Mõnus väsimus

Viimaks ometi üks tõeliselt ilus ilm, mille sai hommikust õhtuni aias veeta. Päikese käes oli lausa soe ja enam-vähem puhtaks said kõik istutusalad. Kuigi peab tunnistama, et peale nii laiska talve polnud võhma kohe üleüldse ja praegu on tunne, et varsti peaks vist magama minema. Nii ilus päev aga väärib vähemalt piltides jäädvustamist. See talv on hullult meeldinud mu võlumetsa sammaldele:

Vähe tsiviliseeritumates paikades aga käib krookustel ja võrkiistel pidu:

Tegelikult jõudis palju ära teha. Istutusalad kasida, püsikupealsed lõigata, võõrasemad ja lumikellukesed kolida. Niisama ringi tammuda ja elu ning ilu nautida.

Kella seitsme paiku aga roomas kohale suur külm udu ja peletas mind tuppa. Praegu on väljas nulli peal. Ehk ei tee see liiga punase leedri pungadele.

Talvised kevadpühad

Et kõik nüüd täiesti ausalt ära rääkida, eelnes pühadele töiselt nii ülikiire nädal, et aiandusele polnud aega mõeldagi. Kui neljapäeval siis lõpuks järjekordselt lennujaama-tretilt koju jõudnud (olles Hansaplandist sirgeselgselt mööda sõitnud), selgus, et kodus ei ole järjekordselt elektrit. Kuuendat korda ainuüksi selle aastanumbri sees. Vaatasime natuke aega üksteisele otsa ja mõtlesime välja, et läheme Hortesesse, päev alles noor. Õnneks taipasin seekord sünnipäevaks saadud kinkekaardd kaasa rabada, selle võrra läks kergemalt. Oste ei kahetse, eriti hea meel oli värvimuutvate õitega aedhortensia "Wim´s Red" ja roosaõielise puishortensia "Invincibelle" üle. M suutis kärusse sokutada ka kaks ploomipuud, minu tingimus oli, et need peavad olema istutatud majast vähemalt 100 meetri kaugusel, mul on lapsepõlvest jubedad kogemused akna all kasvanud ploomipuudega, mille viljad maitsesid küll hästi, aga tõid aeda ja majja lõpmatult hulgal purupurjus herilasi.
Koju jõudes polnud elektrit endiselt. M hakkas küünlavalgel ostetud paljasjuurseid roose potistama ja mina lugesin küünlavalgel ajalehte. Elu nagu enne ilmasõda. Õnneks saabus vool lubatud kesköö asemel ikka juba kell üheksa õhtul.
Reede õhtuks oli ilm tuksis mis tuksis. Marutuul veeretas mööda õue kõike, mis kätte sai ja sadas paduvihma, mis muutus pealelõunal lörtsiks. Tuju oli kehvemast kehvem, sest arvuti ees molutamist ma eriti puhkuseks ei pea, aga mis teha, loodus õue ei lubanud.
Vaikse laupäeva hommikuks oli meil maha sadanud umbes 20 cm lund, tuul üritas kõrvu peast rebida ja mu tuju oli täpselt sama kehv, kui eelmisel päeval. Pealegi polnud ma päris kindel, et kohe ettevõetav projekt ikka päris arukas on...aga Keilasse me suuna võtsime ja kiriku platsil Linnu talu müügiautot ootama jäime, sopas ja lörtsis. Ootamisest oli veel nii palju kasu, et avastasime kiriku kõrvalt uue lihapoe nimega "Kolm Põrsakest". Kus tehti värsket hakkliha ootetööna ja lihast, mitte kamarast ja sojajahust. Saadaval oli ka metssea- ja põdraliha ning järgmiseks nädalavahetuseks plaanin sealt soetada materjali lambahautise jaoks.
Oli täiesti üllatav, kui palju rahvast oli ostma tulnud, kirikuesine parkla oli igas hinnaklassis autosid ja nii vanu kui noori inimesi paksult täis. Kui Linnu talu auto kolmveerandtunnise hilinemisega (maanteed olid pehmelt väljendudes jube libedad ja hooldamata) kohale jõudis, oli kanatahtjaid nagu murdu ja meie oma nelja kana sooviga vist kõige väiksemad soovijad, teised rabasid ikka enamjaolt viieteistkümne kaupa ja ühte autosse rändas isegi 60 sulelist. Tegemist siis Hy-Line tõugu aastaste kanadega, kelle produktiivsus ilmselt enam suurtootmise jaoks piisav pole, aga koduspidamiseks küll. Sai neile ühte tühjalt seisvasse putkasse kodu valmis seatud ja kodunema pandud. Vähe õnnetud, rääbakad ja poolsulgeteta nad välja näevad, aga küll kosuvad. Mina eluaegse linnaplikana ei tea kanapidamisest küll muhvigi, aga M väitis end teadvat ja kui ta hakkama saab, siis lasku käia. Mina olen nõus mune sööma ja eriti hea tuju korral neist ka mõne koogi kokku keerama.

