Suured kolimised

Juba mõned päevad tagasi kolisid ära lupiinid. Ühed esimestest püsikutest aias. Mingi ports sordinimedeta, seemnest kasvatatud. Teised põnevamad, eelmisel aastal Inglismaalt toodud nagyu Towering Inferno ehk tõlkes kõrguv põrgu...

Olid teised mööda ilma laiali ja suurim punt jäänud roosipeenra laienemisel keset roosipeenart, kuhu kuidagi ei sobinud ja varjasid ära mu ilusa suure kivilooma. Päris alguses muidugi pilti teha ei taibanud, ennepilt poole pealt ja pärastpilt juba siis, kui peale mullavahetust olid lupiinide asemele kolinud neli pinnakatteroosi. Mu pilk jäi igatahes rahule.

Tükk aega, lausa mitmeid õhtuid nuputasin, misasi ikka on see tagumine, peaaegu puitunud vartega ja hoopis teistsuguste õitega lupiin, mille kunagi Sarastrost hamsterdasin ja unustasin kirja panemata. Lõpuks jõudsin järeldusele, et peaks olema puislupiin ehk lupinus arboreus. Jagada seda põõsast ei riskinud, aga mõned kuu aega tagasi tehtud pistikud on juured alla võtnud. Jabur küll, ma ei suuda praegu pilti leida.
Täna oli vahepealsetele vihmahoogudele vaatamata tõsine sonkimistuhin peal. Tundub, et ükski roomav taim küll mu aeda ei koli. Lõhkusin pea kaks tundi lahti ruutmeetrisuurust kooslust, mille olid moodustanud siberi valdsteinia ja roomav madar ja milles lämbusid mõned mägisibulad ja üks kukerpuu. Kaevasin kõik labidasügavuselt välja ja vedasin metsa alla, aga olen kindel, et peenrapõhja kivide vahele jäi ikka mõni tükk roomavat madarat alles...sellisesse kohta saab vist ainult suvelilli või põõsaid panna.
Uude kohta päikeselises kännupeenras kobisid ka kuumaasikad, mis olidki liiga kauaks ühele kohale jäänud.
Peenardes on kahtlaselt palju vaba ruumi, sest väljakaevatud kohad sai kohe täidetud mõnusa kompostmullaga.
Üle väga pika aja täna õhtul lihtsalt laisklen, loen ja vaatan ühe silmaga telekat. Esimest korda elus vist ootan sügist. Saaks natukenegi puhata, rahu ja vaikust.