Tuhkatriinu tõld ja tavaline esmaspäev

Peale M lahkumist oli selge, et suure kaubikuga pole mul midagi pihta hakata, pole selliseid juhilubegi ja ega ei ahvatlenud ka. Aga sõita ja kaupa vedada tuleb. Õnneks vedeles põõsa all ehitusaegadest auto järelkäru, millele tuli kõigepealt teha kindlustus ja ülevaatus, see oli kõige lihtsam osa.
Et taimi vedada, madalast kärust ei piisa. Puitkarkassi mõtlesin välja mina ja teostas väga ilusasti Lepatriinuisand. Esimene koormakate pidas vastu Nurgal ja Vändras käimise, siis olid augud sees ja öösid küljest läinud. Tuli midagi targemat välja mõelda.
Kui mõned nädalad tagasi Pärnumaal jalga kõlgutasin ja seda karkassi põrnitsesin (kodus pole ju aega), hakkas mõte idanema. Koju jõudes klõbistasin natuke internetis ja paari päeva pärast sain juba valmis saetud paneelid kätte.
Kapi otsas vedelesid ka suure auto jaoks tellitud kleepsud, need pidi käru jaoks väiksemateks tükkideks lõikama. Paneelide kinnitamisega sain ise hakkama, kaks külgedel ja üks taga on lihtsalt äravõetavad, et laadimine ja mahalaadimine lihtsam oleks.
Tuhkatriinu tõld on valmis ja sõidab laupäeval Võhma ja pühapäeval Mõdrikule.

Teadlased ei suutvat leida vastust kahele küsimusele: kust tekib tolm ja kuhu kaob raha? Lisaksin kolmandagi, kuhu kaob aeg? Hommikul maadlesin arvutiga, tegin arveid, korrastasin inventuuri, suhtlesin klientidega. Siis läksin õue, panin maha 120 nartsissisibulat ja potistasin ja sildistasin uuele hooajale mõeldes 80 helmikpöörise- ja priimulatitte.

Suhtlesin veel klientidega. Saatsin DPD-ga pakid minema. Panin tellimusi kokku. Tegin taas arveid. Päev saigi läbi ja väsimus tuli kallale.
Aiaäris on kaks meeldivat hetke, kevadel täituv müügiplats ja sügisel tühjenev müügiplats. Abivalmis Lepatriinu abiga isegi kangas koos ja muruseeme maas, sest roose meie valikus enam olema ei saa. Liiga palju tööd, liiga vähetulus ja ausalt öeldes ikka veel ka liiga valus. Vaatan roose ja näen teda nendega sekeldamas...hind, millega neid praegu müün, on muidugi naeruväärne, aga midagi saab tagasi ja suur talvekorterisse panemise töö jääb ehk ära.

Aalu on juba kolm hiirepoega kätte saanud ja võiks kiiremini kasvada ja suuri hiiri püüdma hakata, sest äsja avastasin, et eeskojas seisnud kümnekilone kinnine koeratoidukott on täiesti tühi. Auk põhjas ja krõbinad hiirte varaaidas. Pean vist hakkama penidele putru tegema, sest tellitud koeratoit saabub alles homme.