Kalendrisuve viimane päev

Istutamata on veel seitse puud, viis paljasjuurset viirpuud, kuuseke Barry ja haab Erecta. Puid istutada ei julge, sest kui täna viimaseid nartsisse ja koerahambaid maha torkisin, oli muld küünarvarresügavuselt tuhkkuiv. Nii mõndagi selleaastastest istutustest on põua nahka läinud, sest aia kastmiseks pole enamjaolt aega jatkunud. Deialt saadud paljasjuursena kolmekümnekraadise kuumaga väljasikutatud suur amorfa aga on vapralt vastu pidanud ja suurepärases vormis.
Ma vist esimest korda elus naudin seda, et õhtul on pime ja ma ei saa väljas midagi teha, sest ma olen väsinud ja mul on kõrini. Minu poolest võiks nüüd lumi maha tulla.
Paar pildiplõksu enne fotoka aku tühjakssaamist. Pihlakate aeg. Paariaastane Koehne

ja sellesügisene tulnukas Kirsten Pink, nägin seda Nurga arboreetumis ja pidin endale ka saama. Sain Kloostrimetsa puukoolist. Peaks ta nüüd selle kuivaga ometigi vastu...

Kolmandat kuud hullumeelselt õitsev end ise külvanud rebashein. Arvestades seda, kui palju mul peenardes vaba pinda nüüd on, peaks järgmisel aastal äkki vahelduseks hulgaliselt suvelilli hankima :).

Lepatriinu tegi ära suure töö, rookides majaesise kiviparketi sinna kasvanud samblast ja muust puhtaks. Sammal iseenesest on ju tore, aga miskipärast järgnevad sellele kohe teelehed, võililled ja muud tegelased, kellest osa nimegi ma ei tea.
Muude marjade aeg on ka. Dammeri tuhkpuu

Lumimari Ametüst

Ahjah, tulbid on ka veel istutamata. Nende jaoks on liigagi soe. Ja kuiv, kuiv ja kuiv. Täna tuli paar sahmakat vihma, mis ei teinud kuivavat pesugi märjemaks. Hortensiaid kastsin üle kahe tunni püstolist. Sprinklerist pole tolku, sest taimed on liiga suured ja vesi ei jõua pottidesse.