Pojengid maas ja potis

Eile saadud pojengikastid tulid kibekiiresti lahti harutada, sest aeg jooksis. Eile õhtul tõmbasin lihtsalt niiskuse vallapäästmiseks kilekotid lahti, rohkemat ei jõudnud. Tänase hommikukohvi kõrvale värskendasin mälu Sulev Savisaare raamatuga "Pojeng" ja sain kinnitust, et oktoobri keskpaik on pojengide istutamiseks täiesti normaalne aeg. Ta ise istutavat veel novembriski, aga teistele igaks juhuks ei soovita. Meie mereäärsel pikal sügisel seega istutamiseks igati sobiv aeg.
Teistele ka teadmiseks, et tavaliselt on hinnakirjades pojengijuurikad kolme erineva kvaliteedi ja hinnaga, kvaliteediklassid on 2-3, 3-5 ja 5-8. Need numbrid tähendavad väljaarenenud uuenemispungade arvu ühel juurikal ja hinnavahe esimese ja viimase klassi vahel on kahe- või kolmekordne. Seetõttu tellitakse ja müüakse tavaliselt eriti kallimaid sorte kõige madalamas kvaliteediklassis, sest muidu läheksid jaehinnad ikka väga kõrgeks. Aiapoe pildiga pakipojengide kvaliteet on samuti 2-3 ja paki ostmisel tasuks tegelikult vaadata, kas seal ühtegi punga on, olen näinud piisavalt palju pakke müügil, kus ei ole.
See Hollandi tarnija, kelle käest kastid saabusid, ütles kohe konkreetselt, et tema 2-3 kvaliteeti põhimõtteliselt ei müü. 3-5 või üldse mitte midagi, jäi kokkulepe. Aga kui ma täna juurikad lahti pakkisin, siis selgus, et see ametlik 3-5 tähendas pigem viit kuni ühtteist! uuenemispunga. Nii et ma olen väga rahul.
Ning juba siis, kui selle tellimuse kaks kuud tagasi tegin, otsustasin, et luban endale väikese preemia. Kogu selle suve meeletu rabamise, pisarate, higi, leina ja muude kurbade asjade peale. Pealegi muutub see preemia mõne aasta pärast ehk paljundamiskõlbulikuks.
Nüüd hakkan preemiaga eputama. Pildid pärit tarnija käest ja luba nende kasutamiseks olemas.
Dark Eyes (Laning 1996). Kõige tumedam, praktiliselt must Itoh-hübriid. Soomlaste valikus pole ja ka Hollandist öeldi alguses, et tutkit, välja müüdud, ülemaailmne defitsiit. Alles siis, kui nädal tagasi tuli meil, et kohe hakatakse saatma, selgus, et saan ikka viis tükki. Üks endale, neli läheb müüki.

Scarlet Heaven (Anderson 1999). Ainuke erepumame Itoh-hübriid ja sama raskesti kättesaadav kui eelmine.

Neid kahte Itohit ei ole ka soomlaste valikus. Aga Aavikuemandal saab olema :)
Candy Stripe (Anderson 1992) on soomlastel olemas ja kuigi olen seda 140-eurose jaehinnaga pojengi igal aastal Eestis ka paar tükki müünud, pole endale raatsinud soetada isegi hulgihinnaga mitte. Nüüd raatsisin, oli ka parem hind.

Chameleon (paeonia x chameleon) on üks äraütlemata põnev tegelane. Tegemist pole aretatud sordi, vaid botaanilise ehk metsikult tekkinud hübriidiga. Kusjuures siiamaani käib vaidlus selle üle, kas lapse on valmis teinud paeonia caucasica x paeonia wittmaniana, paeonia daurica x paeonia mlokosewitchii või paeonia mascula ssp.mascula x paeonia mlokosewitchii. Ühed väidavad üht, teised teist, kolmandad kolmandat. Mind huvitavad hoopis ülipõnevad värvimuutvad õied, mis puhkedes on oranžid, muutuvad siis tumeroosaks ja siis pleegivad heledamaks, värvimuutmise järgi on see hübriid ka nime saanud.
Rohtne pojengi (paeonia lactiflora) vana, kuid siiani defitsiitne sort Peter Brand oli selle aasta valikus ja läks nii hästi, et endale ei jäänudki, järgmise aasta soome nimekirjas seda sorti miskipärast ei ole, meil siiski on.

Ning lõpuks lubasin endale ka kauaigatsetud auhinnavõitja, paeonia peregrina ja paeonia lactiflora hübriidi Coral Charm, mis on küll ka soomlaste valikus olemas, aga kahjuks ei jäänud sügiseks ühtegi alles.

Hindu ma paraku veel öelda ei saa, sest kuigi pojengid on mul käes ja maas, pole mul siiamaani arvet ;) ja ma ei tea midagi transpordikuludest. Ja siis joriseb eesti politseiuurija mu kallal, miks ma M käest kauba kohta allkirja ei võtnud, kui ta laadale läks. Ma võiks ka õlgu kehitada, et mis pojengid...aga siis oleks mul taimeostjana ka igaveseks lõpp peal.