 Majanduslikult mõttekas see projekt muidugi pole, nagu pea alati oleks poest odavam osta, rohkem selline emotsiooni küsimus. Igatahes olid tegelased meile täna hommikuks kaks esimest muna tootnud ja päeva jooksul lisandus veel üks. Värvima neid ei hakanud, keegi ei armasta külma keedumuna:

Eilse õhtu veetsin aga meeleolu parandamise eesmärgil Sarastro veebipoodi kammides. Mõttes mõlgub üks uus projekt, mille jaoks oleks vaja varjutaluvaid taimi ja eks ma neid sealt sain ka. Arve, khm, läks päris suureks, aga tuju sellegipoolest paremaks ja hilisem saunaskäik aitas veelgi kaasa.

Tänasega sai lumesadu lõpuks ometi läbi ja päikegi tuli välja, valgus oli nii ere, et väljas oli silmadel valus. Vähemalt sai paar masinatäit pesu pestud ja kevadtuulde lehvima viidud. Täna ööseks lubab veel miinuskraade, aga homsest pärastlõunast peaks minema soojemaks ja isegi ööd peaksid hakkama plusspoolele jääma. Ehk jäi see lumetorm selle talve viimaseks lehvituseks. Lumi sulab küll jõudsalt ja kella viieks olid juba teed puhtad ja krookuste ninaotsad väljas. Sama koht hommikul ja õhtul:

Ning kevadlilled, mille elujõudu ei väära isegi kaelasadanud lumehanged. Sügishooajaks tuleb meelde jätta, et juurde tuleb hankida võrkiiriseid ja lumikellukesi ning neid soojematesse kohtadesse panna. Ning külmakindlat alpikanni. Lumeroose olen pelgama hakanud, kolm katset on järjest aia taha läinud. Ei saagi aru, miks neile meil ei meeldi. Krookustele ja tulpidele meeldib see-eest väga.

Järgmisel nädalavahetusel saab ehk natuke rohkem õues olla.

Ilmataadi aprillinaljad

Tänahommikused vaated oleksid nagu hoopis varasemast ajast pärit kui eilsed. Autoga maanteele loovides tundsin end nagu jäälõhkuja roolis, sest vesi meie sissesõiduteelt pole endiselt kuhugi kadunud, küll oli öine külm sellele kaane peale ehitanud ja autorehvide all murdusid suured jäälatakad.

Ja oi kui libe oli maanteel. Esimesed mõniteist kilomeetrit polnud kindlasti mingit libedusetõrjet tehtud, paljas lörts ja kiilasjää. Alles peale Keilat hakkas tsiviliseeritud teed meenutama. Eks tehnika kindlasti juba suvekorterisse pandud ja eelarverahad otsas (näiteks ametisuusatamisele kulutatud :) . 

Aalujaid tabanud kutsikabuumi vaadates on mul endal ka juba tükimat aega hirmus tahtmine üks karvane pamp soetada. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer, sest mul tuleb aeg-ajalt vastupandamatu kutsikaisu, samas inimbeebid jätavad mind absoluutselt külmaks :). Sel aastal tuleb paraku omade vanade elukatega leppida ja sõprade juures koerapambusid kallistamas käia. Tegemist on liiga palju, et endale veel üks hoolitsust ja pidevat kantseldamist vajav tegelane perre soetada. Pealegi pole kolme aastat veel viimasest operatsioonist möödas - augustis saab. Mõelda, kui kiiresti see aeg lendab...

