Eilne päev oli olmelisi askeldusi täis. Kõigepealt auto tehnoülevaatus, pabistasin natuke, auto on vana ja kuigi pealtnäha ei tundunud midagi korrast ära olevat, võib ikka midagi sellist olla, mille peale ei tulegi. Õnneks on Keilas sellised mõnusad mehed, kes väiksema vea draama tegemise asemel hoopis kohapeal ära parandavad. Antud juhul lekkiva kütusevooliku. Ja oh, mis sealt summutist tuli...esimese hooga näitas masin heitgaaside sisalduseks üle 9 lubatud kolme asemel...aga tuli välja, et see mu oma viga. Pärast seda, kui auto taguots välja aeti ja natuke aega mootoriga hirmsat häält tehti, mille käigus summutist pilvede kaupa süsimusta tahma paiskus, langes heitgaasi näit 0,73 peale ja kõik oligi korras. Ma tõesti ei teadnud, et diiselmootoriga autol tuleb summuti korrashoiuks aegajalt lasta kõrgetel pööretel unnata, nüüd siis tean. Nüüd siis aasta otsa jälle ehk rahulik.
LHKK projektinõustamise koolitus lõppes teisipäeval, päris kahju, et otsa sai. Kapaga teadmisi ja mõnus seltskond. Koolituks veel hea meelega kusagil, aga midagi põnevat pole silma jäänud. Põhiliselt pakutakse kursusi kokanduses, käsitöös ja kõikvõimalikes umbluuteadustes, aga need jätavad mu ühtviisi külmaks.
Seega ootab ees suhteliselt igav talv, uusi taimi otsida pole mõtet, need eksoodid ei huvita kedagi peale ülikitsa seltskonna, kes oskab ka ise internetti kasutada...pealegi on viimane suvi andnud selguse selles osas, et ega ma seda aiaäri väga ei fänna ja sisse ta ka midagi ei too...tore on uusi taimi leida, osta, kätte saada ja müüa on ka päris vahva, aga kogu see vahepealne protsess, potikestega õiendamine, kastmine ja rohimine on minu jaoks surmigav ja nürimeelne. Paar päeva tagasi mõtlesin just, et kui oleks rikas, palkaksin endale aedniku, ise ainult mõtleks välja ja käiks jalutamas ja imetlemas, kogu selle tobeda rohimise, kaevamise, lõikamise ja muruniitmise annaks heameelega kellelegi teisele teha. Kahjuks rahakott ei võimalda ja kõike tuleb ise teha, seega ei tule ka uued projektid eriti kõne alla, Kuigi tahaks. Aga terve mõistus ütleb, et suuremast alast kui praegu, mul lihtsalt jõud üle ei käi, sellelgi suvel jäi palju asju jõupuudusel tegemata.
Kutsikas sai homse viiekuuseks saamise puhul kingiks tennisepallid ja korraliku kollina õppis neid kätte tooma umbes kolme minutiga. Palliloopimise masinat õnneks vaja ei ole, sest eelkõige meeldib Allyle mängida kas teiste loomadega või perenaisega, elututest asjadest tüdineb ta üsna ruttu. Sülesolemine ja sasimine meeldib ka, kuigi pea 15 kilo kaaluv elukas enam hästi sülle ei mahu, aga tahaks küll, siis vehitakse saba ja kõigi nelja käpaga, pannakse koon emme kõrva ja räägitakse mingit spetsiaalset kollikeelset juttu...
Täna kulub lühikesevõitu valge aeg maja suuremaks koristamiseks ja puudetassimiseks. Põrandaid pesen küll iga päev, mastifipiigal on jooksuaeg ja koduarest, mis tähendab plekke põrandal ja tavalisest rohkem käpajälgi. Aga vähemalt korra nädalas võiks ka muudelt pindadelt tolmu ära pühkida ja pehme mööbli tolmuimejaga üle tõmmata. Peabki tegutsema asuma.
Pimedateks õhtuteks aga suutsin end eile lõpuks Keila raamatukogus lugejaks registreerida ja hunniku kergemat kirjandust koju vedada. Rasked raamatud mulle viimasel ajal ei sobi.
