele. Pank ei võtnud makseterminali tagasi, sest nende IT-süsteemid ei töötanud. Hea, et toidupoest süüa anti, muidu oleks täielik tühisõit olnud.
Enne hämaraksminekut jalutasin natuke oma aias, mis sel aastal on ajapuudusel olnud kannatajarollis ja näeb väheke metsik välja.

Välitööd pole veel kaugeltki lõppenud, tegeleda tuleb veel pojengidega, Jäägid üle vaadata, pealsed maha ja talvitama. Päris suur töö, õnneks saab seda vajadusel jupitada.
Kuigi uued tellimused tuleb teha juba 15.oktoobriks ja sinna aega nagu väga enam polegi.
Vahepeal tuleb seda tööd ka teha, mille eest saadud palk aitab arveid maksta ja süüa osta.

Hunt Kriimsilma üheksakümmend üheksa ametit

iseloomustab viimase pooleteise nädala tegemisi ehk kõige paremini. Alates põhjalikust ja põnevast internetiturunduse koolitusest ja sisaldades tont teab mida veel. Kõik ametid olid korraga käigus ja kõige tipuks kolm teleintervjuud kolmele eri kanalile, mida mul üldse plaanis polnud anda, lootsin kellegi teise eesliinile sokutada. Kirjutasin tellitud artikli, sekeldasin klientide ja külalistega jnejnejne.
Koduste asjade jaoks polnud seega üldse aega. Eile utsitasin end tagant, aga aeda sellegipoolest peaaegu ei jõudnud, koristasin, küpsetasin, õhtul käisin sõpradega Roy Strideri õhtul, magama sain kell kaks öösel.
Tänahommikune ilm oli päikeseline ja ilus, oli põhjust väljas olla. Istutasin maha allesjäänud puud, kuigi muld on ikka veel kuiv. Panin maha kõik varasemalt ülesvõetud tulbisibulad ja paar sorti uutki. Kuigi ausalt öeldes aiandustuju paistab mul selleks aastaks otsas olevat. Kui mõnigi on öelnud, et algaks meeleldi kohe uue hooajaga, siis tänan, ei. Mina võtaksin nüüd ühe mõnusa sügise kaminatule, diivani, sooja tee ja raamatutega. Millal see mul õnnestub, ei tea, sest tegemata tööde nimekiri ulatub endiselt lõpmatuse teise otsa. Ja suurem osa nendest töödest tuleb ära teha niipea kui võimalik.
Kella viie paiku sai laiskus minust siiski võitu ja kuna ka päike oli peitu pugenud ja tuul kõle, pugesin sooja tuppa. Enne tegin fotokaga ühe tiiru, õitseb ikka veel päris hoolega. Suurema portsu pilte panin Facebooki, siia vaid mõned.

Tehnikaga on mul hetkel väga vilets läbisaamine. Murutraktoril diagnoosis tehnikafännist naabrmees niiduki võlli purunemise, mis tähendab kopsakat väljaminekut. Õnneks ei pea tervet traktorit remonti tarima, piisab niidukist. Aga seegi on piisavalt raske.
Ja auto ei läinud tehnoülevaatusest läbi, sest esiteks ei tööta käsipidur (ma pole seda automaatkäigukastiga autol ausalt öeldes puudutanudki ja ülevaataja arvas, et küllap on lihtsalt roostes) ja teiseks on Läänemaa mudaaukudes püherdamise ja traktoriga väljavedamise käigus ilmselt auto ikka natuke kannatada saanud ja vasakus šarniiris lõtk. Mis see iganes oleks. Ei pidanud väga hull viga olema, paraku ametlikult tohin nüüd sõita vaid remonti ja tehnoülevaatusele.

Kalendrisuve viimane päev

Istutamata on veel seitse puud, viis paljasjuurset viirpuud, kuuseke Barry ja haab Erecta. Puid istutada ei julge, sest kui täna viimaseid nartsisse ja koerahambaid maha torkisin, oli muld küünarvarresügavuselt tuhkkuiv. Nii mõndagi selleaastastest istutustest on põua nahka läinud, sest aia kastmiseks pole enamjaolt aega jatkunud. Deialt saadud paljasjuursena kolmekümnekraadise kuumaga väljasikutatud suur amorfa aga on vapralt vastu pidanud ja suurepärases vormis.
Ma vist esimest korda elus naudin seda, et õhtul on pime ja ma ei saa väljas midagi teha, sest ma olen väsinud ja mul on kõrini. Minu poolest võiks nüüd lumi maha tulla.
Paar pildiplõksu enne fotoka aku tühjakssaamist. Pihlakate aeg. Paariaastane Koehne

ja sellesügisene tulnukas Kirsten Pink, nägin seda Nurga arboreetumis ja pidin endale ka saama. Sain Kloostrimetsa puukoolist. Peaks ta nüüd selle kuivaga ometigi vastu...

