Viimase talvekuu lõpul

on meil endiselt hoolimata pigem pluss- kui miinuskraadidest järjest lumisem. Ilmselt tuleb juurde rohkem kui ära sulada jõuab ja eilehommikune vaatepilt oli selline

Okstel püsiv lumi on sellel tuulisel poolsaarel harvaesinev nähtus ja väärt jäävustamist. Lõunaks oligi kõik maha varistanud ja härra Aalu tegi terrassil postitantsu.

Lükkasin hädavajalikud rajad puhtaks, tõin saunapuud ja koristasin toad. Õhtul saabunud Lepatriinud aitasid ka lund lükata, olulisemad kohad said lagedamaks, aga kuuri kõrvale katuselt alla sadanud lumi on nii kivikõra, et seda ei jära ka puhurikruvi ja tuleb ilmselt lihtsalt oodata, kuni ära sulab. Igaks juhuks ei riskinud end ära katkestada, algava nädala plaan on tihe ja energiat on vaja säästa. Õhtul tegime sauna ja lobisesime mõnusalt, seda oli ka väga vaja.
Koertel on kevad südames ja mitu maadlusmatši käib päevas, kui kahtlane vaikus tekib, tuleb vaadata, milline pahandus parasjagu käsil on...eile leidsin rõõmsa näoga Miku magamistoast segipööratud voodist, pooleldi ärasöödud sokk õnneliku koonu vahel tilpnemas...vaatepilt oli nii naljakas, et katsu sa selle molkuse peale vihane olla :).
Malati kasvataja jagas näoraamatus nii head pilti mastifite iseloomust, et see tasub blogisse jäädvustamist, sellised natuke äraspidise loomuga koerad on nad tõesti, omamoodi mõtete ja mängudega.

Ei ütleks, et nad nüüd just nii sõnakuulmatud on, aga suhteliselt keerulise loomuga isemõtlejad küll. Armsad ja kallid sellegipoolest.
Kuna talvised tegemised sel aastal ei ole kohe üldse edenenud, on väike rahulolematus hinges. Selline, mis mitte mossitama, vaid pigem tegutsema ässitab. Nii et see lumi võiks kiiremini ära sulada, tahaks juba õue. Praegu pole seal küll mitte kui midagi teha. Naabrid tegid lumememme, aga mind märja lumega lökerdamine ei meelita. Seega loen ja mõnulen.

Madisepäev

ja isamaa sünnipäev. Lugema sattusin liiga hilja, et oleks pidanud tuhaämbrid peenardesse kummutama. Aga eks jõuab ka homme.
Eelmisel nädalal linnas käies suutsin terve komplekti viiruseid kaasa korjata. Esimesed kolm päeva neelupõletik koos palavikuga, siis tõsised kõhuhädad, mille vastu lõpuks aitas ainult paar pitsi kodus igaks juhuks varuks olevat pipraviina. Ma ei armasta kanget alkoholi, eriti mitte viina, aga kui enam ükski muu asi ei aita, pigistan nina kinni ja saan hakkama.
Täna on lihtsalt sült olla olnud ja pool päeva sai lihtsalt teleka ees maha tukutud. Kuivõrd aga õues tuli päike välja, tundsin, et ma pean vähemalt natukeseks värskesse õhku saama. Lumeolud on müstilised, kuigi pea nädal on olnud üle nulli, on õuel paks lumekiht. mis on otse loomulikult ränkraske. Kuurikatuse serva alla kogunenud hangest ei saanud jagu isegi lumepuhur ja labidaga millegi tegemiseks polnud lootustki. Jääb üle oodata, kuni ise ära sulab. Oleks ehk terava aialabidaga kallale läinud, oleks ehk kuidagi saanud, aga pooltõbisena ei jagunud selleks lihtsalt võhma.
Garaažitaguse lasin ikka puhuriga üle, miskipärast kipub sinna kõige rohkem lund kogunema. Esmaspäevane poeskäik näitas, et ma olen oma autot alahinnanud, läks ikka päris paksust hangest läbi, aga kindlam on, homme on kellaaja peale arsti juurde minek. Järjekordseid rakuproove andma, vähe kõhe on, aga vähemalt saab jätkuvalt sandi enesetunde kohta küsida, kas see peabki nii olema või peaks midagi ette võtma.
Vähemalt on hakanud mingisugunegi söögiisu tekkima, seegi on edasiminek. Loen raamatuid ja vaatan kontserti ja pingviinide paraadi. Ja teen ühe kalamarjavõileiva.

