Ilmataadi aprillinaljad

Tänahommikused vaated oleksid nagu hoopis varasemast ajast pärit kui eilsed. Autoga maanteele loovides tundsin end nagu jäälõhkuja roolis, sest vesi meie sissesõiduteelt pole endiselt kuhugi kadunud, küll oli öine külm sellele kaane peale ehitanud ja autorehvide all murdusid suured jäälatakad.

Ja oi kui libe oli maanteel. Esimesed mõniteist kilomeetrit polnud kindlasti mingit libedusetõrjet tehtud, paljas lörts ja kiilasjää. Alles peale Keilat hakkas tsiviliseeritud teed meenutama. Eks tehnika kindlasti juba suvekorterisse pandud ja eelarverahad otsas (näiteks ametisuusatamisele kulutatud :) . 

Aalujaid tabanud kutsikabuumi vaadates on mul endal ka juba tükimat aega hirmus tahtmine üks karvane pamp soetada. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer, sest mul tuleb aeg-ajalt vastupandamatu kutsikaisu, samas inimbeebid jätavad mind absoluutselt külmaks :). Sel aastal tuleb paraku omade vanade elukatega leppida ja sõprade juures koerapambusid kallistamas käia. Tegemist on liiga palju, et endale veel üks hoolitsust ja pidevat kantseldamist vajav tegelane perre soetada. Pealegi pole kolme aastat veel viimasest operatsioonist möödas - augustis saab. Mõelda, kui kiiresti see aeg lendab...