Nautides tormi ja hetke

Kui aus olla, on tormised ilmad mulle alati meeldinud. Eeldusel, et saan neid nautida soojas toas aknast välja vaadates nagu loodusfilmi. Elekter võiks ka soovitavalt olemas olla.
Sadas juba öösel, kui ma vahepeal üles ärkasin. Hommik tuli samuti paduvihmaga, magamistoast välja vaadates polnud saja meetri kaugusel asuvat metsa üldse näha, ainult hall sein. Seda vihma oli väga-väga vaja.
Korraks olin sunnitud välja lippama, olin eile kapsapea autosse unustanud. Kohin oli õues vägev, ei saanudki aru, kas see tuleb puulatvadest või merelt. Või mõlemalt.
Kaks viimast päeva olen olnud laisk. Üritanud end läbi kaevata aprillikuust saadik lugemata aiaajakirjade hunnikust, vähemalt alustanud sellega. Üle sirvinud Sulev Savisaare pojengiraamatu.
Mänginud arvutimänge, vaadanud telekat, õhtuti lugenud naistekaid.
Mõnus.
Kuna õues ei taha selle ilmaga keegi olla, on kahel noorloomal väga igav ja päev läbi on käinud korralik etendus teemal "kes keda sööb". Tegevuskohad diivanil

põrandal

kirjutuslaua toolil

nõudepesumasina uksel

Pean nentima, et leidsin endale Tartumaalt tõesti superlaheda kassi, kelles on kõike parasjagu, särtsu, julgust osavust. Parajal määral sülenurrmootoriks olemist. Aalu ei lõhu toalilli ega kardinaid, püüab hiiri, on perenaise haigele kaelale kraeks ja oma asju käib esimesest päevast ajamas kas õues või kasti peal. Nagu näha, endast kordades suuremaid penisid ka ei karda.
Õue vaadates on tormiga lehtedest lagedaks jäänud kõik suured puud peale tamme, kes oma rüüst veel kangekaelselt kinni hoiab. Lehed on veel ka kõigil põõsastel peale arooniate. Lagedaks on jäänud ka metsviinapuuu, mis suvel terrassile mõnusat varju annab ja vaade tagauksest on harjumatult avar.