Kolmandat kuud hullumeelselt õitsev end ise külvanud rebashein. Arvestades seda, kui palju mul peenardes vaba pinda nüüd on, peaks järgmisel aastal äkki vahelduseks hulgaliselt suvelilli hankima :).

Lepatriinu tegi ära suure töö, rookides majaesise kiviparketi sinna kasvanud samblast ja muust puhtaks. Sammal iseenesest on ju tore, aga miskipärast järgnevad sellele kohe teelehed, võililled ja muud tegelased, kellest osa nimegi ma ei tea.
Muude marjade aeg on ka. Dammeri tuhkpuu

Lumimari Ametüst

Ahjah, tulbid on ka veel istutamata. Nende jaoks on liigagi soe. Ja kuiv, kuiv ja kuiv. Täna tuli paar sahmakat vihma, mis ei teinud kuivavat pesugi märjemaks. Hortensiaid kastsin üle kahe tunni püstolist. Sprinklerist pole tolku, sest taimed on liiga suured ja vesi ei jõua pottidesse.

Võluv Võhma ja mõnus Mõdriku

Terve reedene päev kulus käru ja auto pakkimise peale. Hakkab juba mingi süsteem tekkima, kuigi väljas müümas käimine pole endiselt mu lemmiktegevus. Õigemini väljas olla on päris tore puhkus igapäevasele rabelemisele vahelduseks. Aga see kauba pealepanek, saatelehtede tegemine ja pärastine vastupidine protsess on väga tüütu. Viimaseni pole veel jõudnudki, tegin puhkamise ennelõuna ja väljas pole käinudki. Aga peab varsti minema, muidu küpsevad taimed autos ja käru peal lihtsalt ära.
Võhma läheb aasta-aastalt paremaks, seekord andis ikka juba laadamõõdu välja, nii külastajate arvu kui isegi käive tõi kulud tagasi, tulu muidugi mitte. Aga vähemalt oli tore olla.

Tõlla vastupidavusest niipalju, et tagumise paneeli kaotasin kuskil Rapla ja Võhma vahel ära ja reedel pakendist võetud koormakate muutus nädalavahetusel mahasõidetud viiesaja kilomeetri jooksul järjekordseks tarbetuks kaltsuks. Uue tagapaneeli kinnituse mõtlesin juba välja, aga korralik koormakate tuleb ilmselt proffidelt tellida, maksab mis maksab, nende ehituspoe nartsude ostmisel pole mõtet. 
Räpina õppejõult Reet Palusalult, kellega kolm aastat tagasi samal aiareisil olime, sain praktilise õppetunni taimede kohtlemises :D. Olles ostnud täidisõielise hortensia, rabas ta sel tutist kinni ja vedas oma platsile nagu kartulikoti. Mul jäi vist suu ka ammuli, sest harjunud nagu põdema, et miski ära ei murduks ega kukuks. Mu hämmingu peale teatas aga lugupeetud õppejõud, et taim kasvatab uued pealsed, aga temal on üksainuke selg. Väga eluterve suhtumine, millest tuleb kindlasti õpetust võtta.
Edasi läks suund Rakvere poole, sest sõita 160 kilomeetrit koju ja hommikul taas 150 kilomeetrit Mõdrikule tundus mõttetu enesepiinamisena. Lihtsam oli sõita õhtul kohale, panna kaup maha ja veeta öö Vinni spordikompleksis, mida Anita ööbimiskohana soovitas. Oli tõesti hea mõte, kui välja arvata koridoris vedelevad noorukid, vannitoas puudunud seep ja seinas haigutav auk, keegi oli oma kaotusfrustratsiooni ilmselt välja elanud. Tuba aga oli puhas, inimesed sõbralikud, voodid mõnusad ja hommikusöök maitsev ja hommikul oli mõnus mitte sõitmisest kangete liikmete, vaid täiesti puhanuna üritusele minna.
Mõdriku perenaine Anita oli organiseerinud tõeliselt ägeda ürituse, mis Võhmale vähemalgi määral alla ei andnud. Tõsiselt põnevatel loengutel küll eriti osaleda ei jõudnud, aga kollektsioonaias sai tiir peale tehtud, on uhke kollektsioon tõesti.