Aiahooaja esimene nädalavahetus

Eile hommikul oli maas õhuke lumekirme ja vinge tuul tahtis kõrvad peast rebida. Läksime hoopis linna aia- ja ehituspoodidesse. Mis mõjus rahakotile küll üpris tühjendavalt, aga ostudega olen rahul. Haabersti K-Rautast said autosse 12 elupuud, mulle üldiselt elupuud ei meeldi, aga midagi muud, mis naabrimehe romula kohe ära varjaks, ka ei suutnud välja mõelda. Mustamäe K-Rautast sai tagaiste täis uusi imeilusaid vaskseid aiavalgusteid, hirmsoodsa hinnaga. Ja kõige tipuks läksime Hansaplanti, kus jäi näppu nii mõnigi taimejuurikapakk. Kuigi aru ma ei saa, kas lähen mina järjest nõudlikumaks või muutubki meie aiapoodide valik järjest kehvemaks või mõlemat...või ei ole osa sibulaid-mugulaid veel kohale jõudnud. Igatahes nii Horteses kui Hansaplandis on sel aastal müügis meeletu valik daaliaid ja gladioole (mis mind üldse ei huvita), aga muid püsikuid tuleb tikutulega taga otsida.
Kui koju jõudsime, oli tuul õnneks vaiksemaks jäänud ja lumekirmegi sulanud, suutsin ühe suure istutusala puhtaks kraapida. Täna veel mitu tükki. Nüüd valutavad kõik need lihased, mille olemasolu talve jooksul ära ununema kippus :D.
Alla poole aia jäi veel koristada, aga lihtsalt jaks sai otsa, enam ei jõudnud küürutada.
Sellesse, et siiakanti veel ränka külma tuleb, ma ei usu, ja ilmateade ei luba ka. Kõikidel põõsastel on suured pungad, mullas siblivad hobusesõnnikukomposti peal sõrmejämeduseks nuumatud vihmaussid ja kahte lepatriinut nägin. Kevadlilledest ei räägigi, isegi päevaliiliad on end viiesentimeetriseks venitanud, kuigi üle viie kraadi sooja pole meil kordagi olnud.
Talvekahjustusi eriti ei leidnudki, kõik roosid on elus, muud tegelased ka. Peenrasr viskasin välja ühe poolsurnud lavendli, mille koht oli vale, ülejäänud lavendlid on väga ilusad. Ja kaevasin välja ja vedasin metsa alla ligi ruutmeetrijao nurmenelki, mis oli orasheinaga nii mättasse kasvanud, et päästa polnud seal enam suurt midagi.
Mõne taime meelest pole talve nagu olnudki, paarist peenrast tirisin välja suured vereurmarohu puhmad. Jukkad poleks nagu lume all olnudki.

See tegelane aga kolib pärast õitsemist alla tiigi äärde, sest kirjanduse järgi pidi diameeter olema 40 cm, aga minu omal on 70 cm, tahaks lausa näha, kui kõrgeks venivad need väidetavalt 90cm kõrgused "nurmenukud". Tiibeti priimula (primula florindae)

 Pojengipeenras on alles talv ja tiigid on jääs, kuigi sinna peale just ei kipuks

ülejäänud aias on aga kevad ja umbrohi õitseb :D

Kevad on sinine

Tulin töölt, tegin ringi aias ja tundsin, kuidas hull tööpinge põrunud bürokraatidega võitlemisest kuhugi tuulde või maasse vajus ja tuju paremaks läks. No kuidas oleks saanud mitte minna, kui veel koristamata peenardest vaatavad vasti sellised kaunitarid - iris reticulata (võrkjas iiris) Gordon: 

 Kohe-kohe on lahvatamas terve lillakassinine laviin krookusi:

 Natuke tuleb kreemikat vahtu ka hulka

Isegi see ei lugenud, et linnasaabaste kontsad said Väga Poriseks.
Tahaks juba sellist ilma, mis lubaks õues möllata. Arvutiekraani vahtimisest on tõeliselt kõrini.

Taimed toidupoest :)

Eile Paldiskis aega surnuks lüües ja elektrit oodates leidsin Maximast igavesti laheda kolmevärvilise kroonülase juurikad. Ei maksnud ka palju, võtsin prooviks. M muidugi konfiskeeris kohe juurikad ja jättis mulle etiketi. Hea, et ta instruktsiooni ei lugenud, sest see oli järgmine:
Anemone Coronaria (Anemooni)
Istutamise aega, sügavust ning õitsemise aega vaadata pakendi peal ettemääratud krüptogrammil.
Istutamise koht: kevadel ja suvel õitsvad sibullilled kõige paremini kasvavad päiksel kohal.
Hoolitsemine: kohe peale istutamist valada ja kasvades hoida niiskes mullas.

