Madisepäev

ja isamaa sünnipäev. Lugema sattusin liiga hilja, et oleks pidanud tuhaämbrid peenardesse kummutama. Aga eks jõuab ka homme.
Eelmisel nädalal linnas käies suutsin terve komplekti viiruseid kaasa korjata. Esimesed kolm päeva neelupõletik koos palavikuga, siis tõsised kõhuhädad, mille vastu lõpuks aitas ainult paar pitsi kodus igaks juhuks varuks olevat pipraviina. Ma ei armasta kanget alkoholi, eriti mitte viina, aga kui enam ükski muu asi ei aita, pigistan nina kinni ja saan hakkama.
Täna on lihtsalt sült olla olnud ja pool päeva sai lihtsalt teleka ees maha tukutud. Kuivõrd aga õues tuli päike välja, tundsin, et ma pean vähemalt natukeseks värskesse õhku saama. Lumeolud on müstilised, kuigi pea nädal on olnud üle nulli, on õuel paks lumekiht. mis on otse loomulikult ränkraske. Kuurikatuse serva alla kogunenud hangest ei saanud jagu isegi lumepuhur ja labidaga millegi tegemiseks polnud lootustki. Jääb üle oodata, kuni ise ära sulab. Oleks ehk terava aialabidaga kallale läinud, oleks ehk kuidagi saanud, aga pooltõbisena ei jagunud selleks lihtsalt võhma.
Garaažitaguse lasin ikka puhuriga üle, miskipärast kipub sinna kõige rohkem lund kogunema. Esmaspäevane poeskäik näitas, et ma olen oma autot alahinnanud, läks ikka päris paksust hangest läbi, aga kindlam on, homme on kellaaja peale arsti juurde minek. Järjekordseid rakuproove andma, vähe kõhe on, aga vähemalt saab jätkuvalt sandi enesetunde kohta küsida, kas see peabki nii olema või peaks midagi ette võtma.
Vähemalt on hakanud mingisugunegi söögiisu tekkima, seegi on edasiminek. Loen raamatuid ja vaatan kontserti ja pingviinide paraadi. Ja teen ühe kalamarjavõileiva.