Võluv Võhma ja mõnus Mõdriku

Terve reedene päev kulus käru ja auto pakkimise peale. Hakkab juba mingi süsteem tekkima, kuigi väljas müümas käimine pole endiselt mu lemmiktegevus. Õigemini väljas olla on päris tore puhkus igapäevasele rabelemisele vahelduseks. Aga see kauba pealepanek, saatelehtede tegemine ja pärastine vastupidine protsess on väga tüütu. Viimaseni pole veel jõudnudki, tegin puhkamise ennelõuna ja väljas pole käinudki. Aga peab varsti minema, muidu küpsevad taimed autos ja käru peal lihtsalt ära.
Võhma läheb aasta-aastalt paremaks, seekord andis ikka juba laadamõõdu välja, nii külastajate arvu kui isegi käive tõi kulud tagasi, tulu muidugi mitte. Aga vähemalt oli tore olla.

Tõlla vastupidavusest niipalju, et tagumise paneeli kaotasin kuskil Rapla ja Võhma vahel ära ja reedel pakendist võetud koormakate muutus nädalavahetusel mahasõidetud viiesaja kilomeetri jooksul järjekordseks tarbetuks kaltsuks. Uue tagapaneeli kinnituse mõtlesin juba välja, aga korralik koormakate tuleb ilmselt proffidelt tellida, maksab mis maksab, nende ehituspoe nartsude ostmisel pole mõtet. 
Räpina õppejõult Reet Palusalult, kellega kolm aastat tagasi samal aiareisil olime, sain praktilise õppetunni taimede kohtlemises :D. Olles ostnud täidisõielise hortensia, rabas ta sel tutist kinni ja vedas oma platsile nagu kartulikoti. Mul jäi vist suu ka ammuli, sest harjunud nagu põdema, et miski ära ei murduks ega kukuks. Mu hämmingu peale teatas aga lugupeetud õppejõud, et taim kasvatab uued pealsed, aga temal on üksainuke selg. Väga eluterve suhtumine, millest tuleb kindlasti õpetust võtta.
Edasi läks suund Rakvere poole, sest sõita 160 kilomeetrit koju ja hommikul taas 150 kilomeetrit Mõdrikule tundus mõttetu enesepiinamisena. Lihtsam oli sõita õhtul kohale, panna kaup maha ja veeta öö Vinni spordikompleksis, mida Anita ööbimiskohana soovitas. Oli tõesti hea mõte, kui välja arvata koridoris vedelevad noorukid, vannitoas puudunud seep ja seinas haigutav auk, keegi oli oma kaotusfrustratsiooni ilmselt välja elanud. Tuba aga oli puhas, inimesed sõbralikud, voodid mõnusad ja hommikusöök maitsev ja hommikul oli mõnus mitte sõitmisest kangete liikmete, vaid täiesti puhanuna üritusele minna.
Mõdriku perenaine Anita oli organiseerinud tõeliselt ägeda ürituse, mis Võhmale vähemalgi määral alla ei andnud. Tõsiselt põnevatel loengutel küll eriti osaleda ei jõudnud, aga kollektsioonaias sai tiir peale tehtud, on uhke kollektsioon tõesti.

 Müüki küll vähem kui Võhmas, aga kahe päeva peale kokku polnud väga vigagi, pealegi iga müüdud taim on minu praeguses olukorras üks töö vähem, seda just talvitamise mõttes.

Tõsiselt meeldis mulle Mõdriku müügiplats, nii eeskujuliku korralduse poolest kui ka selle poolest, mida seal müüa pakuti.

Suutsin end küll tõsiselt vaos olla, kärusse rändasid vaid ussikeeljas prohvetilill (Amebia pulchra),

mis kollektsioonaiast hinge jäi ja napa (napaea dioica), pilt internetist,

aga tahtmisväärt oli paljugi. Õnneks olin pikemaks süvenemiseks liiga väsinud ja tahtsin koju. Kärusse rändasid ka viis paljasjuurset viirpuud, mille sügisene ilu samuti hinge läks ja marjad maitsesid ka.

Istutamisega on endiselt keeruline, sest ikka veel valitseb padupõud ja muld on kuiv, sinna krundiserva, kuhu viirpuud kavatsen panna, oleks väga kauge ka vett tassida,,, aga eks aeg annab arutust.
Üleüldse olen ma vist haigeks jäänud :(, sest mul on mitukümmend ruutmeetrit täiesti vaba istutuspinda ja näpuotsaga taimi...aga ilmselt on selle haiguse nimi väsimus, mida on ehk aega pimedal sügisel välja põdeda. Hooaja viimane müügiüritus saab olema järgmisel laupäeval Viimsis, peale seda tuleb suur jääkide kokkulugemine ja maassekaevamine ning siis võib vist taimemüügihooaja mõttes jalad seinale panna. Kuigi juba käib suur 2014.aasta tellimuste kokkunuputamine, väljasaatmine ja kahjuks ka ettemaksmine...
Nüüd aga pean vist looderdamise lõpetama ja minema taimi kärust päästma.