Tootja UAB Nojus, Lietuva

eee....kas meil Keeleinspektsioon ikka eksisteerib?

Taas elektrita

Sel aastal siis neljas pikem elektrikatkestus. Kui mina uue kella järgi kell pool kümme ärkasin, oli vool juba kadunud. EE automaatvastaja teatas plekise häälega, et orienteeruvalt kell 13.00 peaksime elektri tagasi saama. Egas midagi, küllasaabunud M sugulastele sai gaasipliidil ikka kohvivett keeta, parimas talustiilis kopsikuga, õnneks oli paar liitrit vett varuks. Lisaks pidid vaesed külalised oma madala auto nagunii maantee äärde jätma, väikseim sõiduk, millega praegu meieni pääseb, ületab vett niimoodi...

Kell pool kaks polnud elektrit endiselt ja uueks tähtajaks lubati kell kolm.
Kell pool neli, kui uueks tähtajaks anti 18.00, lõppes tilgatumaks joogivesi ja sellega koos ka mu kannatus. Sõitsime Paldiskisse vett ostma. Koju tagasi eriti ei kiirustanud, tegime tiiru ka poolsaare otsas majaka juures.

Tuul oli selline, et tahtis vägisi kõrvad peast rebida ja sooja oli ka vaid kergelt üle nulli, kauaks loodusesse ei tõmmanud. Paldiski Kaubamajas müüdi see-eest purkidesse pandud nostalgiat:

Ja kui me siis oma veetünni ja mahlapakkidega koju jõudsime, oli ka elekter muidugi tagasi jõudnud. Eks siis jääb nüüd üks lisapunsu järgmist voolukatkestust ootama.

Poriaeg

Mul on lausa viimased kolm nädalat olnud tõelisele tippjuhile omane omadus nädalavahetuseks tõbiseks jääda. Et nädala algul ja keskel pole häda midagi, murran tööd teha, kusagil neljapäeva õhtuks hakkab kehvem, reedel vean end veel puhta tahtejõuga tööle ja reede õhtuks olen poolsurnud. Üleeelmisel nädalal jantisin niimoodi köha-nohuga, eelmisel nädalalõpul noroviirusega ja eile olin taas staadiumis, kus arvasin oma väheseid allesjäänud ajurakke nina kaudu välja voolamas. Tulin töölt koju, viskasin pikali, tegin kell kaheksa uuesti silmad lahti, käisin pesemas, panin öösärgi selga ja magasin edasi kuni hommikuni. Mis tegi olemise natuke paremaks, aga mitte veel heaks.Nii et algselt mõeldud Rapla-kanti minek jäi ära. Õues siiski pisikese tiiru tegin. Sissesõidutee on taas vee all, aga minu meelest on vesi alanenud eilse õhtuga võrreldes, kui ma koju jõudes täpselt aru ei saanud, kus see faarvaater olla võiks ja miks ei ole märgistuspoisid...

Künka teisel küljel on vett veel rohkem

Kolmandal küljel on tiiki metsa alt juurde voolanud vesi jää väga lahedalt üles tõstnud, nagu hiigelsuure taldriku

Künka otsas aga on lund, millest vett juurde sulatada, veel küll ja küll

See-eest leidsin metsa alt lumikellukesed, pea kaks nädalat varem kui eelmisel kahel aastal. Pole ka ime, sest laht meil sel aastal jäässe ei läinudki, vaid kõige kangema külmalaine ajal tõmbas korraks jääkirme peale. Lumikellukesi üritan sel aastal kindlasti ka majale lähemale istutada, lugesin kuskilt, et neid võib ka õitsemise ajal lausa ringi kolida. Pilt läks aga miskipärast untsu.

Peenrast aga leidsin esimese kevadekuulutajana lumekupud, ka oluliselt varem kui eelmisel aastal.