14. november 2014
9. november 2014
Pimeduse aeg
Miskipärast tundub mulle alati, et novembris on kõige pimedam. Kohe kogu aeg on pime ja see pimedus on kuidagi eriline, kleepuv, tihe ja kõike endasse neelav. Väljas askeldama eriti ei kipu, peale mitut päeva sadu on igal pool meeletult libe ja porine ja täna puid tassides pidin peaaegu pikali lendama. Väljas oli kaheksa kraadi sooja ja pea tuulevaikne, aga väga märg. Külmakraadidest ja libedusest ma sellegipoolest puudust ei tunne.
Kui ma aga autorooli istuma ei pea, pole mul selle pimeduse vastu midagi. Toas on valge ja soe ja kapil ootab veel terve hunnik lugemata raamatuid.
Tugevaim viimase aja lugemiselamus oli Deborah Harknessi "All Souls Trilogy" ehk kõikide hingede triloogia. Eesti keeles on ilmunud selle esimene osa "Nõidade avastus" 2011.aastal Joonas Orava tõlkes. Saadaval praegugi Apollo veebipoes ülihea hinnaga 5.90. Juba siis jäin põnevusega järge ootama, aga eesti keeles seda siiani tulnud ei ole. Miks teist osa pole tõlgitud, ei oska arvata, aga kolmas ilmus inglise keeles alles selle aasta juulis. Ning kuna esimene osa on üks väheseid raamatuid, mida ma olen viitsinud mitu korda lugeda, siis andsin suure sügise saabudes alla ja tellisin kahest viimasest raamatust Kindle versioonid. Lugesin päris kaua, inglise keeles läheb paratamatult rohkem aega. Aga ei kahetse. Kuigi algsel vaatlusel võib tunduda see vampiiride, deemonite ja nõidade tegutsemine rohkem kui kahel tuhandel leheküljel mingi teismeliste teemana, siis on tegelikult natuke sisukam. Autor on ajaloolane, mitmete auhindade laureaat, raamatud on põnevad ja väga hästi kirjutatud, tõeline lugemisnauding tükiks ajaks.
Siis võtsin ette Robert Galbraith "Käo kukkumine". Miks kuulus J.K:Rowling oma esimese krimka varjunime all välja andis, pole süvenenud, aga tänaseks on välja tulnud ka juba teine detektiiv Cormoran Strike raamat. Ma ei ole tohutu krimikirjanduse fänn, aga head krimkad on oodatud ja see on hea krimka. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud ja kuni lõpuni põnev. Sisu kirjeldama ei hakka, kes tahab, ostab, või võtab raamatukogust. Ma olen korduvalt enesele lubanud, et hakkan raamatute kokkuostmise asemel neid laenutama, aga no kuidagi ei jõua selleni, et end kohalikku raamatukokku lugejaks vormistada. Üks põhjus on 15 km vahemaad ja teine tähtajad...mulle väga ei meeldi end lugemisel tähtaegadega siduda. Aga küllap ma kunagi siiski selleni jõuan, sest kogu ühekordselt loetavat ajaviitekirjandust pole mõtet kokku osta.
Viimane saabunud raamatupakk, mille kallal maiustamist alles alustasin, sisaldas kahte Darja Dontsova iroonilisit kriminaalromaani, "Mesireisil kolmekesi" ja "Minu ämma ööelu", Esimese täna lõpetasin, teist alustan. Mul on olemas kõik eesti keelde tõlgitud Dontsova raamatud alates esimesest, kokku vist juba üle viiekümne. Irooniline krimnnaalromaan on nende raamatute kohta väga täpne väljend, minu jaoks pole nendes raamatutes üldse oluline, kes on laip ja kes mõrvar, vaid need lustlikud kirjeldused tänapäevase Moskva elust ja kogu see kõrvaltegevus, mis uurimise kõrval käib, on tavaliselt nii naljakas, et terve lugemise ajal on muie näol. Tõeliselt hea mõnulemine kaamoseajal, mingit depressiivset skandinaavia kirjandust ma lugeda ei suuda. Depressiivset poolt pakub päriselu niigi liiga palju.