Ilm on fuihhh

Sellist inimest, kellele juba mitu päeva kestnud ilm meeldiks, ma ilmselt ei tunne. Tuiskab midagi, mis pole ei vihm ega lumi. Kraadiklaas püsib napilt üle nulli, aga sellest hoolimata on hoovile kogunenud mingi viisentimeetrine valge kiht. Selle kühveldamisest ma isegi mitte ei mõtle, sest kui vahepeal hakkas tunduma, et põlv on korralikult ära paranenud, siis turismimess tegi selgeks, et ega ikka ei ole küll, koormusest tuleb endiselt hoiduda. Ega midagi muud teha ei annagi, lihtsalt puhkust anda, sest kevadhooaja alguseks tahaks senisest rohkem vormis olla.
Lisaks suutsin kolmapäeval kontoris ja poes käies mingi viiruse hankida. Algul ehmatasin end kaameks, et angiin, kui paistes kõri neelata ei lasknud. Vist aga oli tegemist siiski viirusega, aitas meekompress väliselt ja sibulatükkide hoidmine suus. Puusepa talu sibulad on nii head, et nende toorelt näsimisega mingeid probleeme pole. Viinaga kuristamiseni ei jõudnud, tegin pudeli küll lahti, aga lõhn ajas niimoodi iiveldama, et tormasin tualeti poole.
Eilseks olin niipalju toibunud, et keetsin multikeetjatäie vürtsist kanasuppi rohke tšilliga ja pistsin seda paar kausitäit nahka. Peale selle olin suuteline isegi maja tolmuimejaga üle tõmbama. Maasvedelevad koerakarvad mõjuvad mu enesetundele alati halvasti ja kuigi Mihkli nahahädad on paranemise teel, ajab ta endiselt kohutavalt karva.
Terve see talv on läinudki mingi vegeteerimise tähe all. Midagi ei viitsi ja millekski pole tahtmist. Imetlen teiste imelisi käsitöid, aga ise peale korvitäie seepide pole mitte kui midagi teinud. Kui tuju ei ole, pole mõtet punnitada. Tööasjad on järje peal ja maja korras, need on peamised asjad minu jaoks. Kogu aeg ei peagi mingeid uusi asju algatama. Kevadeks on niigi igasuguseid mõtteid ja laadimise aeg on hädavajalik. Olen hakanud aru saama, et just seda laadimise aega olen ma endale elus liiga vähe võimaldanud, aga hea, et see arusaam lõpuks kohale jõudis :)
Sellise ilmaga ei taha isegi koerad väljas olla, aga pidevalt toas olles kipub noortel koertel igavaks minema. Kuivõrd mastifiverd elukad mänguasju eriti ei tunnista, on põhilisteks mängudeks maadlus või siis üksteiselt kontide ülelöömine.

Vähemalt on neist seltsi ja sõprust, päris üksinda oleks ikka natuke liiga üksildane olla. Kui suvel ikka inimesi käib, siis talvel on sageli nii, et ma ei näe päevade kaupa ühtegi inimest ega räägiks ainsatki sõna, kui koeri poleks. Õnneks on olemas näguderaamat, mida ka saab sõpradega lobisemiseks kasutada.
Aalu on uuesti alustanud oma õhtuste nurrseanssidega, mul pole varem sellist kassi olnudki, kes lihtsalt ronib sülle nurruma ja sõtkuma. Ju loom tunneb, mida perenaisel vaja.
Täna on õnneks enesetunne juba parem ja kui see vastik jäävihm järele jääks, tooks paar kotti puid ja teeks ühe kerge sauna, et viimane haigusvimm välja higistada. Näis, kas viitsib.

Tegus nädal

Kuidagi palju siblimist oli. Esimene pool põhiliselt palgatööasjadega. Õnneks taipasin ikka nädalavahetusel voldikute olemasolu kontrollida, olidki eestikeelsed peaaegu otsas. Kaasajastasin natuke ja saatsin trükki. Kolmapäeval sain ikkagi kaks korda trükikoja vahet käia, esimene kord liiga vara. Aga vähemalt sai ühe jutiga ka vajalikud A2 värvikoopiad ära tehtud. Kaheksakümmend aastat vanade dokumentide värvid said küll täiesti valed, aga sel pole suuremat tähtsust antud juhul.