Roosid näivad end suurepäraselt tundvat, mõned murdunud oksad, aga muidu elu täis. Kahjustusteta on talve üle elanud ka tõelised hellikud, nagu tulbipuu, tamarisk ja mooruspuu. Pole neid sel aastal näpistanud külm ega järanud jänesed.
Igasuguseid ninaotsakesi paistab ka juba peenardest, krookused, hüatsindid, tulbid, nartsissid. Nüüd on päris hea meel, et sai vabadesse lappidesse lillesibulaid pistetud.
Kogu muu sodi ja laga aga, mis lume alt välja sulab, ajab küll karva turri. Nagu käiks keegi pahalane talv läbi hangede alla prahti sokutamas. Tänane enesetunne ei lubanud veel küll koristustöödega alustada ja ausalt öeldes oli ka liiga külm ja märg (+4 ja vihma hakkas tibutama).

Küll jõuab. Pikk kevad on ees.

Ilusat kevadet!

Lumikellukesi mul näidata ei ole ja uimaseid kortsus kaktuseid olen näguderaamatus juba demonstreerinud, näitan hoopis neid pilte, mis mul eilse tööpäeva lõpus, kui eluisu peaaegu otsas oli, meele rõõmsaks tegid :D

Vot nii. See aeg on varsti käes. Vahepeal muidugi igasugust muud rõõmu ja ilu.

Kui aga suvele mõelda, siis minu meelest on viimane aeg paika panna Aalujate kokkutuleku kuupäevad. Sest kui ma oma kalendrit vaatan, siis tunnen end nagu seltskonnadebütant, kelle suvine tantsukaart täitub hirmuäratava kiirusega. Praegu sobiksid mulle veel näiteks 28.-29.juuli või 5.-6.august, aga enne seda ja peale seda kipub ikka päris pingeliseks minema...

Natuke tarkusi

Et ka endal päriselt meelest ei läheks, panen möödunud laupäeval saadud tarkuseterad kirja. Jutt ise siis paras segu nii aiandusspetsialistide kui kutseliste roosikasvatajate räägitust. Nii nagu ta mu kõrvade vahel laagerdunud on.
Ühesõnaga, niipea kui lumi sulanud, veel enne rooside lahtimuldamist, peaks andma neile lämmastikku. Esimene pritsimine teha ka enne lahtimuldamist. Jahukaste vastu (pole õnneks olnud) aitavat kõige paremini Aliette.
Edasi läksid arvamused lahku, kes soovitas väetada ainult Osmocote väetistega, mis aeglaselt mullas lagunevad. Teised kasutasid lühemaajalisi väetisi. Hobusesõnnik pidi ka roosidele väga meeldima ja seda on mul sõna otseses mõttes tonnide kaupa.

Üsna huvitav oli ka loodusfotograaf Urmas Tartese fotokoolitus, kuigi...ma ise pole kunagi aru saanud, miks on vaja endale soetada tuhandete eurode eest tehnikat tegemaks pilte, mille kogu ilu ja värvigamat on võimalik imetleda ainult arvutist spetsiaalse monitoriga, mis otse loomulikult maksab jälle mingi 1500 eurot...aga eks ta üks fännivärk ole, igaühele oma.

Väljas hall, rõske, libe, niiske. Temperatuut +5, sulab. Koerte käpad on porised ja põrandad ka. Isegi pilti tega ei taha. Lumikellukesi meil veel ei ole ja ükski peenar peale kaktustealade pole ka veel välja sulanud.

Roosiklubi aastakoosolek

Endale siis puhtalt ajaloo huvides kirja, et eile sai Tartus Eesti Roosiklubi aastakoosolekul käidud. Pilte panna ei saa, võõrad inimesed peal. Väga tore üritus oli. Lisaks majandusasjadele saime väikest koolitust väetamises ja taimekaitses, loodusfotograafias ja lillede pildistamises. Pikk päev oli ja tagasiteel paduvihmas olin päris õnnelik, et ise autoroolis olema ei pidanud, see tänamatu töö jäi meespoole teha.
Esimesed juurikad on pottides ninad välja pistnud, no ikka jääb aiapoodides käies midagi näppude külge kleepuma. Ja kuu lõpus peaksid Inglismaalt sügisel tellitud paljasjuursed roosid kohale jõudma, mis tuleb kohe pottidesse panna. Siis kolin ise vist välja, sest kasvuhoonesse millegi panemiseks on veel liiga külm :D.
Kevadet aga on igal pool tunda ja linnud lausa lõugavad, mitte ei laula. Lumikellukesi meil veel pole, lund on piisavalt. Päeval varjus +1,4 kraadi.