Niimoodi vaikselt kulgevadki need päevad, kui tööl käima ei pea. Kutsikas kasvab ja saav algaval nädalal juba viiekuuseks, on täpselt nii taibukas ja mõistlik, nagu üks kolli olema peab. Hirmus kaisukas on ka, tuleb jooksuga, paneb käpad sülle ja koonu kõrva, teeme nüüd kalli. Täpselt sellist positiivset tegelast mul vaja oligi. Kassiga saadakse hästi läbi, igal hommikul ja õhtul tehakse üks väike madin ja vahel ka magatakse koos.
Kui ma aga autorooli istuma ei pea, pole mul selle pimeduse vastu midagi. Toas on valge ja soe ja kapil ootab veel terve hunnik lugemata raamatuid.
Tugevaim viimase aja lugemiselamus oli Deborah Harknessi "All Souls Trilogy" ehk kõikide hingede triloogia. Eesti keeles on ilmunud selle esimene osa "Nõidade avastus" 2011.aastal Joonas Orava tõlkes. Saadaval praegugi Apollo veebipoes ülihea hinnaga 5.90. Juba siis jäin põnevusega järge ootama, aga eesti keeles seda siiani tulnud ei ole. Miks teist osa pole tõlgitud, ei oska arvata, aga kolmas ilmus inglise keeles alles selle aasta juulis. Ning kuna esimene osa on üks väheseid raamatuid, mida ma olen viitsinud mitu korda lugeda, siis andsin suure sügise saabudes alla ja tellisin kahest viimasest raamatust Kindle versioonid. Lugesin päris kaua, inglise keeles läheb paratamatult rohkem aega. Aga ei kahetse. Kuigi algsel vaatlusel võib tunduda see vampiiride, deemonite ja nõidade tegutsemine rohkem kui kahel tuhandel leheküljel mingi teismeliste teemana, siis on tegelikult natuke sisukam. Autor on ajaloolane, mitmete auhindade laureaat, raamatud on põnevad ja väga hästi kirjutatud, tõeline lugemisnauding tükiks ajaks.
Siis võtsin ette Robert Galbraith "Käo kukkumine". Miks kuulus J.K:Rowling oma esimese krimka varjunime all välja andis, pole süvenenud, aga tänaseks on välja tulnud ka juba teine detektiiv Cormoran Strike raamat. Ma ei ole tohutu krimikirjanduse fänn, aga head krimkad on oodatud ja see on hea krimka. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud ja kuni lõpuni põnev. Sisu kirjeldama ei hakka, kes tahab, ostab, või võtab raamatukogust. Ma olen korduvalt enesele lubanud, et hakkan raamatute kokkuostmise asemel neid laenutama, aga no kuidagi ei jõua selleni, et end kohalikku raamatukokku lugejaks vormistada. Üks põhjus on 15 km vahemaad ja teine tähtajad...mulle väga ei meeldi end lugemisel tähtaegadega siduda. Aga küllap ma kunagi siiski selleni jõuan, sest kogu ühekordselt loetavat ajaviitekirjandust pole mõtet kokku osta.Viimane saabunud raamatupakk, mille kallal maiustamist alles alustasin, sisaldas kahte Darja Dontsova iroonilisit kriminaalromaani, "Mesireisil kolmekesi" ja "Minu ämma ööelu", Esimese täna lõpetasin, teist alustan. Mul on olemas kõik eesti keelde tõlgitud Dontsova raamatud alates esimesest, kokku vist juba üle viiekümne. Irooniline krimnnaalromaan on nende raamatute kohta väga täpne väljend, minu jaoks pole nendes raamatutes üldse oluline, kes on laip ja kes mõrvar, vaid need lustlikud kirjeldused tänapäevase Moskva elust ja kogu see kõrvaltegevus, mis uurimise kõrval käib, on tavaliselt nii naljakas, et terve lugemise ajal on muie näol. Tõeliselt hea mõnulemine kaamoseajal, mingit depressiivset skandinaavia kirjandust ma lugeda ei suuda. Depressiivset poolt pakub päriselu niigi liiga palju.
Niimoodi vaikselt kulgevadki need päevad, kui tööl käima ei pea. Kutsikas kasvab ja saav algaval nädalal juba viiekuuseks, on täpselt nii taibukas ja mõistlik, nagu üks kolli olema peab. Hirmus kaisukas on ka, tuleb jooksuga, paneb käpad sülle ja koonu kõrva, teeme nüüd kalli. Täpselt sellist positiivset tegelast mul vaja oligi. Kassiga saadakse hästi läbi, igal hommikul ja õhtul tehakse üks väike madin ja vahel ka magatakse koos.