Neljapäeval veel viimased messiettevalmistused ja reede hommikul Harjumaa meeskonnas Tourestile. Soome majanduslangus annab tunda, kui möödunud aastal oli selleks ajaks ikka mitu grupibroneeringut tehtud, siis sel aastal pole ühtegi.
Reede hommik oli küll õudne. Hall, lörts, tuisk. Sõitsin ja mõtlesin, kuidas ma küll suutsin seitse aastat järjest kodust Lasnamäel tööl käia. Iga ilmaga, üks ots kuuskümmend kilomeetrit. Nüüd oli juba neljakümnendal kilomeetril tunne, et tahaks maha minna. Ainult et väljas oli veel koledam kui soojas ja mugavas autos.
Autovahetusega olen ikka väga rahul, pelgasin küll, et prantsuse auto ja meie talved...aga läheb ruttu soojaks ja eriti karmide tingimuste jaoks on istmesoojendus, peale akuvahetust käivitub silmpilkselt ka peale mitmepäevast seismist ja mugav ning mahukas on.
Paraku juhtus selle lörtsiga see, mis sellise ilmaga juhtub, Lasnakal sadas takso tagant sisse. Tüübil jätkus jultumust veel sõimama hakata, et ma kollase tule all pidurdada julgesin. Küsisin, kas kutsume politsei, aga selle peale istus ropendav tegelane oma autosse ja laskis jalga. Kuna minu autol polnud tänu tagakonksule häda midagi, sõitsin ka mina minema, aga tuju oli ikka rikutud ja hiljaks jäin ka loomulikult. Mulle ei meeldi teisi alt vedada.
Messil oli geeniusest kujundaja otsustanud, et istumiskohti meie stendil vaja ei ole. Kes iganes kujundas, soovitaksin tal endal kaheksa tundi kordagi istumata töötada. Minu põlv ütles igatahes kella kolme paiku üles ja kuna vabatahtlikke oli juurde tulemas, otsustasin koju minna.  Sopp oli veel hullemaks läinud, kohati tuli ikka korralikest tiikidest läbi sõita. Vähemalt jõudsin valges koju.
Laupäeval, selle nädala kuuendal tööpäeval Keila Aianduse ja Mesinduse seltsis loeng. Saal rahvast viimse istekohani täis. Endal ka imelik, kümme aastat tagasi ei teinud hostal ja hapukapsal vahet, nüüd kutsutakse aiandusest rääkima. Ja makstakse raha ka veel. Veel enam, loengu lõppedes sain kolm uut loengupakkumist. Aga nagu sõbranna täna tabavalt ütles, ma räägin inimestele lihtsate sõnadega lihtsatest asjadest ja nad saavad sellest aru. Olen kunagi algajana püüdnud ühel aianduskoolitusel käia, mida viis läbi aianduses väga tuntud ja lugupeetud inimene ja ausalt öeldes jätsin pärast paari korda pooleli, sest pooltest asjadest ma ei saanud aru ja mul oli igav. Mina räägin aiandusest samasugustele lollidele nagu ma ise kümme aastat tagasi olin ja tundsin taolisest lihtsast infost vägaväga puudust. Inimene, kes kolib korterist maale ja kellel pole iial mingit vanaema aeda olnud. Kes ei tea, mis on kühvel ja mis on kõblas. Kuidas istikut valida, kuidas istutada, kuidas valgust vaadata. Milliseid lollusi ja vigu ma ise alguses tegin. Inimesed on tänulikud ja rõõmsad ja see annab energiat.
Ja kuna meiekandis on tuhandetes uusasumeid, mille elanikud on vist oma muruplatsist ja elupuuhekist natuke tüdinenud, tundub kuulajaid olevat.
Pärast loengut astusin turult läbi ja ostsin koertele konti. Kaks korralikku sääreluud kaalusid kokku üle seitsme kilo ja nüüd käib nende pärast lõunast saadik paras madin, tuleks ju teise oma ikka üle lüüa...isegi asjatama tuli peaaegu vägisi ajada, õue ei raatsita sellise varanduse kõrvalt ometigi minna. Aalu vaatab seda madinat kummuti pealt põlgliku pilguga (noonikkalollakad, eks) , aga mul on selline tunne, et kergem mööbel tuleb varsti poltidega põranda külge kruvida :)