 Müüki küll vähem kui Võhmas, aga kahe päeva peale kokku polnud väga vigagi, pealegi iga müüdud taim on minu praeguses olukorras üks töö vähem, seda just talvitamise mõttes.

Tõsiselt meeldis mulle Mõdriku müügiplats, nii eeskujuliku korralduse poolest kui ka selle poolest, mida seal müüa pakuti.

Suutsin end küll tõsiselt vaos olla, kärusse rändasid vaid ussikeeljas prohvetilill (Amebia pulchra),

mis kollektsioonaiast hinge jäi ja napa (napaea dioica), pilt internetist,

aga tahtmisväärt oli paljugi. Õnneks olin pikemaks süvenemiseks liiga väsinud ja tahtsin koju. Kärusse rändasid ka viis paljasjuurset viirpuud, mille sügisene ilu samuti hinge läks ja marjad maitsesid ka.

Istutamisega on endiselt keeruline, sest ikka veel valitseb padupõud ja muld on kuiv, sinna krundiserva, kuhu viirpuud kavatsen panna, oleks väga kauge ka vett tassida,,, aga eks aeg annab arutust.
Üleüldse olen ma vist haigeks jäänud :(, sest mul on mitukümmend ruutmeetrit täiesti vaba istutuspinda ja näpuotsaga taimi...aga ilmselt on selle haiguse nimi väsimus, mida on ehk aega pimedal sügisel välja põdeda. Hooaja viimane müügiüritus saab olema järgmisel laupäeval Viimsis, peale seda tuleb suur jääkide kokkulugemine ja maassekaevamine ning siis võib vist taimemüügihooaja mõttes jalad seinale panna. Kuigi juba käib suur 2014.aasta tellimuste kokkunuputamine, väljasaatmine ja kahjuks ka ettemaksmine...
Nüüd aga pean vist looderdamise lõpetama ja minema taimi kärust päästma.

Naturaalmajandus

Tuuseldasin täna jälle ringi. Olen järeldusele jõudnud, et vähemalt Harju-, Rapla- ja Läänemaal on suured tellimused lihtsam kätte vedada kui hakata suuri taimi postipakki vägistama. Kuigi DPD on taimede vedamisel päris tubli.
Koju jõudsin täis toidukotiga. Esimene klient andis karbi mune ja selliseid, mida puruks lüüa ei raatsikski

Teine klient, piimafarmi omanik, tõstis autosse kaks kolmeliitrist piimapurki, ja milline piim see oli...kaks klaasi asendas õhtusööki täiesti ja maitses nagu mesi. Õnneks mul kaloriteprobleemi praegu pole, endiselt on seljast äravajuvate riiete probleem. Poole jätsin venna perele, kuus liitrit piima oli mulle ilmselgelt liiga palju.
Vennatütre äsjaavatud poest ostsin disainerhilbu. Ettevõtlikkus on meil vist geenides, saan kuu aja pärast vanatädiks, aga vaja ikka uut projekti vedada.
Kiisa väikepoest ostsin penidele veisekonte, 30 senti kilo. Liha oli rohkelt küljes, oleks supiks kõlvanud küll. Selgus, et härra Aalu toorest liha ei söö, koerad mõnulesid täiega. Piima said ka veel, nüüd kõigil kõhud taeva poole.
Homme ja ülehomme on pakiruum taas hortensiaid täis, esimene Eesti on maigu suhu saanud :) ja igaüks peab naabrist parem olema...