1. november 2014
Talvekuu esimene päev
Rahvakalendri järgi on november talvekuu, aga mul ei ole selle vastu midagi, et talvest esialgu veel lõhnagi ei ole. Vahepealsed külmakraadid on enamuse õitega küll puhta töö teinud, aga üht-teist on veel vaadata. Viisin pesu kuivama (mitte et see ära kuivaks, aga võtab mõnusa värske lõhna juurde) ja tegin fotoka ja kutsikaga väikese tiiru.
Käokingadel oli kehv aasta, vesise talve ja põuase suve tõttu jäid nad madalaks ja õitsesid kesiselt. Seda enam üllatas peale neid külmi ikka veel uhkelt silmade kõrgusel õitsev Carmichaeli käoking
Õitsejaid on veelgi, sügisastrid ja krüsanteemid.
Kui taimede aeg on läbi saanud, algab kivide aeg. Ma olen neid nii palju pildistanud, aga seekord ainult üks
Taimepealseid ja umbrohtu on aias üüratus koguses, aga pole ma varem midagi sügiseti aias teinud ega tee ka seekord. See niiske ja rõske aeg ei sobi mulle ja isegi selle lühikese aiatiiru ajal kohmetusid käed ja hakkasid külmetama varbad. Seda mõnusam oli tulla sooja tuppa, teha endale tass masinakohvi ja kobida raamatuga diivanile.
Käokingadel oli kehv aasta, vesise talve ja põuase suve tõttu jäid nad madalaks ja õitsesid kesiselt. Seda enam üllatas peale neid külmi ikka veel uhkelt silmade kõrgusel õitsev Carmichaeli käoking
Õitsejaid on veelgi, sügisastrid ja krüsanteemid.
Kui taimede aeg on läbi saanud, algab kivide aeg. Ma olen neid nii palju pildistanud, aga seekord ainult üks
Taimepealseid ja umbrohtu on aias üüratus koguses, aga pole ma varem midagi sügiseti aias teinud ega tee ka seekord. See niiske ja rõske aeg ei sobi mulle ja isegi selle lühikese aiatiiru ajal kohmetusid käed ja hakkasid külmetama varbad. Seda mõnusam oli tulla sooja tuppa, teha endale tass masinakohvi ja kobida raamatuga diivanile.
27. oktoober 2014
Tomatisupp
Söömisega olen ma eluaeg hädas olnud. Mulle ei meeldi süüa ja heameelega neelaksin kõik vajalikud ained tablettidena sisse. Isu mingi toidu järele on täiesti tundmatu teema. Mul on nälg, aga mitte söögiisu ja seetõttu pole imestada, et söömine vahepeal stressiga täiesti käest läks, kuhugi kadus viisteist kilo kehakaalu ja suve lõpupoole hakkas organism juba tõsiselt hoiatusignaale edastama. Võtsin söömiskohustuse tõsisemalt käsile ja viimased kuud on juba parem olnud. Ainuke häda endselt, et isu ei tekita miski. Täna improviseerisin aga supi, mis lausa maitses ja seetõttu tuleb kirja panna, ehk tuleb mõnikord veel meelde teha.
4 suurt tomatit
2 suurt sibulat
4 küüslauguküünt
võid praadimiseks
1 liiter kanapuljongit (kuubikutest, muud mul polnud
200 g sulatatud juustu (oli "Merevaik", maitsestamata)
maitsestamiseks tšillit ja musta pipart
Sibulad-küüslaugud praadida, tükeldatud tomat otsa, siis kogu mögin puljongisse ja puupliidil umbes pool tundi podiseda lasta. Ise tegin vahepeal tööd, kontrollisin kogu aasta arvete laekumised täna üle, suvel polnud ju aega näpuga järge ajada. Kui supp valmis podises, lisasin sulajuustu ja lasksin blenderiga kogu kupatuse püreeks. Päris hea sai.