Lühiraport

Vahetpidamata sajab. Vihma. Aga ma olen päris rahul, et need sademed lumena maha ei tule, viimast oli meil jaanuaris liigagi palju. Hoolimata soojakraadidest on pojengiala endiselt lumekatte all. Pilt jäi udune sellepärast, et ongi udu.

Kahe vihmahoo vahel üritasin natuke värskes õhus viibida ja koerte järelt koristada, aga selle peale hakkas nii hullusti kallama, et tuli pooleli jätta. Nii kange eit ma pole, et lausvihmas koeras***a visata.
Kuna jope oli nagunii märg ja keegi juba näoraamatus näitas lumikellukesi, tegin kiirtiiru lähimate põõsaste juurde. Lumikellukesi meil veel pole, aga sinililledel on peopesasuurused lehed. Noored naadid annavad juba salati mõõdu välja ja võililled on prisked, nagu poleks mingit külma olnudki. Roniv hortensia ja sirelid on prisketes pungades ja näsiniin kavatseb kohe õitsema hakata. Täitsa tekkis tunne, et kui vahetpidamata ei sajaks, võiks soojalt riides juba õueski midagi asjatada.

Pikad laisad hommikud

on see, mida ma endale nädalavahetustel luban. Kui tööpäeviti peab telefoni hommikust saadik lähedal hoidma, siis puhkepäeviti luban endale soovi korral kella kümneni voodis vedeleda ja mõnikord isegi magan niikaua. Ma poleks eales uskunud, et suudan magada 11-12 tundi. Ju see näitab, et viimase vindini välja kurnatud närvisüsteem hakkab korda saama.
Sama võib öelda muu tervise kohta, sammhaaval, aga paremaks. Ehk olen kevadeks paremas vormis. Paari nädala pärast tuleb küll taas kontrollis käia, aga loodan parimat. Mul on kevadeks hädasti jõudu vaja. Eile raamatupidamist korrastades ja ühte arvet otsides selgus, et olin selle kogemata pannud veebitellimuste lahtrisse. Seni olen saabunud tellimused lihtsalt kinnitanud, välja trükkinud ja vastavasse dokumendilahtrisse pannud ja nüüd seda pakki välja võttes olin päris hämmeldunud, kui palju neid on...pisut hirmutav, kui arvestada sellega, et mõne nädala pärast tuleb nagunii üks poolik töökoht lisaks. Oma aia jaoks peaks ju ka aega leidma, kuigi erilisi aiaplaane mul sel aastal pole, hooldada tuleb ikka. Aga kui tervist on, küll hakkama saab.
Pikkadel laiskadel hommikutel joon kaua kohvi, vaatan ühe silmaga telekat, loen, kui midagi lugeda on. Hooajal muutuvad nädalavahetused niigi tööpäevadeks, seega tuleb nautida seni, kuni saab.
Viimased aastad on kuidagi olnud nii, et poolest talvest löön kuludele mõtlemisele käega ja lülitan soojuspumba sisse. Eelmisel aastal olid heaks ettekäändeks kutsikad, sel aastal aitas korralikust külmalainest, kui ka soojuspumba ja ahjukütte koostöös oli hommikuks elutoas 12,5 kraadi ja esimene talvekahjustus ka teada, põhjapoolsel aknalaual kinnise kardina taga olnud loorberipuu, mis mul ikka aastaid kestis, on külmavõetud. Peale seda ei saa ahju küttes kuidagi kätte mulle nii armast ühtlast soojust, põrandad on alatasa prahti täis ja õhufiltrid pidevalt musta tolmuga koos. Kütan, aga siis kui tuju on ja pealegi ma ikka veel pean oma põlvele rahu andma, sest vähimagi ülekoormuse puhul hakkab see valutama. Pealegi, kui sain kätte jaanuari elektriarve, oli see pumbaga küttes vaid natuke suurem kui detsembris, kus pump välja lülitatud oli ja selle natukese olen nõus maksma, sest ega ka puud tasuta kätte ei tule. Praegu on toas nii mõnus, ühtlane soojus, et üle tüki aja saab isegi sokkideta olla ja varbaid liigutada.
Ajaloo huvides tasub kirja panna, et eelmisel nädalal jõudis meile kiire internet ja vana Wimaxi seade läks utiili. Uus ühendus peaks olema viis korda kiirem ja ligi kolmandiku võrra odavam, mis aastas teeb päris korraliku kokkuhoiu. Kiirus lubatuni küll ei ulatu ja teisipäeval tuleb Telia tehnik asja vaatama. Majasisest Wifit ma pole ka tööle saanud, aga pole väga vaeva ka näinud, kui tehnik tuleb, siis küsin targema käest. Mul pole talveajal seda juhtmevaba võrku väga vaja ka, suvel on teine lugu.
Mure on mul Mihkli pärast, kes on suutnud end kärna kratsida ja närida. Algul kahtlustasin kärntõbe, sest küla peal olla kärnaseid kährikuid nähtud. Aga parasiiditõrjevahendid ei mõjunud ja nüüd siis vahetasime toitu, keedame riisiputru, määrime katkiseid kohti ja vähehaaval läheb asi paremaks. Õnneks on kutsikas (hmm, väiksema poni mõõtu kutsikas) heas tujus ja hea isuga.
Aiandushuvi on hetkel absoluutses nullis. Isegi taimemõtteid ei tule pähe. Niipalju tahaks jõuda,et aia korras hoida, aga mingeid uusi plaane ei ole. Natuke on, aga need ei ole seotud taimedega, pigem üldise kujundusega. Tundub, et taimevärk hakkab tõepooles kõrvalhobiks muutuma ja tähtsamaks tõusevad muud asjad. Ongi hea, sest juba olemasoleva korrashoiule kulub päris palju tööd ja aega ning mina pole see isik, kes iga oma vaba hetke tahaks aiatöödele pühendada. Maailmas on nii palju muud põnevat. Selle talumuuseumi tahaks lõpuks valmis saada, üle koera on saadud, aga saba jäi tervisejamade tõttu ületamata. Ja natuke tahaks sel aastal ka ringi liikuda, terve talve olen kodus istunud. Ma tunnen end oma kodus küll äraütlemata mõnusalt, aga vaheldust oleks ka vaja.
Ilm on väkk. 3,2 soojakraadi, ligane, porine, räpased sulamata lumehanged. Isegi aknast ei taha välja vaadata, rääkimata õueminemisest.

Valekevad

Vahepeal on tunne, et jaanuar on kestnud terve igaviku, sest sellesse on mahtunud ilma mõttes kõike - käredat külma, hiigaslikke hangi, torme ja tuiske ning viimased päevad täiesti kevadist ilma. Täna käisin üle mitme päeva majast väljas, no polnud asja. Täna tuli natuke puid juurde tuua, prügikott konteinerisse viia ja siis jalutasin ka natuke. Tihased laksutasid sitsikleiti ja tunne oli nagu märtsis, mitte jaanuari lõpus.
Õue on viimaste päevade tuul küll ära kuivatanud, aga aed on endiselt lume all. Kuigi kiht õhukeseks sulanud, ainult poole põlveni.

Puhtast uudishimust sumasin siiski hellikuid üle vaatama, kuidas nad vahepealse külmaraksaka üle elasid, Praegu igatahes tundub olevat kõik korras nii krüptomeeria, sooküpressi, ebaküpresside ja küüvitsatega. Isegi ronirooside varred pole mustaks tõmbunud, vaid kenasti rohelised.

Pruun laik krüptomeerial tekkis juba sügisel, see pole külmakahjustus.
Okkalised ja kaktused hakkavad välja paistma ja huvitaval kombel paksu hange alt välja sulav maapind on täiesti roheline ja üldse mitte hall ja mudane. Päevasel ajal anti natuke ka päikest, hiljem läks pilve.

Jaanuari meenutab veel vara saabuv pimedus, mille vastu aitab võidelda küdev saun ja külla saabuvad sõbrad.