Kevade kuulutamine

Kevadet on õhus tunda, kui pesu saab nöörile viia ja ta kuivab seal ka tõepoolest ära. Kui villased sallid ja mütsid rändavad esikust pesumasinasse, sealt nöörile ja nöörilt juba kappi järgmise talveni. Mis ei tähenda, et siin veel klähvakatena külma ja lahmakatena lund ei tuleks, aga suurema osa kootud asju pesin siiski puhtaks ja panin ära.

Veel eile katuseserval hiilinud lumelapid olid tänaseks juba kadunud

ja sulaveeks saanud

olgu see lumi veel pealegi põlvini, kevade ametliku alguseni on tsutt üle kahe nädala ja talve võimu pole enam kauaks. Kuigi täna on varjupoolel kraadid miinuses, on päikese käes täiesti kevadine tunne.
Talvekahjustuste kirja sai 2002.aastal paigaldatud katuse põhjapoolne vihmaveerenn. Lõunapoolne läks looja karja eelmisel kevadel. Mitte midagi pole aga juhtunud 1936.aastal paigaldatud vihmaveerennidega, need peavad igasugusele ilmale vastu.
Aga tühja sellest. Õue tahaks.

Talv näitab hambaid

Eks tal ole õigus ka seda teha, kalendri järgi veel oma kolm nädalat. Lõunale minna küll ei tahtnud. Aga kõht nõudis oma (ja valju häälega) ning kuna nii mikrolaineahjus soojendatud toiduplöga kui igasugune külm toit kuuluvad minu jaoks sinna söödavate asjade nimekirja viimasesse otsa, tuli end ikka välja ajada. Auto oli igatahes paari tunniga poolest saadik hange mattunud ja teed ülilibedad, õnneks oli lumi kerge ja minema pääsesid needki, kes hommikust saadik väljas polnud käinud.

Nädalavahetusel oli aga kevadet nii mõneski märgata. Kuigi vabariigi aastapäev oli meiekandis ühtlaselt hall

võis lähemal uurimisel märgata kevadekuulutajaid nii punasel leedril kui sirelipõõsal:

Pühapäeval oli küll külmem ja tuul igavesti vinge, pakasepoisid näpistasid ninast, kõrvadest ja näpuotstest, kaua väljas pildistada ei saanud. Aga pilt oli päris rõõmus

päikeseline ja lumehangeline

oksamustripitsid igaüks ise värvi

nong rähn ajas väikelinnud minema ja esitas ise linnumaja küljes akrobaatilisi trikke

Hirmsasti oleks tahtnud aknad puhtaks pesta, aga selleks oli ilmselgelt liiga külm. Kevad on aga teel, tuuseldagu talv veel pealegi oma tuisuluuaga...

Tuisukuu

Selline pühapäevahommik meeldib mulle tegelikult väga. Ärgata soojas ja mõnusas voodis, akna taga märatsemas ja oigamas tuul ja tuisk. Kuhugi pole kiiret, teki alt välja ronima ei pea, saab rahulikult tuulemuusika saatel mõnuleda.
Organism annab juba jupimat aega märku, et vajab looderdamist. Üleväsimuse tundemärk on see, et keha kipub igasuguseid viiruseid kergelt külge korjama. Eelmisel nädalavahetusel kõhuviirus, nüüd lihtsalt nohu ja köha. Õnneks mitte väga hullusti.
Napp aeg, mis tööst vabaks jääb, on kulunud perekondlikele üritustele. Esimest korda elus sai käidud venna sünnipäeval ja see oli lõbus. Esimest korda elus sai käidud slaavi pulmas, mehele läks näitsik, kes mul juba neli aastat koduhaldjaks käinud kord nädalas. Esialgne kõhetunne, et äkki peab hakkama teeklaasiga viina jooma ja kuidas sellest viisakalt ära hiilida, osutus täiesti valeks. Ainuke negatiivne mulje kogu päevast oli üks Õnnepalee kamandav ametiisik ja seegi eestlane. Registreerimistalitus oli tore ja südamlik, edasi suundus pulmaseltskond Russalka juurde, kus pruut kuumaõhupalliga oma neiupõlvenime taevasse saatis, Lükati sillal pani noorpaar oma suhte tabalukuga kinni, murdis võtme pooleks ja viskas jõkke. Võrreldes käidud eesti pulmadega tundus slaavi pulm kuidagi kodusem ja õdusam, välisele hiilgusele polnud nii suurt tähelepanu pööratud, rohkesti oli vanemate ja uue koduga seonduvaid rituaale. Ja kui eesti pulmast on tuntud vaid pruudirööv, siis slaavi pulmas pannakse pihta nii pruut kui peigmees ja vastne teinepool peab oma värske kaasa välja lunastama. Ja südaööl viskab pruut oma vallalistele sõbrannadele pruudikimbu ja peigmees oma vallalistele sõpradele pruudi sukapaela. Täielik võrdsus :). Ning noori õnnelikke inimesi oli nii armas vaadata.
Esimene ajatatud tulp aknalaual, Mon Beau,hakkab ära õitsema.