Algne retsept pärines toidutare.ee - st, aga ma muutsin peaaegu kõiki koguseid, muidu oleks suppi liiga palju saanud. Ja algretseptis olid ka porgandid, mida mul kodus lihtsalt polnud.
4 suurt tomatit
2 suurt sibulat
4 küüslauguküünt
võid praadimiseks
1 liiter kanapuljongit (kuubikutest, muud mul polnud
200 g sulatatud juustu (oli "Merevaik", maitsestamata)
maitsestamiseks tšillit ja musta pipart
Sibulad-küüslaugud praadida, tükeldatud tomat otsa, siis kogu mögin puljongisse ja puupliidil umbes pool tundi podiseda lasta. Ise tegin vahepeal tööd, kontrollisin kogu aasta arvete laekumised täna üle, suvel polnud ju aega näpuga järge ajada. Kui supp valmis podises, lisasin sulajuustu ja lasksin blenderiga kogu kupatuse püreeks. Päris hea sai.
Algne retsept pärines toidutare.ee - st, aga ma muutsin peaaegu kõiki koguseid, muidu oleks suppi liiga palju saanud. Ja algretseptis olid ka porgandid, mida mul kodus lihtsalt polnud.
24. oktoober 2014
Pikad laisad hommikud
Nädala kolm esimest päeva kulusid tiheda ringisebimise tähe all, asjaajamised, koolitus, töö. Seda mõnusam on juba teist hommikut järjest lihtsalt laisalt võtta, Ma olen hea meelega nõus tööd tegema, aga kellast kellani töölkäimist küll tagasi ei igatse. Mõte sellele, et aastaid pidin tõusma kell kuus, sõitma suvaliste teeoludega ja tihtilugu kottpimedas 60 kilomeetrit tööle ja tagasi, hiljem lühenes see küll poole võrra, ajab siiamaani külmavärinad peale. Pole midagi imestada, et ma pole siiamaani oma unevaegust täielikult välja maganud.
Tegelikult ei taha ma üldse enam pimedas sõita, no ei näe, täielik kanapimedus. Teisipäeva hilisõhtul koolituselt tulles tabas mind autoroolis selline paanikahoog, et tõmbasin tee äärde ja istusin vist oma kümme minutit, püüdes sügavalt hingata ja ennast kuidagi koguda. No ei saa sõita, kui ei näe, kõik sulab silme ees kokku. Paraku päriselt pimedas sõitmist vältida ei saa, mõni asi lihtsalt lõpeb nii hilja. Aga õnneks saab väga palju asju tänapäeval kaugtöö kaudu ära teha.
No ja üleüldse peab aeg-ajalt passi vaatama. Nõukaajal oleks saanud pooleteise kuu pärast pensionile jääda. Vaim võib ju end kahekümneviiesena tunda, aga kesta amortisatsioon annab tunda. Tuleb olla tänulik sellegi eest, et enamike apteegis müüdavate potsikute ja karpide vastu huvi tundma ei pea.
Kuna ma eile õhtul ei kütnud, kraadiklaas näitas 21 kraadi, oli hommikuks sellest elutoas alles jäänud 14. Ei hakka see lobudik iialgi sooja pidama, ei hakka. Jääb üle ainult kütta, kütta ja kütta, puid õnneks on. Küdeva kamina ees kohvi juua teadmisega, et kuhugi pole kiire, on omaette mõnus tunne.
Nokitsema peaks. Põrandaliistud hankima, ja ära panema, see töö jäi juba mitu aastat tagasi pooleli. Elutoa laes on hallituselaik, millega ma midagi pihta hakata ei oska. Rohkem maju ma oma elus enam ei ehita, raha poleks ja ega ei viitsiks ka. Tuleb olemasolevaga hakkama saada.
Ilmad on karged ja päikeselised, aga üldiselt eelistan ma seda ilu läbi akna imetleda. Natuke käin ikka ka värsket õhku hingamas. Eile treenisin kilomeetri jagu kutsikat rihma otsas käima, olengi sellega natuke molutama jäänud, õnneks õpib ta kiiresti. Koristasin kuuri, tegin autole ruumi. Täna ootab ees suurem puudetassimine ja võib-olla peaks natuke pilti tegema. Kuigi midagi pole parata, närtsinud ja surevate taimede ilu jääb mulle paraku kaugeks.