Soliseb, soliseb

Tahtsin alguses pealkirjaks Suur Sula panna, aga blogi avades selgus, et Futu on enne mind selle peale tulnud :) . Tuli uus pealkiri välja mõelda.
Enam väga ei solise ka, katused on ammu puhtad ja vanarahvas teadis, mis tegi, kui oma majad künka otsa ehitas. Õnneks vedas ka sellega, et enne sulamahakkamist sai suurem lumi ära koristatud ja öösel oli sissesõiduteed ka traktor külastanud, nii et juba eile linnas käies oli tee kruusani lahti sulanud ja mingit libedust ei olnud. Naabrite värava ees, kus madalam koht, oli vähe vesine, aga kindel põhi all sealgi. Me ei jõua saatust ära tänada selle õnneliku juhtumise eest, millega me eelmisel aastal tasuta korraliku tee saime.
Mina olen igatahes väga rahul. Toad on soojad ja üle tüki aja saab arvuti taga istuda kleidis, mitte karupükstes ja alpakavillast kampsunis. Saab aknaid avada ja tube tuulutada. Korraks hüppasin ka terrassile, et paar pilti teha, aga seal oli väga vinge tuul.

Okkalised hakkavad välja sulama, kivinukid ka ja teed on puhtad. Kui silmailu mõistes oleks võinud seda hangede aega veel edasi olla, siis praktilisel poolel on hea meel. Siinkandis lihtsalt ei tuldud enam lumekoristusega toime ja see pole mitte kellegi süü. Kui lund on nii palju ja inimesi ning tehnikat täpselt nii palju kui on, ega ei jõuagi. Keilas oli juba täiesti ohtlik liigelda, lumevallide tagant ei näinud ei jalakäijaid ega välja keerata ning kõrvaltänavatele oli targem nina mitte pista ei autoga ega jalgsi.
Miskipärast on tunne, et tõsist külma enam ei olegi. Mingit loogilist seletust sellele pole ja võib olla ka soovmõtlemine, aga õhus on kevade hõngu.
Sel ajal, kui mina arvuti taga töömeile klõbistasin, keetis multikeetja valmis imemaitsva kanasupi. Mina, kes ma tavaliselt iial ajalehtede-ajakirjade toidulehekülgi ei vaata, leidsin eilsest Ekspressist ülistusartikli kanasupile ja kirjutan sellele alla. On tõesti hea asi, ja kuivõrd mu organismil on ikka veel aegajalt tahke toidu seedimisega raskusi, on supid tihti mu toidulaual. Maitsev ja toitev.

Aasta tagasi

oli hommikul paras paanika, mis pealelõunal rauges selliseks. Noore emme silmad küll juhtunust ikka veel pisut ähmi täis, aga kutsikad puhtaks pestud ja kõhud täis söödetud. Täna said need pontsikud üheaastaseks.

Kõige heledam emme vasaku esikäpa juures on Mihkel, kellest tänaseks on saanud minu kallis koer. Koos emme Malatiga moodustavad nad toreda tandemi, aga Mihkel on südamlikum ja käib mind ikka aeg-ajalt ka töölaua taga ninaga nügimas ja end meelde tuletamas. Rääkimata voodi ees magamisest.
Sõbrannad norivad siiamaani, kuidas ma kategooriliselt teatasin, et ühtki kutsikat koju ei jää... aga tollal oli mul ka Ally, kes mõned nädalad hiljem õnnetult surma sai ja koeri peab olema vähemalt kaks, siis pakuvad nad teineteisele seltsi, kui endal pole aega nendega nii palju tegeleda, kui vaja oleks.
Igatahes on praegu mul väga hea meel, et Mihkel meile sündis, sest tegemist on ülihea iseloomuga koeraga. Välimus on nagu on, aga ega ta kole ka ei ole. Lihtsalt sihuke silmale harjumatu :). Suurem kui ema, paneb aastane Mikk mulle vabalt käpad õlgadele. Ja kasvab veel, need suured elukad kasvavad kaua.

Sünnipäevalaps ja tema tubli emme, kes peale kutsikaid on oluliselt leebemaks ja rahulikumaks muutunud, said päeval Keila lihapoest toodud uhked veise sääreluud, millega madistamist on esikust siiamaani kuulda. Kõigepealt süüakse pealt viimnegi kui lihakild ja siis muutuvad need kondid mänguasjadeks, mida saab omavahel sikutada, üksteiselt üle lüüa jnejne. 

Ilm on leebe ja soe, räästad tilguvad ja toad on soojad. Keilas poes käis oli vahepeal paks udu, aga see pärastlõunal hajus. Eile oli küll vahepeal must masendus peal, kui taas oli ligi paarkümmend sentimeetrit lund juurde tulnud ja lumepuhur otsustas mitte puhuda...aga natuke hädakisa ja mu suurepärane naabrimees lükkas traktori ette kinnitatud lumepuhuriga kriitilised kohad lagedaks ja naaberküla sõbranna organiseeris tehnikamehe appi, nii et juba sama päeva õhtuks oli puhur korras ja mure murtud. Õu pole küll nii korras, kui mulle meeldiks, aga selle vettinud lumega ma maadlema ei hakka. Täna oli suhteliselt palju tööd ka, lisaks tuli poes käia ja raamatukogus. 

Mihkel ja tema ema Malati aga soovivad kõigile kutsikatele ilusat sünnipäeva ja meil on hea meel, et kõik need ootamatud koeralapsed endale väga head kodud said. 

