21. jaanuar 2016

Karvane väljapressija

Leidkass Aalu pole toiduga eriti pirtsakas ja tegelikul ei lase ma ühelgi loomal toiduga pirtsutada. Süüakse seda, mis perenaine kaussidesse paneb ja kui ei sööda, tuleb tühja kõhtu kannatada, seni kuni maitsema hakkab, Põhiliselt saavad kõik loomad krõbinaid ja seda, mis perenaise külmkapist üle jääb. Konserve ei osta ma ei kassile ega koertele, nemad ehk ostaksid :), aga mina ei viitsi niipalju tassida ja konservikarpide näol tekkiv prügi käib mulle vastukarva.
Piima suhtes oli Aalu suhteliselt ükskõikne. Limpsis, kui kaussi pandi, aga erilist huvi ei ilmutanud. Mu eelmine kass Käpik muuseas ei puutunud üldse piima. Olukord muutus, kui sügisel hakkasin koju ostma Farmi täispiima rasvaprotsendiga 3,8-4,2%. Söögiisuga on endiselt nagu on, enamjaolt ei ole, ja vedelatest asjadest toitumine toimib lihtsamalt. Sattus seda piima paar korda ka kassi kaussi ja mu nurrloomast sai piimasõltlane, kes suurte igatsevate silmadega külmkapi poole kiikab ka siis, kui kauss on krõbinaid täis. Sellele kaasneb muidugi hõõrutamine, sabakeerutamine, nurr ja kui siis loll perenaine ikka aru ei saa, tuleb ka hale mjauuu. Mitte valjusti, aga sellise vaikse ahastava häälega, et kui ma ei saa, siis heidab vaene kiisu kohe siinsamas köögileti peal hinge...

Täna oli rahulik päev, pärast hommikuse meilinduse ja telefonikõnede tegemist läksin välja, panin lumepuhuri käima ja lõpetasin selle, mis esmaspäeval pooleli jäi. Likvideerisin ka suure auto jäetud hiigeljäljed garaaži eest. Külma oli seitse kraadi, aga täieliku tuulevaikuse tõttu tundus pehme. Tassisin kõik hoiukohad puid täis. Nädalavahetuseks lubab jahedamat, õnneks mitte nii külma nagu sisemaal. Vahepeal langes paar sentimeetrit laia lund ka, aga mitte nii palju, et uuesti lükkama oleks pidanud. Tegin maja ümber kõndides mõned lumepildid, sest majast kaugemale enam ei pääse, kui ei taha puusadeni hange sumada.




Pärast värskes õhus müttamist oli kõht tühi ja valminud lambahautis hea. Koerad said eile Keila lihapoest uhked veise sääreluud ja madistamist jätkus pikemaks.
Uueaastalubadust sai ka täitma asutud, käisin eile esimest korda üle pika aja hambaarsti juures. Kalliks läheb see lõbu, aga vanaviisi edasi ei saa ja loodetavasti on tulemus investeeringut väärt. Saab ehk normaalselt süüa.


7 kommentaari:

  1. oi, ma ei teadnudki, et Aalul on nii lahe värvilaik lõua otsas :) Küll on ikka tore, et sa ta kraavist üles korjasid, nüüd on uhke nurrumootor!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen jah selle kassi üleskorjamise peale siiamaani tõsiselt õnnelik, armas ja koduhoidev loomake, kõhu peal lesiv nurrukas pealekauba. Selle lõualaigu tõttu kutsume teda vahel kohvivargaks, mujal kohvivärvi ei ole. Aga kohvi ta tegelikkuses ei joo :)

      Kustuta
  2. Aalu on ägeda näoga tegelane, selline otsusekindel ja iseteadlik aga noh, eks ta ole ju KASS ka :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pealegi on ta kass, kellel on meelelahutuseks kaks suurt koera :)

      Kustuta
  3. Nii ilus loomake on sest väikesest heidikust saanud. Las joob piima, läigib veel rohkem :)
    Hambaravi on vajalik, väga vajalik.

    VastaKustuta
  4. Meil on ka pärispiimaga sama lugu. Jah, huvitav, et teevad vahet. Poepiima kassid ei taha. Oi, millised uhked vurrud sellel kassisandal on!:)

    VastaKustuta
  5. Lahja piim on välispidiseks tarvitamiseks :)
    Kui inimeste hulk kodus kurvastavalt väike on, siis loomadest sõbrad lahendavad selle mure ilusasti ära, sest nad on targemad ja hingelisemad, kui yldiselt loomadest arvatakse.

    VastaKustuta