Selle talve üle nüüd küll keegi nuriseda ei tohiks. Minusugused iirilembesed said sooja ja rohelise novembri ja detsembri. Jaanuaris said külmaarmastajad külma ja lumearmastajad lund. Mul oli juba eile õhtul selge, et kui asi samas vaimus jätkub, siis kontorisse ma täna ei pääse. Hommikul oli see veel selgem, saatsin kontorisse meili ja istusin arvuti taha maha seniks muid asju tegema, kuni valgeks läheb. Pealegi sadu aina kestis ja kestis.
Kella kümne paiku riideid vahetama minnes tegin magamistoa aknast sellise klõpsu. See koht tuli käsitsi lahti kaevata, et kuuri pääseda. Lumelabidat hoiań valgel ajal alati eeskojas ja õnneks oli lumi kerge.
Lumekiht hakkab juba seda hirmsat 2009/2010 aasta talve meenutama, aga tollal oli see eriti hirmus veel seetõttu, et mul ei olnud seda riistapuud.
Ega sellegagi töötamine naisterahva jaoks just lust ja lillepidu pole, aga tõhusus ikka märgatavalt parem kui labidal ja suur pluss veel see, et lumefrees viskab lume laias kaares eemale, mitte ei tekita hunnikuid. Sel kohutaval labidatalvel oligi kõige suurem probleem mitte lume lükkamine, vaid see, et lund ei olnud enam kuhugi panna, hunnikud olid nii kõrged, et sinna otsa ei ulatunud viskama.
Lükata oleks veelgi, aga ei tahtnud end täiesti ära kurnata. Ehk homme jälle natukene. Vahepeal laenasin freesi naabrinaisele, sai temagi lihtsama vaevaga.
Pärast lumelükkamist sai paar telefonklõpsu ka tehtud.
Enese tarbeks panen kirja ka selle, et eile puhastasin tuhaimuriga pliidi lõõrid ja plaadialuse, oli ikka päris hirmus, mis sealt välja tuli. On küll korstnad pühitud ja vastav pabergi olemas, aga ju see pidevalt külmaga tule all hoidmine selle meeletu hulga nõge tekitas, nii et pliit korralikult ei tõmmanud. Nüüd töötab kõik jälle.
Pärast lumega madistamist oli kuum tee hea. Ja kõik vajalikud palgatööasjad said ka tehtud.
Sul peaks olema säärane lumetõrjemasin, kus ise saad peale istuda.
VastaKustuta