Karvane väljapressija

Leidkass Aalu pole toiduga eriti pirtsakas ja tegelikul ei lase ma ühelgi loomal toiduga pirtsutada. Süüakse seda, mis perenaine kaussidesse paneb ja kui ei sööda, tuleb tühja kõhtu kannatada, seni kuni maitsema hakkab, Põhiliselt saavad kõik loomad krõbinaid ja seda, mis perenaise külmkapist üle jääb. Konserve ei osta ma ei kassile ega koertele, nemad ehk ostaksid :), aga mina ei viitsi niipalju tassida ja konservikarpide näol tekkiv prügi käib mulle vastukarva.
Piima suhtes oli Aalu suhteliselt ükskõikne. Limpsis, kui kaussi pandi, aga erilist huvi ei ilmutanud. Mu eelmine kass Käpik muuseas ei puutunud üldse piima. Olukord muutus, kui sügisel hakkasin koju ostma Farmi täispiima rasvaprotsendiga 3,8-4,2%. Söögiisuga on endiselt nagu on, enamjaolt ei ole, ja vedelatest asjadest toitumine toimib lihtsamalt. Sattus seda piima paar korda ka kassi kaussi ja mu nurrloomast sai piimasõltlane, kes suurte igatsevate silmadega külmkapi poole kiikab ka siis, kui kauss on krõbinaid täis. Sellele kaasneb muidugi hõõrutamine, sabakeerutamine, nurr ja kui siis loll perenaine ikka aru ei saa, tuleb ka hale mjauuu. Mitte valjusti, aga sellise vaikse ahastava häälega, et kui ma ei saa, siis heidab vaene kiisu kohe siinsamas köögileti peal hinge...

Täna oli rahulik päev, pärast hommikuse meilinduse ja telefonikõnede tegemist läksin välja, panin lumepuhuri käima ja lõpetasin selle, mis esmaspäeval pooleli jäi. Likvideerisin ka suure auto jäetud hiigeljäljed garaaži eest. Külma oli seitse kraadi, aga täieliku tuulevaikuse tõttu tundus pehme. Tassisin kõik hoiukohad puid täis. Nädalavahetuseks lubab jahedamat, õnneks mitte nii külma nagu sisemaal. Vahepeal langes paar sentimeetrit laia lund ka, aga mitte nii palju, et uuesti lükkama oleks pidanud. Tegin maja ümber kõndides mõned lumepildid, sest majast kaugemale enam ei pääse, kui ei taha puusadeni hange sumada.

Pärast värskes õhus müttamist oli kõht tühi ja valminud lambahautis hea. Koerad said eile Keila lihapoest uhked veise sääreluud ja madistamist jätkus pikemaks.
Uueaastalubadust sai ka täitma asutud, käisin eile esimest korda üle pika aja hambaarsti juures. Kalliks läheb see lõbu, aga vanaviisi edasi ei saa ja loodetavasti on tulemus investeeringut väärt. Saab ehk normaalselt süüa.

Liiga palju lund

Eile ma jalga õue ei tõstnudki, kui koertega sekeldamine välja arvata. Tahtsin vähemalt ühte päeva peale laupäevaõhtust sauna, kui ei peaks ennast räpaseks ja higiseks tegema. Pühapäev sobis selleks suurepäraselt.
Täna enam lumelükkamist edasi lükata ei saanud. Lisaks eelmisele lumekihile oli öö jooksul veel kümmekond sentimeetrit lisandunud, temperatuur näitas -2,1 ja räästad olid kahtlaselt seda nägu, et hakkavad tilkuma.
Kohe ikka välja ei saanud, meilidele tuli vastata, kolleeg helistas, ema helistas. Kella 11 paiku ajasin lumepuhuri kurjaks. Ropult raske oli see lumi seekord, esimese ringiga puhur isegi ei puhunud, ainult lükkas raja sisse. Hiljem poole kaupa minnes hakkas ikka juba võtma.
Kolm tundi ja poolteist paagitäit bensiini hiljem oli seis selline, et garaažiesine läbitav, maja ja garaaži vaheline ala puhas, tee puukuuri vabastatud ja ka maja ümber jalutusrada tekitatud. Tavaliselt ma lükkan rohkem radu sisse, aga seekord lihtsalt enam jaksanud. Üle saja kilo kaaluv lumepuhur jäi päris mitmel korral lihtsalt paksu sulalumme kinni ja ei liikunud edasi ega tagasi, tuli lihtsalt toore jõuga välja rebida. Näis, mis randmed ja õlad asjast arvavad,
Tegelikult oli peale seda rassimist täitsa mõnus olla, natuke on vaja ennast ka liigutada, vereringe läheb käima, põsed roosaks ja pea selgeks.
Sellegipoolest palvetan, et seda valget jama juurde ei toodetaks, sest homme ja ülehomme on vaja tööasju ajada, mitte kodus jõu- ja ilunumbreid korraldada.
Peale kuivade riiete selgasaamist ja juuste ärakuivamist tegin fotokaga paar pilti ka.
Juba üleeile oli magamistoa akendest võetud pildid sellised:

Täna peale lükkamist. Katuste pärast veel ei muretse, sealt on tuul suurema lume alla tuuseldanud.

Okkalised on naerukoht. Muudkui istutan neid juurde, et talvel ka midagi ilusat oleks, aga tegelikkuses pole neid üldse näha, ainult mõnda kõrgemat.

Fotokas ei taha selles valges hästi fokuseerida. Aga sisselükatud rajast on näha, kuipalju lund on ja see on siinkandis ikka täiesti ebanormaalselt palju. Viimati oli 2010.aastal.

Majast kaugemale eriti ei pääse. Las aed magab paksu teki all, sinna ma radasid sisse lükkama ei hakka.

