Tegus nädal

Kuidagi palju siblimist oli. Esimene pool põhiliselt palgatööasjadega. Õnneks taipasin ikka nädalavahetusel voldikute olemasolu kontrollida, olidki eestikeelsed peaaegu otsas. Kaasajastasin natuke ja saatsin trükki. Kolmapäeval sain ikkagi kaks korda trükikoja vahet käia, esimene kord liiga vara. Aga vähemalt sai ühe jutiga ka vajalikud A2 värvikoopiad ära tehtud. Kaheksakümmend aastat vanade dokumentide värvid said küll täiesti valed, aga sel pole suuremat tähtsust antud juhul.
Neljapäeval veel viimased messiettevalmistused ja reede hommikul Harjumaa meeskonnas Tourestile. Soome majanduslangus annab tunda, kui möödunud aastal oli selleks ajaks ikka mitu grupibroneeringut tehtud, siis sel aastal pole ühtegi.
Reede hommik oli küll õudne. Hall, lörts, tuisk. Sõitsin ja mõtlesin, kuidas ma küll suutsin seitse aastat järjest kodust Lasnamäel tööl käia. Iga ilmaga, üks ots kuuskümmend kilomeetrit. Nüüd oli juba neljakümnendal kilomeetril tunne, et tahaks maha minna. Ainult et väljas oli veel koledam kui soojas ja mugavas autos.
Autovahetusega olen ikka väga rahul, pelgasin küll, et prantsuse auto ja meie talved...aga läheb ruttu soojaks ja eriti karmide tingimuste jaoks on istmesoojendus, peale akuvahetust käivitub silmpilkselt ka peale mitmepäevast seismist ja mugav ning mahukas on.
Paraku juhtus selle lörtsiga see, mis sellise ilmaga juhtub, Lasnakal sadas takso tagant sisse. Tüübil jätkus jultumust veel sõimama hakata, et ma kollase tule all pidurdada julgesin. Küsisin, kas kutsume politsei, aga selle peale istus ropendav tegelane oma autosse ja laskis jalga. Kuna minu autol polnud tänu tagakonksule häda midagi, sõitsin ka mina minema, aga tuju oli ikka rikutud ja hiljaks jäin ka loomulikult. Mulle ei meeldi teisi alt vedada.
Messil oli geeniusest kujundaja otsustanud, et istumiskohti meie stendil vaja ei ole. Kes iganes kujundas, soovitaksin tal endal kaheksa tundi kordagi istumata töötada. Minu põlv ütles igatahes kella kolme paiku üles ja kuna vabatahtlikke oli juurde tulemas, otsustasin koju minna.  Sopp oli veel hullemaks läinud, kohati tuli ikka korralikest tiikidest läbi sõita. Vähemalt jõudsin valges koju.
Laupäeval, selle nädala kuuendal tööpäeval Keila Aianduse ja Mesinduse seltsis loeng. Saal rahvast viimse istekohani täis. Endal ka imelik, kümme aastat tagasi ei teinud hostal ja hapukapsal vahet, nüüd kutsutakse aiandusest rääkima. Ja makstakse raha ka veel. Veel enam, loengu lõppedes sain kolm uut loengupakkumist. Aga nagu sõbranna täna tabavalt ütles, ma räägin inimestele lihtsate sõnadega lihtsatest asjadest ja nad saavad sellest aru. Olen kunagi algajana püüdnud ühel aianduskoolitusel käia, mida viis läbi aianduses väga tuntud ja lugupeetud inimene ja ausalt öeldes jätsin pärast paari korda pooleli, sest pooltest asjadest ma ei saanud aru ja mul oli igav. Mina räägin aiandusest samasugustele lollidele nagu ma ise kümme aastat tagasi olin ja tundsin taolisest lihtsast infost vägaväga puudust. Inimene, kes kolib korterist maale ja kellel pole iial mingit vanaema aeda olnud. Kes ei tea, mis on kühvel ja mis on kõblas. Kuidas istikut valida, kuidas istutada, kuidas valgust vaadata. Milliseid lollusi ja vigu ma ise alguses tegin. Inimesed on tänulikud ja rõõmsad ja see annab energiat.
Ja kuna meiekandis on tuhandetes uusasumeid, mille elanikud on vist oma muruplatsist ja elupuuhekist natuke tüdinenud, tundub kuulajaid olevat.
Pärast loengut astusin turult läbi ja ostsin koertele konti. Kaks korralikku sääreluud kaalusid kokku üle seitsme kilo ja nüüd käib nende pärast lõunast saadik paras madin, tuleks ju teise oma ikka üle lüüa...isegi asjatama tuli peaaegu vägisi ajada, õue ei raatsita sellise varanduse kõrvalt ometigi minna. Aalu vaatab seda madinat kummuti pealt põlgliku pilguga (noonikkalollakad, eks) , aga mul on selline tunne, et kergem mööbel tuleb varsti poltidega põranda külge kruvida :)