Tuhkatriinu tõld ja tavaline esmaspäev

Peale M lahkumist oli selge, et suure kaubikuga pole mul midagi pihta hakata, pole selliseid juhilubegi ja ega ei ahvatlenud ka. Aga sõita ja kaupa vedada tuleb. Õnneks vedeles põõsa all ehitusaegadest auto järelkäru, millele tuli kõigepealt teha kindlustus ja ülevaatus, see oli kõige lihtsam osa.
Et taimi vedada, madalast kärust ei piisa. Puitkarkassi mõtlesin välja mina ja teostas väga ilusasti Lepatriinuisand. Esimene koormakate pidas vastu Nurgal ja Vändras käimise, siis olid augud sees ja öösid küljest läinud. Tuli midagi targemat välja mõelda.
Kui mõned nädalad tagasi Pärnumaal jalga kõlgutasin ja seda karkassi põrnitsesin (kodus pole ju aega), hakkas mõte idanema. Koju jõudes klõbistasin natuke internetis ja paari päeva pärast sain juba valmis saetud paneelid kätte.
Kapi otsas vedelesid ka suure auto jaoks tellitud kleepsud, need pidi käru jaoks väiksemateks tükkideks lõikama. Paneelide kinnitamisega sain ise hakkama, kaks külgedel ja üks taga on lihtsalt äravõetavad, et laadimine ja mahalaadimine lihtsam oleks.
Tuhkatriinu tõld on valmis ja sõidab laupäeval Võhma ja pühapäeval Mõdrikule.

Teadlased ei suutvat leida vastust kahele küsimusele: kust tekib tolm ja kuhu kaob raha? Lisaksin kolmandagi, kuhu kaob aeg? Hommikul maadlesin arvutiga, tegin arveid, korrastasin inventuuri, suhtlesin klientidega. Siis läksin õue, panin maha 120 nartsissisibulat ja potistasin ja sildistasin uuele hooajale mõeldes 80 helmikpöörise- ja priimulatitte.

Suhtlesin veel klientidega. Saatsin DPD-ga pakid minema. Panin tellimusi kokku. Tegin taas arveid. Päev saigi läbi ja väsimus tuli kallale.
Aiaäris on kaks meeldivat hetke, kevadel täituv müügiplats ja sügisel tühjenev müügiplats. Abivalmis Lepatriinu abiga isegi kangas koos ja muruseeme maas, sest roose meie valikus enam olema ei saa. Liiga palju tööd, liiga vähetulus ja ausalt öeldes ikka veel ka liiga valus. Vaatan roose ja näen teda nendega sekeldamas...hind, millega neid praegu müün, on muidugi naeruväärne, aga midagi saab tagasi ja suur talvekorterisse panemise töö jääb ehk ära.

Aalu on juba kolm hiirepoega kätte saanud ja võiks kiiremini kasvada ja suuri hiiri püüdma hakata, sest äsja avastasin, et eeskojas seisnud kümnekilone kinnine koeratoidukott on täiesti tühi. Auk põhjas ja krõbinad hiirte varaaidas. Pean vist hakkama penidele putru tegema, sest tellitud koeratoit saabub alles homme.

Seiklusjuttu Läänemaalt

Olin täna lubanud Nõva kanti ära viia ühele kliendile hortensiad ja teisele pojengis, kaks korralikku tellimust andsid välja korraliku väikelaada käibe ja oli mõtet sõita küll. Lisaks tahtsin natukenegi end liigutada, praktiliselt suvi läbi olen müügiplatsi kastmisvoolikute küljes kinni olnud. Ükski koduloom pole mind kunagi nii kinni pannud, kui see igaõhtust kastmist vajav needus...võtsin kutsika ka autosse ja mõtlesin rahulikult mööda väiksemaid teid tagasi tulla ja rahulikult võtta.
Algul läkski kõik kenasti, pöörasin GPS juhatusel kenale metsateele, metsad, raiesmikud, seenelised...ja korraga muutus tee kitsaks, pimedaks ja läbimatuks. Ümber pöörata polnud kusagil, pori oli põlvini ja järgmisel hetkel käisid Volvo rattad ringi ja auto istus kõhuni poris.
Olin kusagil Läänemaal keset eimiskit totaalselt kinni jäänud.
GPS näitas lähima ristuva teeni 950 meetrit. Võtsin autost koti ja koera ja hakkasin asruma. Enne veel helistasin vennale, et puksiiri küsida. Et küll saja kilomeetri kaugusel, aga ikkagi. Aga puksiir oli hoopis Rootsis.
Päris masendav tunne oli. Täpselt ei tea,kus, õhukeses pluusis, kaasas kutsikas, tänu kellele ei saanud ka hääletada ja koju 70 kilomeetrit.
Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Olin just suurele teele välja jõudnud ja nutitelefoni kaardi abil lõpuks aru saanud, et asun kusagil Höbringi lähedal, kus see iganes ka oleks, kui selgus, et vennapoeg on elukaaslase vanemate juures vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Noored organiseerisid kusagilt traktori ja päästeoperatsioon algas.
Traktori kabiinis auto juurde loksudes sain alles aru, kui sügavad augud selles tees olid, jalgsi mööda teeserva pahkluuni poris ei saanud arugi. Traktorist arvas, et siitkaudu seda autot küll välja ei tõmba...
Tõmbasime siis tuldud teed pidi, kuigi ka seal suutsin veelkord kinni jääda. Õnneks oli traktor käepärast.
Suurel teel ootas rõõmus noorpaar enda ja minu koeraga. Saavad tükk aega meenutada, kuidas oma hullu tädi porist päästmas käisid :)
Edasi läks tee otse koju, et mingeid kõrvalteid enam...
Pildistamine ei tulnud kogu selle mahtra vältel ka meeldegi. Vennapoeg üleni mudasest Volvost vist ikka paar pilti tegi.

