Külm jätkub

Tänaseks lubati küll temperatuuri tõusu, aga esialgu ei paista seda kusagilt. Kui koerad hommikul kella seitsme paiku välja küsisid, näitas köögiakna taga -21,1. Toatemperatuuri ei vaadanud, aga see viis minutit, mis penidel kiireks asjaajamiseks läks, ei taha nemadki sellise külmaga väljas olla, ma kasukat seljast ära ei võtnud. Koerad toas tagasi, otsustasin teki alla tagasi pugeda. Magamistuba peab kõige paremini sooja ja pühapäev ongi puhkamiseks, uni tuli hea ja silmad tegin lõplikult lahti alles pool üksteist, sest kõht läks pööraselt tühjaks.
Köögis näitas sisetemperatuur +12,7, tuli pliidi alla, tuli ahju, lisaks paksule hommikumantlile suur pleed ümber. Pärast tund aega kütmist on kraadiklaas tõusnud +15 peale. Jaanuari küttearvetele mõelda ei taha, sest lisaks ahjukütmisele on sees köögi ja sauna eesruumi põrandakütted, pidevalt töötav soojuspump elutoas, magamistoa elektriradiaator ja boiler ka muidugi. Sellest hoolimata on mööbel nii maja jahtunud, et kirjutuslauda palja käega puudutada ei taha. Aga elame üle, on ennegi elatud. Seekord ma ei lase külmal enda tuju rikkuda, esiteks läheb ta millalgi üle ja teiseks annab korralik talv ehk lootust, et tuleb natuke ka korralikku suve. See aastaringne +10 on rahakotile küll soodne, aga loodusele ei tundu see väga meeldivat.
Reedel käisin linnas, rongiga. Kuna kokkusaamine oli ühes vanalinna hotellis, siis jätsin auto Keila rongijaama, pärast oli vaja ka poodi minna. Vanalinn oli ilus ja mul oli päris hea meel, et inglise külalised just sellisel ajal külla tulema sattusid. Mitte porise ja halli talveilmaga. Soovitasin neil vaatamiseks paari kohta ja loodan, et nad said ilusa elamuse. Mina ise imetlesin küll terve rongisõidu aja avanevaid talvevaateid ja olin oma otsusega päris rahul, autoga linna sõites oleks näinud ainult libedat teed ja teisi liiklejaid.
Mõned eile tehtud aiapildid ajaloo tarbeks ka, härmatist ja ilusaid pikki vaateid siin metsa sees ei ole, aga imelisi lumemoodustisi ikka.

Eelmise nädala väike mure, jonniv lumefrees, sai ka lahenduse. Õnneks on mul tehnikageeniusest naabrimees, enne nädalavahetust ma teda tülitada ei tahtnud, aga eile astus ta läbi ja probleem lahenduski vähem kui kümne minutiga, gaasitross oli kinni jäätunud. Nüüd tean ka ise, kuskohast sellise probleemiga tangidega kaasa aidata, Lumi on küll õhuline ja kerge, aga tervet krunti ma ikka käsisahaga lükata ei jõua ja lumefreesi pluss on veel see, et sellega ei teki hunnikuid. Ma ei saa ega tohi endiselt tõsta ja hunnikud oleksid probleem. Nüüd aga võib minu poolest veel lund tulla.
Täna aga ilmselt tulebki hommikumantli ja sooja pleedi päev. Toad said eile koristatud ja mitme päeva puudevaru tuppa toodud, seega koduseid kohustusi ei ole ja tööasju teen ma tööpäevadel. Mõnus. Ja viimaks ometi hakkab tekkima tunne, et ma olen korralikult välja puhanud ja ka tervis hakkab lõpuks ometi normaalsemaks muutuma. Nõrk ja võhmata olen endiselt, aga asi paraneb. Võtan eeskuju Malatist, isegi tema eelistab selliste temperatuuridega diivanit põrandale :)

Ahjahh. Postitust üles pannes selgus, et see on selle blogi seitsmesajas. Ilus ümmargune number.