Olin täna lubanud Nõva kanti ära viia ühele kliendile hortensiad ja teisele pojengis, kaks korralikku tellimust andsid välja korraliku väikelaada käibe ja oli mõtet sõita küll. Lisaks tahtsin natukenegi end liigutada, praktiliselt suvi läbi olen müügiplatsi kastmisvoolikute küljes kinni olnud. Ükski koduloom pole mind kunagi nii kinni pannud, kui see igaõhtust kastmist vajav needus...võtsin kutsika ka autosse ja mõtlesin rahulikult mööda väiksemaid teid tagasi tulla ja rahulikult võtta.
Algul läkski kõik kenasti, pöörasin GPS juhatusel kenale metsateele, metsad, raiesmikud, seenelised...ja korraga muutus tee kitsaks, pimedaks ja läbimatuks. Ümber pöörata polnud kusagil, pori oli põlvini ja järgmisel hetkel käisid Volvo rattad ringi ja auto istus kõhuni poris.
Olin kusagil Läänemaal keset eimiskit totaalselt kinni jäänud.
GPS näitas lähima ristuva teeni 950 meetrit. Võtsin autost koti ja koera ja hakkasin asruma. Enne veel helistasin vennale, et puksiiri küsida. Et küll saja kilomeetri kaugusel, aga ikkagi. Aga puksiir oli hoopis Rootsis.
Päris masendav tunne oli. Täpselt ei tea,kus, õhukeses pluusis, kaasas kutsikas, tänu kellele ei saanud ka hääletada ja koju 70 kilomeetrit.
Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Olin just suurele teele välja jõudnud ja nutitelefoni kaardi abil lõpuks aru saanud, et asun kusagil Höbringi lähedal, kus see iganes ka oleks, kui selgus, et vennapoeg on elukaaslase vanemate juures vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Noored organiseerisid kusagilt traktori ja päästeoperatsioon algas.
Traktori kabiinis auto juurde loksudes sain alles aru, kui sügavad augud selles tees olid, jalgsi mööda teeserva pahkluuni poris ei saanud arugi. Traktorist arvas, et siitkaudu seda autot küll välja ei tõmba...
Tõmbasime siis tuldud teed pidi, kuigi ka seal suutsin veelkord kinni jääda. Õnneks oli traktor käepärast.
Suurel teel ootas rõõmus noorpaar enda ja minu koeraga. Saavad tükk aega meenutada, kuidas oma hullu tädi porist päästmas käisid :)
Edasi läks tee otse koju, et mingeid kõrvalteid enam...
Pildistamine ei tulnud kogu selle mahtra vältel ka meeldegi. Vennapoeg üleni mudasest Volvost vist ikka paar pilti tegi.
Jajah, GPS on väga hea asi välja arvatud need korrad kui ta rappa, võssa või mäkke juhatab.. Aga lõpp hea, kõik hea. Väärt sugulased sul.
VastaKustutaMe tulime oma GPS-ga ka pikalt teelt tagasi jumaliseteab, mis teid pidi, kaarti polnud ka kaasas. Õnneks pori polnud, kruusahunnikud küll ja pimeduses puudel rippuvad samblatuustid. Elamused missugused:D
VastaKustuta