Lumine ja töine nädal

Kuigi kodunt pole peaaegu väljas käinud, on vägagi tegus nädal olnud. Palgatööasjad, aiapoe tellimused, veebipoe tegemine. Nüüd on kõik asjad üleval ja kui mul tahtmine veel midagi tellida tuleb, tuleb näpud sahtli vahele lüüa, sest mul on niigi tunne, et sai vist jälle pisut palju tellitud. Aga sügavast talvest hoolimata tuleb juba tellimusi ja kui inimesed talveunest üles ärkavad, on mul lausa mure, kuidas ma toime tulen. Kusagilt peab sel aastal abi saama ja küllap saab ka, sest kui midagi väga tõsiselt ja südamest soovida, siis varem või hiljem see ka tuleb.
Lund on sel nädalal minu maitse jaoks küll pisut palju tulnud ja täna tuleb jälle. Kolmapäeval kontorisse ei pääsenudki, traktorit polnud käinud ja ka garaaži eest oli väljapääsemiseks hang liiga paks. Õnneks olid tööülesanded sellised, et neid sai ka meili ja Skype teel ära teha. Ja vahepeal lumefreesiga möllatud ning ka naabrinaine seda riistapuud kasutama õpetatud. Õhtul tuli veel naabrimees oma murutraktori ette kinnitatud puhuriga ja tõmbas teed ka puhtaks.
Eilseks oli järjekordne viisteist sentimeetrit juurde sadanud. Sahaga paar tõmmet teinud, sain aru, et ikkagi tuleb puhur käima panna. Isegi sellega läks kaks tundi, enne kui julgesin autoga välja sõita. Ja enne sõitma hakkamist tuli end ära kuivatada, sest juuksed olid higist märjad nagu oleks ujumas käinud ja isegi pesu seljas oli läbimärg ja tuli ära vahetada. Muudest riietest rääkimata.
Siis tõin veel puid ja käisin poes. Pärast seda olin läbi mis läbi ning mõnulesin mitu korda saunalaval. Aitas,
Täna tuleb jälle laia lund juurde, aga täna ei lükka ma midagi. Välja pole vaja minna, toitu ja puid on kodus piisavalt ja mulle ausõna ei meeldi ennast higiseks ajada. Mõnele võib-olla tundub, et ma virisen liiga palju, inimesed, kes mind elusast peast näevad, seda õnneks ei arva. Sama naabrinaine, kellega üle kümne aasta kõrvalmajades elanud olen, küsis kolmapäeval, et kuidas ma ikka üksinda hakkama saan...et ma ei kurtvat mitte kunagi.
Ilmselt poleks mul lume vastu midagi, kui minu suhe lumega piirduks aknast välja vaatamise ja lumes koertega hullamisega. Paraku on seis selline,et lumekoristus põhjustab mulle füüsilist valu ja kannatusi ja kui keegi väidab, et talle valu ja kannatused meeldivad, siis ta kas valetab või on masohhist. Mina olen aru saanud, et asju ei pea alla neelama ja neid võib ja peab välja ütlema. Pidev allaneelamine teeb haigeks ja teadjate väitel on olnud ka üheks mu haiguste põhjusteks.
Kui füüsilise keha ravimisel usaldan ma täielikult meditsiini, siis tegelikkuses algavad kõik haigused vaimust. Kaks asja, mida ma olen viimasel ajal ära õppinud. Esiteks, endast ei tohi liiga palju ära anda. Sest kui Sa oled ise nõrk, haige ja hõre või Sind pole enam üldse pildil, pole ka maailmal sellest mingit kasu. Teiseks, ei pea elama nii, et meeldida teistele või käituma nii, et seda heaks kiidetaks. Kui miski ei meeldi, siis ei meeldi.
Paar äsjast lumeplõksu ka, üks terrassilt, teine aknast. Mitte pildid pole udused, vaid lumesadu on nii tihe, et midagi pole näha,

Mis ei tähenda, et ma ärkaksin hommikul mõttega, et hrr, ma vihkan talve...vastupidi, viimasel ajal ärkan tihti naeratusega, sest esimene, mida ma näen, on paar armastavaid koerasilmi ja kui ma oma silmad lahti teen, saan Mihkli käest põselimpsu ka. Siis läheme kahekesi trepist alla, tervitame alakorrust valvavat Malatit, laseme mõlemad koeraasju ajama. Mina teen värsket kohvi, kaminahju tule ja naudin pikka laiska pühapäevahommikut ja ei mõtle üldse halbadele asjadele. Küll selle lumega kuidagi hakkama saab ja talv läheb ükskord mööda. Alati on läinud.

Tõeline talv

Selle talve üle nüüd küll keegi nuriseda ei tohiks. Minusugused iirilembesed said sooja ja rohelise novembri ja detsembri. Jaanuaris said külmaarmastajad külma ja lumearmastajad lund. Mul oli juba eile õhtul selge, et kui asi samas vaimus jätkub, siis kontorisse ma täna ei pääse. Hommikul oli see veel selgem, saatsin kontorisse meili ja istusin arvuti taha maha seniks muid asju tegema, kuni valgeks läheb. Pealegi sadu aina kestis ja kestis.
Kella kümne paiku riideid vahetama minnes tegin magamistoa aknast sellise klõpsu. See koht tuli käsitsi lahti kaevata, et kuuri pääseda. Lumelabidat hoiań valgel ajal alati eeskojas ja õnneks oli lumi kerge.

Lumekiht hakkab juba seda hirmsat 2009/2010 aasta talve meenutama, aga tollal oli see eriti hirmus veel seetõttu, et mul ei olnud seda riistapuud.