Tegelikult ei taha ma üldse enam pimedas sõita, no ei näe, täielik kanapimedus. Teisipäeva hilisõhtul koolituselt tulles tabas mind autoroolis selline paanikahoog, et tõmbasin tee äärde ja istusin vist oma kümme minutit, püüdes sügavalt hingata ja ennast kuidagi koguda. No ei saa sõita, kui ei näe, kõik sulab silme ees kokku. Paraku päriselt pimedas sõitmist vältida ei saa, mõni asi lihtsalt lõpeb nii hilja. Aga õnneks saab väga palju asju tänapäeval kaugtöö kaudu ära teha.
No ja üleüldse peab aeg-ajalt passi vaatama. Nõukaajal oleks saanud pooleteise kuu pärast pensionile jääda. Vaim võib ju end kahekümneviiesena tunda, aga kesta amortisatsioon annab tunda. Tuleb olla tänulik sellegi eest, et enamike apteegis müüdavate potsikute ja karpide vastu huvi tundma ei pea.
Kuna ma eile õhtul ei kütnud, kraadiklaas näitas 21 kraadi, oli hommikuks sellest elutoas alles jäänud 14. Ei hakka see lobudik iialgi sooja pidama, ei hakka. Jääb üle ainult kütta, kütta ja kütta, puid õnneks on. Küdeva kamina ees kohvi juua teadmisega, et kuhugi pole kiire, on omaette mõnus tunne.
Nokitsema peaks. Põrandaliistud hankima, ja ära panema, see töö jäi juba mitu aastat tagasi pooleli. Elutoa laes on hallituselaik, millega ma midagi pihta hakata ei oska. Rohkem maju ma oma elus enam ei ehita, raha poleks ja ega ei viitsiks ka. Tuleb olemasolevaga hakkama saada.
Ilmad on karged ja päikeselised, aga üldiselt eelistan ma seda ilu läbi akna imetleda. Natuke käin ikka ka värsket õhku hingamas. Eile treenisin kilomeetri jagu kutsikat rihma otsas käima, olengi sellega natuke molutama jäänud, õnneks õpib ta kiiresti. Koristasin kuuri, tegin autole ruumi. Täna ootab ees suurem puudetassimine ja võib-olla peaks natuke pilti tegema. Kuigi midagi pole parata, närtsinud ja surevate taimede ilu jääb mulle paraku kaugeks.
16. oktoober 2014
Oktoobri selgroog
Nädal on olnud märg ja tormine ja muid tegemisi täis, täna esimene kodutöine päev. Hommikul vaatasin küll, et ei mingit õueminekut, kraadiklaasi näit 2,3 plusskraadi ja reaalne külm painduvaid puudelatvu vaadates kindlasti veel külmem. Õine tormihakatis oli maja ka külmaks puhunud, tegin tule kaminasse, kuuma kohvi ja juba hakkaski paremaks minema. Hommiku pühendasin nauditavale tegevusele ehk uurivale kirjutamisele. Mõnus oli üle tüki aja ajusid liigutada.
Lõunast tuli päike välja ja südametunnistusele hakkasid koputama kasvuhoones vedelevad istutamata pojengid, nädalavahetuseks lubab veel külmemat. Toppisin soojalt riidesse, aga tegelikult polnudki asi nii hull, kui seestpoolt vaadates paistis. Tegelikult hakkas auke kaevates, istutades ja hiljem kasvuhoonet koristades vahepeal lausa palav. Hoog juba sees, sai edasi madistatud ja lõpuks selgus, et koos päeva lõpul tehtud koerajalutusega olin õues üle viie tunni. Isegi kohvi kannatas pärastlõunal terrassil juua.
Hollandi pojengisaadetise potistasin tegelikult ära juba laupäeval, neli endalejäänut oli lihtsalt istutamata, ei jõudnud. Kvaliteet selle firma puhul super nagu alati, seekord olin taara ehk pottide suhtes juba paremini valmistunud, põhiosa suutsin ikka 2,5 liitristesse kandilistesse pottidesse mahutada, aga vaadates viimaseid, `Coral Sunset`i ja `Red Charmi`juurikaid, andsin alla ja tõin 5,7 liitrised kandilised,,,neid on küll raske tassida ja kallis postiga saata, aga no kui ei mahu, siis ei mahu.
