Soliseb, soliseb

Tahtsin alguses pealkirjaks Suur Sula panna, aga blogi avades selgus, et Futu on enne mind selle peale tulnud :) . Tuli uus pealkiri välja mõelda.
Enam väga ei solise ka, katused on ammu puhtad ja vanarahvas teadis, mis tegi, kui oma majad künka otsa ehitas. Õnneks vedas ka sellega, et enne sulamahakkamist sai suurem lumi ära koristatud ja öösel oli sissesõiduteed ka traktor külastanud, nii et juba eile linnas käies oli tee kruusani lahti sulanud ja mingit libedust ei olnud. Naabrite värava ees, kus madalam koht, oli vähe vesine, aga kindel põhi all sealgi. Me ei jõua saatust ära tänada selle õnneliku juhtumise eest, millega me eelmisel aastal tasuta korraliku tee saime.
Mina olen igatahes väga rahul. Toad on soojad ja üle tüki aja saab arvuti taga istuda kleidis, mitte karupükstes ja alpakavillast kampsunis. Saab aknaid avada ja tube tuulutada. Korraks hüppasin ka terrassile, et paar pilti teha, aga seal oli väga vinge tuul.

Okkalised hakkavad välja sulama, kivinukid ka ja teed on puhtad. Kui silmailu mõistes oleks võinud seda hangede aega veel edasi olla, siis praktilisel poolel on hea meel. Siinkandis lihtsalt ei tuldud enam lumekoristusega toime ja see pole mitte kellegi süü. Kui lund on nii palju ja inimesi ning tehnikat täpselt nii palju kui on, ega ei jõuagi. Keilas oli juba täiesti ohtlik liigelda, lumevallide tagant ei näinud ei jalakäijaid ega välja keerata ning kõrvaltänavatele oli targem nina mitte pista ei autoga ega jalgsi.
Miskipärast on tunne, et tõsist külma enam ei olegi. Mingit loogilist seletust sellele pole ja võib olla ka soovmõtlemine, aga õhus on kevade hõngu.
Sel ajal, kui mina arvuti taga töömeile klõbistasin, keetis multikeetja valmis imemaitsva kanasupi. Mina, kes ma tavaliselt iial ajalehtede-ajakirjade toidulehekülgi ei vaata, leidsin eilsest Ekspressist ülistusartikli kanasupile ja kirjutan sellele alla. On tõesti hea asi, ja kuivõrd mu organismil on ikka veel aegajalt tahke toidu seedimisega raskusi, on supid tihti mu toidulaual. Maitsev ja toitev.