Ega sellegagi töötamine naisterahva jaoks just lust ja lillepidu pole, aga tõhusus ikka märgatavalt parem kui labidal ja suur pluss veel see, et lumefrees viskab lume laias kaares eemale, mitte ei tekita hunnikuid. Sel kohutaval labidatalvel oligi kõige suurem probleem mitte lume lükkamine, vaid see, et lund ei olnud enam kuhugi panna, hunnikud olid nii kõrged, et sinna otsa ei ulatunud viskama.
Lükata oleks veelgi, aga ei tahtnud end täiesti ära kurnata. Ehk homme jälle natukene. Vahepeal laenasin freesi naabrinaisele, sai temagi lihtsama vaevaga.
Pärast lumelükkamist sai paar telefonklõpsu ka tehtud.

Enese tarbeks panen kirja ka selle, et eile puhastasin tuhaimuriga pliidi lõõrid ja plaadialuse, oli ikka päris hirmus, mis sealt välja tuli. On küll korstnad pühitud ja vastav pabergi olemas, aga ju see pidevalt külmaga tule all hoidmine selle meeletu hulga nõge tekitas, nii et pliit korralikult ei tõmmanud. Nüüd töötab kõik jälle.
Pärast lumega madistamist oli kuum tee hea. Ja kõik vajalikud palgatööasjad said ka tehtud.

Külm jätkub

Tänaseks lubati küll temperatuuri tõusu, aga esialgu ei paista seda kusagilt. Kui koerad hommikul kella seitsme paiku välja küsisid, näitas köögiakna taga -21,1. Toatemperatuuri ei vaadanud, aga see viis minutit, mis penidel kiireks asjaajamiseks läks, ei taha nemadki sellise külmaga väljas olla, ma kasukat seljast ära ei võtnud. Koerad toas tagasi, otsustasin teki alla tagasi pugeda. Magamistuba peab kõige paremini sooja ja pühapäev ongi puhkamiseks, uni tuli hea ja silmad tegin lõplikult lahti alles pool üksteist, sest kõht läks pööraselt tühjaks.
Köögis näitas sisetemperatuur +12,7, tuli pliidi alla, tuli ahju, lisaks paksule hommikumantlile suur pleed ümber. Pärast tund aega kütmist on kraadiklaas tõusnud +15 peale. Jaanuari küttearvetele mõelda ei taha, sest lisaks ahjukütmisele on sees köögi ja sauna eesruumi põrandakütted, pidevalt töötav soojuspump elutoas, magamistoa elektriradiaator ja boiler ka muidugi. Sellest hoolimata on mööbel nii maja jahtunud, et kirjutuslauda palja käega puudutada ei taha. Aga elame üle, on ennegi elatud. Seekord ma ei lase külmal enda tuju rikkuda, esiteks läheb ta millalgi üle ja teiseks annab korralik talv ehk lootust, et tuleb natuke ka korralikku suve. See aastaringne +10 on rahakotile küll soodne, aga loodusele ei tundu see väga meeldivat.
Reedel käisin linnas, rongiga. Kuna kokkusaamine oli ühes vanalinna hotellis, siis jätsin auto Keila rongijaama, pärast oli vaja ka poodi minna. Vanalinn oli ilus ja mul oli päris hea meel, et inglise külalised just sellisel ajal külla tulema sattusid. Mitte porise ja halli talveilmaga. Soovitasin neil vaatamiseks paari kohta ja loodan, et nad said ilusa elamuse. Mina ise imetlesin küll terve rongisõidu aja avanevaid talvevaateid ja olin oma otsusega päris rahul, autoga linna sõites oleks näinud ainult libedat teed ja teisi liiklejaid.
Mõned eile tehtud aiapildid ajaloo tarbeks ka, härmatist ja ilusaid pikki vaateid siin metsa sees ei ole, aga imelisi lumemoodustisi ikka.

Eelmise nädala väike mure, jonniv lumefrees, sai ka lahenduse. Õnneks on mul tehnikageeniusest naabrimees, enne nädalavahetust ma teda tülitada ei tahtnud, aga eile astus ta läbi ja probleem lahenduski vähem kui kümne minutiga, gaasitross oli kinni jäätunud. Nüüd tean ka ise, kuskohast sellise probleemiga tangidega kaasa aidata, Lumi on küll õhuline ja kerge, aga tervet krunti ma ikka käsisahaga lükata ei jõua ja lumefreesi pluss on veel see, et sellega ei teki hunnikuid. Ma ei saa ega tohi endiselt tõsta ja hunnikud oleksid probleem. Nüüd aga võib minu poolest veel lund tulla.
Täna aga ilmselt tulebki hommikumantli ja sooja pleedi päev. Toad said eile koristatud ja mitme päeva puudevaru tuppa toodud, seega koduseid kohustusi ei ole ja tööasju teen ma tööpäevadel. Mõnus. Ja viimaks ometi hakkab tekkima tunne, et ma olen korralikult välja puhanud ja ka tervis hakkab lõpuks ometi normaalsemaks muutuma. Nõrk ja võhmata olen endiselt, aga asi paraneb. Võtan eeskuju Malatist, isegi tema eelistab selliste temperatuuridega diivanit põrandale :)

Ahjahh. Postitust üles pannes selgus, et see on selle blogi seitsmesajas. Ilus ümmargune number.