Pikad laisad hommikud

on see, mida ma endale nädalavahetustel luban. Kui tööpäeviti peab telefoni hommikust saadik lähedal hoidma, siis puhkepäeviti luban endale soovi korral kella kümneni voodis vedeleda ja mõnikord isegi magan niikaua. Ma poleks eales uskunud, et suudan magada 11-12 tundi. Ju see näitab, et viimase vindini välja kurnatud närvisüsteem hakkab korda saama.
Sama võib öelda muu tervise kohta, sammhaaval, aga paremaks. Ehk olen kevadeks paremas vormis. Paari nädala pärast tuleb küll taas kontrollis käia, aga loodan parimat. Mul on kevadeks hädasti jõudu vaja. Eile raamatupidamist korrastades ja ühte arvet otsides selgus, et olin selle kogemata pannud veebitellimuste lahtrisse. Seni olen saabunud tellimused lihtsalt kinnitanud, välja trükkinud ja vastavasse dokumendilahtrisse pannud ja nüüd seda pakki välja võttes olin päris hämmeldunud, kui palju neid on...pisut hirmutav, kui arvestada sellega, et mõne nädala pärast tuleb nagunii üks poolik töökoht lisaks. Oma aia jaoks peaks ju ka aega leidma, kuigi erilisi aiaplaane mul sel aastal pole, hooldada tuleb ikka. Aga kui tervist on, küll hakkama saab.
Pikkadel laiskadel hommikutel joon kaua kohvi, vaatan ühe silmaga telekat, loen, kui midagi lugeda on. Hooajal muutuvad nädalavahetused niigi tööpäevadeks, seega tuleb nautida seni, kuni saab.
Viimased aastad on kuidagi olnud nii, et poolest talvest löön kuludele mõtlemisele käega ja lülitan soojuspumba sisse. Eelmisel aastal olid heaks ettekäändeks kutsikad, sel aastal aitas korralikust külmalainest, kui ka soojuspumba ja ahjukütte koostöös oli hommikuks elutoas 12,5 kraadi ja esimene talvekahjustus ka teada, põhjapoolsel aknalaual kinnise kardina taga olnud loorberipuu, mis mul ikka aastaid kestis, on külmavõetud. Peale seda ei saa ahju küttes kuidagi kätte mulle nii armast ühtlast soojust, põrandad on alatasa prahti täis ja õhufiltrid pidevalt musta tolmuga koos. Kütan, aga siis kui tuju on ja pealegi ma ikka veel pean oma põlvele rahu andma, sest vähimagi ülekoormuse puhul hakkab see valutama. Pealegi, kui sain kätte jaanuari elektriarve, oli see pumbaga küttes vaid natuke suurem kui detsembris, kus pump välja lülitatud oli ja selle natukese olen nõus maksma, sest ega ka puud tasuta kätte ei tule. Praegu on toas nii mõnus, ühtlane soojus, et üle tüki aja saab isegi sokkideta olla ja varbaid liigutada.
Ajaloo huvides tasub kirja panna, et eelmisel nädalal jõudis meile kiire internet ja vana Wimaxi seade läks utiili. Uus ühendus peaks olema viis korda kiirem ja ligi kolmandiku võrra odavam, mis aastas teeb päris korraliku kokkuhoiu. Kiirus lubatuni küll ei ulatu ja teisipäeval tuleb Telia tehnik asja vaatama. Majasisest Wifit ma pole ka tööle saanud, aga pole väga vaeva ka näinud, kui tehnik tuleb, siis küsin targema käest. Mul pole talveajal seda juhtmevaba võrku väga vaja ka, suvel on teine lugu.
Mure on mul Mihkli pärast, kes on suutnud end kärna kratsida ja närida. Algul kahtlustasin kärntõbe, sest küla peal olla kärnaseid kährikuid nähtud. Aga parasiiditõrjevahendid ei mõjunud ja nüüd siis vahetasime toitu, keedame riisiputru, määrime katkiseid kohti ja vähehaaval läheb asi paremaks. Õnneks on kutsikas (hmm, väiksema poni mõõtu kutsikas) heas tujus ja hea isuga.
Aiandushuvi on hetkel absoluutses nullis. Isegi taimemõtteid ei tule pähe. Niipalju tahaks jõuda,et aia korras hoida, aga mingeid uusi plaane ei ole. Natuke on, aga need ei ole seotud taimedega, pigem üldise kujundusega. Tundub, et taimevärk hakkab tõepooles kõrvalhobiks muutuma ja tähtsamaks tõusevad muud asjad. Ongi hea, sest juba olemasoleva korrashoiule kulub päris palju tööd ja aega ning mina pole see isik, kes iga oma vaba hetke tahaks aiatöödele pühendada. Maailmas on nii palju muud põnevat. Selle talumuuseumi tahaks lõpuks valmis saada, üle koera on saadud, aga saba jäi tervisejamade tõttu ületamata. Ja natuke tahaks sel aastal ka ringi liikuda, terve talve olen kodus istunud. Ma tunnen end oma kodus küll äraütlemata mõnusalt, aga vaheldust oleks ka vaja.
Ilm on väkk. 3,2 soojakraadi, ligane, porine, räpased sulamata lumehanged. Isegi aknast ei taha välja vaadata, rääkimata õueminemisest.