Kevade ametliku alguseni on jäänud ainult kolmkümmend päeva. Häbiga peab tunnistama, et kuigi ma pole sel talvel lükanud ainsatki labidatäit lund ega tassinud ainsatki halgu, on mul suur osa talveks planeeritud töödest endiselt tegemata. Isegi eelmise aasta pildid on sorteerimata.
Küll tuleb kord ka selleks aeg.

Külma lagi

Loodetavasti jäi selleks tänahommikune -28,4. Praegu, kella kahe paiku päeval, näitab kraadiklaas varjus -16,3 ja isegi alumise korruse temperatuur hakkab normaliseeruma, olles hommikuselt +12,5 kraadilt tõusnud +17,5 kraadi peale. Magamistoas polnud väga viga, ka hommikul +18,5, aga all ei tahtnud küll eriti olla.
Vähemalt sai M lõpuks aru, et köögi ja tuult läbilaskva esiku vaheline uks tuleb selliste temperatuuriga kinni hoida. Selleteemaline vaidlus on kestnud vähemalt nädala.
Kass igatahes istus  meiega eile vapralt saunas. Mitte just laval, kuigi käis sealgi tiiru ära. Siis sättis end sisse leiliruumi põrandale ja veetis seal vähemalt tunnikese.
Koerad on vapramad, aga nemadki eelistavad lesida põrandaküttel või vaipadel ja kui välja lähevad, üritavad  kõiki nelja käppa korraga üleval hoida. Mis ei tule eriti hästi välja.
Eriti hea tükiga sai hakkama kaukaaslane, kes saabus päevaselt õuetiirult, tagapool paksult jääpurikates. Kui ta köögis üles sulama hakkas, saime aru, et tegemist ei ole veega, ilmselt oli raske koer jalutanud üle biopuhasti õhukese jää ja sinna taguotsaga sisse sadanud. Hais oli tappev. Egas muud, kui elu eest uue märjakstegemise vastu võitlev 55-kilone koer kähku sooja vanni. Vannituba jäi ikka ühte tükki, kuigi ta üritas mööda seina üles ronida ja vähemalt kolm korda vannist välja hüpata. No ei meeldi mu kumbalegi koerale vannis käia, mitte üks põrm.
Amarüllise sametisest pungast aga väljus kaks imeilusat õit.

Nägin hommikul Paldiski Maximas müügil ka valget, aga ei tundunud olevat tark tegu sellise välistemperatuuri juures toataimi transportida.
Pealegi on aknalauad niigi M potsikuid paksult täis.
Aiaettevõtmine aga on üllatavalt populaarsena alustanud ja M peab kõvasti pingutama, et publikuhuvi vääriline olla :D. Pingutab ka. Kodulehekülge on külastatud üle 2300 korra (no sellest pool, kui mitte rohkem, on otsirobotid muidugi), tehtud on juba kümmekond tellimust ja FB-s on 79 fänni. Vist oleme õigel  teel.

Sada kraadi siia-sinna

Kell pool seitse -20,4 kraadi akna taga, Keila kandis -22 ja töö juurde saabudes näitas auto kraadiklaas -25. Riietudes ei saanud isegi aru, kas riietun tööleminekuks või kubujusside veeremisvõistluseks.
Õhtul töölt koju jõudes ootas köetud saun, +75 kraadi juures sai ihu ja hinge mõnusalt puhtaks, tööväsimuse meeltest välja ja meeleolugi läks paremaks.