Täna said siis istutatud oma kollektsiooni
ITOH-hübriid ´Pastel Splendor´
ITOH-hübriid ´Yellow Emperor´, polnud üldse plaanis, aga saadeti kingituseks, palju haruldasem kui sõsar `Yellow Crown´
P.lactiflora ja p.peregrina hübriid, `Coral Charmi´õeke `Coral Sunset´, õis tundub pildil üsna sarnane, aga Sunset on madalam ja varrel on mitu õit
ja täiesti vastupandamatu värvi ja õiekujuga p.lactiflora ja p.peregrina hübriid ´Diana Parks´
Hirmus kiusatus on endale soetada ka kollastest kõige pisem ´Yellow Gem´, mis on ainult 40 cm kõrge, aga oma suuruse, õigemini väiksuse tõttu peaks ta koha leidma majale lähemal aias ja seda ma hetkel välja ei mõelnud, nii et selle talve veedavad kõik "kalliskivid" pottides.
Siis mässasin paar tundi müügiplatsil, tõstsin, pakkisin, lõikasin. Umbes päeva või pooleteise jagu on seal veel tööd, siis võib kuni kevadeni sinnapoole mitte vaadata. Vahepeal oli meeles ka pilti teha, sest hiljem läks valgus juba liiga rööpseks ja varjud liiga teravaks. Praegusel ajal paistab viimane päikesekiir meie õuele kella nelja paiku, peale seda kaob päikesepall metsa taha ja läheb jahedaks.
Suurelehised hortensiad teevad uusi noori õisi, aga ega neil pikka pidu pole, nädalavahetuseks lubatakse öökülma
Beautensia Papillon on tegelikult hullult ilus, nagu hiiglaslik begooniakimp, täiesti eriline õis, kahjuks jäi halvasti pildile
Habeõis ´Hint of Gold´, nende käitumisest eelmisel talvel olen täiesti seinast seina infot saanud, kellel väljas, kellel suurepärased.
Palun, liiliad oktoobris, ´Strawberry Vanilla Latte´, nüüd siis otsustas lõpuks õitsema hakata, väikese ja madalana, aga siiski. Eks asi ka selles, et sibulaid oli mul aega maha panna alles pooles juunis ja siis oli ka ju kuni juulini väga külm, sellepärast tal kalender sassis ongi.
No ja siis on veel sügisastreid, kukeharju ja puhkenud ja veel puhkemata krüsanteeme, aga kõiki pilte nüüd üles laadima ka ei hakka. Tassisin tuppa loorberipuu, millele oli suvi aias nii meeldinud, et ei tahtnud enam aknalauale mahtuda. Tegin veel kümmekond vajalikku pisiasja ja tegelikult olen rahul mitte ainult tänase, vaid ka kahe eelmise päevaga. Oli õige mõte end koolitusele kirja panna, andis juba esimesest päevast uue hingamise.
Põhiline ongi see, et tundub, et ma olen maailmaga jälle rahu saavutanud ja tema minuga ka.
Lõunast tuli päike välja ja südametunnistusele hakkasid koputama kasvuhoones vedelevad istutamata pojengid, nädalavahetuseks lubab veel külmemat. Toppisin soojalt riidesse, aga tegelikult polnudki asi nii hull, kui seestpoolt vaadates paistis. Tegelikult hakkas auke kaevates, istutades ja hiljem kasvuhoonet koristades vahepeal lausa palav. Hoog juba sees, sai edasi madistatud ja lõpuks selgus, et koos päeva lõpul tehtud koerajalutusega olin õues üle viie tunni. Isegi kohvi kannatas pärastlõunal terrassil juua.
Hollandi pojengisaadetise potistasin tegelikult ära juba laupäeval, neli endalejäänut oli lihtsalt istutamata, ei jõudnud. Kvaliteet selle firma puhul super nagu alati, seekord olin taara ehk pottide suhtes juba paremini valmistunud, põhiosa suutsin ikka 2,5 liitristesse kandilistesse pottidesse mahutada, aga vaadates viimaseid, `Coral Sunset`i ja `Red Charmi`juurikaid, andsin alla ja tõin 5,7 liitrised kandilised,,,neid on küll raske tassida ja kallis postiga saata, aga no kui ei mahu, siis ei mahu.