Rassimispäev

Kuna norrkate ilmateade lubas tänaseks vihmata ilma, planeerisin selle niitmiseks. Ma muutun üha kiiremaks ja efektiivsemaks, seekord läks vähem kui seitse tundi. Bensiini küll umbes samapalju. Mul on täielik kinnisidee niidetavat ala mitte vähendada ja suur traktor on selles ikka väga abiks. Niigi näen väikese valuga hinges, kuidas M raadatud uudismaa uuesti lepavõsasse kasvab, paraku annan endale aru, et kõigele jõud peale ei hakka.
Nädalavahetusel oli palju abi Lepatriinust ja Füüsikust, palgid said hunnikust tiigiäärde, teeaugud killustikuga täidetud, veel nipet-näpet. Lepatriinuisanda abiga on enamus küttepuid väliriidast puukuuri kolinud ja nii ilusasti laotud puuriitu pole minu silmad küll varem näinud.
Et niitmine kujunes planeeritust lühemaks ja traktori seljas istumine väsitab küll kõrvu, aga mitte keha, kaevasin valmis ka roosipeenra laienduse. See oli päris ränk ja loodetavasti tuleb nüüd hea uni.
Pilte teha ei jõudnud, käru ja labida panin ära alles hämaras...

Suured kolimised

Juba mõned päevad tagasi kolisid ära lupiinid. Ühed esimestest püsikutest aias. Mingi ports sordinimedeta, seemnest kasvatatud. Teised põnevamad, eelmisel aastal Inglismaalt toodud nagyu Towering Inferno ehk tõlkes kõrguv põrgu...

Olid teised mööda ilma laiali ja suurim punt jäänud roosipeenra laienemisel keset roosipeenart, kuhu kuidagi ei sobinud ja varjasid ära mu ilusa suure kivilooma. Päris alguses muidugi pilti teha ei taibanud, ennepilt poole pealt ja pärastpilt juba siis, kui peale mullavahetust olid lupiinide asemele kolinud neli pinnakatteroosi. Mu pilk jäi igatahes rahule.

Tükk aega, lausa mitmeid õhtuid nuputasin, misasi ikka on see tagumine, peaaegu puitunud vartega ja hoopis teistsuguste õitega lupiin, mille kunagi Sarastrost hamsterdasin ja unustasin kirja panemata. Lõpuks jõudsin järeldusele, et peaks olema puislupiin ehk lupinus arboreus. Jagada seda põõsast ei riskinud, aga mõned kuu aega tagasi tehtud pistikud on juured alla võtnud. Jabur küll, ma ei suuda praegu pilti leida.
Täna oli vahepealsetele vihmahoogudele vaatamata tõsine sonkimistuhin peal. Tundub, et ükski roomav taim küll mu aeda ei koli. Lõhkusin pea kaks tundi lahti ruutmeetrisuurust kooslust, mille olid moodustanud siberi valdsteinia ja roomav madar ja milles lämbusid mõned mägisibulad ja üks kukerpuu. Kaevasin kõik labidasügavuselt välja ja vedasin metsa alla, aga olen kindel, et peenrapõhja kivide vahele jäi ikka mõni tükk roomavat madarat alles...sellisesse kohta saab vist ainult suvelilli või põõsaid panna.
Uude kohta päikeselises kännupeenras kobisid ka kuumaasikad, mis olidki liiga kauaks ühele kohale jäänud.
Peenardes on kahtlaselt palju vaba ruumi, sest väljakaevatud kohad sai kohe täidetud mõnusa kompostmullaga.
Üle väga pika aja täna õhtul lihtsalt laisklen, loen ja vaatan ühe silmaga telekat. Esimest korda elus vist ootan sügist. Saaks natukenegi puhata, rahu ja vaikust.