Ilm on fuihhh

Sellist inimest, kellele juba mitu päeva kestnud ilm meeldiks, ma ilmselt ei tunne. Tuiskab midagi, mis pole ei vihm ega lumi. Kraadiklaas püsib napilt üle nulli, aga sellest hoolimata on hoovile kogunenud mingi viisentimeetrine valge kiht. Selle kühveldamisest ma isegi mitte ei mõtle, sest kui vahepeal hakkas tunduma, et põlv on korralikult ära paranenud, siis turismimess tegi selgeks, et ega ikka ei ole küll, koormusest tuleb endiselt hoiduda. Ega midagi muud teha ei annagi, lihtsalt puhkust anda, sest kevadhooaja alguseks tahaks senisest rohkem vormis olla.
Lisaks suutsin kolmapäeval kontoris ja poes käies mingi viiruse hankida. Algul ehmatasin end kaameks, et angiin, kui paistes kõri neelata ei lasknud. Vist aga oli tegemist siiski viirusega, aitas meekompress väliselt ja sibulatükkide hoidmine suus. Puusepa talu sibulad on nii head, et nende toorelt näsimisega mingeid probleeme pole. Viinaga kuristamiseni ei jõudnud, tegin pudeli küll lahti, aga lõhn ajas niimoodi iiveldama, et tormasin tualeti poole.
Eilseks olin niipalju toibunud, et keetsin multikeetjatäie vürtsist kanasuppi rohke tšilliga ja pistsin seda paar kausitäit nahka. Peale selle olin suuteline isegi maja tolmuimejaga üle tõmbama. Maasvedelevad koerakarvad mõjuvad mu enesetundele alati halvasti ja kuigi Mihkli nahahädad on paranemise teel, ajab ta endiselt kohutavalt karva.
Terve see talv on läinudki mingi vegeteerimise tähe all. Midagi ei viitsi ja millekski pole tahtmist. Imetlen teiste imelisi käsitöid, aga ise peale korvitäie seepide pole mitte kui midagi teinud. Kui tuju ei ole, pole mõtet punnitada. Tööasjad on järje peal ja maja korras, need on peamised asjad minu jaoks. Kogu aeg ei peagi mingeid uusi asju algatama. Kevadeks on niigi igasuguseid mõtteid ja laadimise aeg on hädavajalik. Olen hakanud aru saama, et just seda laadimise aega olen ma endale elus liiga vähe võimaldanud, aga hea, et see arusaam lõpuks kohale jõudis :)
Sellise ilmaga ei taha isegi koerad väljas olla, aga pidevalt toas olles kipub noortel koertel igavaks minema. Kuivõrd mastifiverd elukad mänguasju eriti ei tunnista, on põhilisteks mängudeks maadlus või siis üksteiselt kontide ülelöömine.

Vähemalt on neist seltsi ja sõprust, päris üksinda oleks ikka natuke liiga üksildane olla. Kui suvel ikka inimesi käib, siis talvel on sageli nii, et ma ei näe päevade kaupa ühtegi inimest ega räägiks ainsatki sõna, kui koeri poleks. Õnneks on olemas näguderaamat, mida ka saab sõpradega lobisemiseks kasutada.
Aalu on uuesti alustanud oma õhtuste nurrseanssidega, mul pole varem sellist kassi olnudki, kes lihtsalt ronib sülle nurruma ja sõtkuma. Ju loom tunneb, mida perenaisel vaja.
Täna on õnneks enesetunne juba parem ja kui see vastik jäävihm järele jääks, tooks paar kotti puid ja teeks ühe kerge sauna, et viimane haigusvimm välja higistada. Näis, kas viitsib.