Täna said siis istutatud oma kollektsiooni
ITOH-hübriid ´Pastel Splendor´
ITOH-hübriid ´Yellow Emperor´, polnud üldse plaanis, aga saadeti kingituseks, palju haruldasem kui sõsar `Yellow Crown´
P.lactiflora ja p.peregrina hübriid, `Coral Charmi´õeke `Coral Sunset´, õis tundub pildil üsna sarnane, aga Sunset on madalam ja varrel on mitu õit
ja täiesti vastupandamatu värvi ja õiekujuga p.lactiflora ja p.peregrina hübriid ´Diana Parks´
Hirmus kiusatus on endale soetada ka kollastest kõige pisem ´Yellow Gem´, mis on ainult 40 cm kõrge, aga oma suuruse, õigemini väiksuse tõttu peaks ta koha leidma majale lähemal aias ja seda ma hetkel välja ei mõelnud, nii et selle talve veedavad kõik "kalliskivid" pottides.
Siis mässasin paar tundi müügiplatsil, tõstsin, pakkisin, lõikasin. Umbes päeva või pooleteise jagu on seal veel tööd, siis võib kuni kevadeni sinnapoole mitte vaadata. Vahepeal oli meeles ka pilti teha, sest hiljem läks valgus juba liiga rööpseks ja varjud liiga teravaks. Praegusel ajal paistab viimane päikesekiir meie õuele kella nelja paiku, peale seda kaob päikesepall metsa taha ja läheb jahedaks.
Suurelehised hortensiad teevad uusi noori õisi, aga ega neil pikka pidu pole, nädalavahetuseks lubatakse öökülma
Beautensia Papillon on tegelikult hullult ilus, nagu hiiglaslik begooniakimp, täiesti eriline õis, kahjuks jäi halvasti pildile
Habeõis ´Hint of Gold´, nende käitumisest eelmisel talvel olen täiesti seinast seina infot saanud, kellel väljas, kellel suurepärased.
Palun, liiliad oktoobris, ´Strawberry Vanilla Latte´, nüüd siis otsustas lõpuks õitsema hakata, väikese ja madalana, aga siiski. Eks asi ka selles, et sibulaid oli mul aega maha panna alles pooles juunis ja siis oli ka ju kuni juulini väga külm, sellepärast tal kalender sassis ongi.
Täielik ja imeline üllataja on minu jaoks suureõieline abeelia (abelia grandiflora), kes laseb õitseda augusti keskpaigast siiamaani ja ei ole isegi seda nägu mitte, et lõpetama hakkaks, isegi vahepeal üle käinud hallad ei teinud õitele mitte kui midagi
Vahepeal oli meilgi natuke kulda, enam ei ole, nüüd on raagus. pilt tehtud viis päeva tagasi.
Lõunaosariikide värvipidu siinkandis ei ole, käisin teiste piltidest innustatuna kilplehte uurimas, no ei mingeid erilisi värve. Pool oli roheline ja pool pruun, ei mingeid lõbusaid värve.
Roos ´Astrid Lindgren´oli üks väheseid, mida ma põuakahjustuste tõttu maatasa lõikama ei pidanud, pilt tänasest päevast.
Ja väike pesamuna polegi enam nii väga väike ja oskab juba elu nautidaNo ja siis on veel sügisastreid, kukeharju ja puhkenud ja veel puhkemata krüsanteeme, aga kõiki pilte nüüd üles laadima ka ei hakka. Tassisin tuppa loorberipuu, millele oli suvi aias nii meeldinud, et ei tahtnud enam aknalauale mahtuda. Tegin veel kümmekond vajalikku pisiasja ja tegelikult olen rahul mitte ainult tänase, vaid ka kahe eelmise päevaga. Oli õige mõte end koolitusele kirja panna, andis juba esimesest päevast uue hingamise.
Põhiline ongi see, et tundub, et ma olen maailmaga jälle rahu saavutanud ja tema minuga ka.
12. oktoober 2014
Kutsikate sügisseiklus
Ma olin ikka mitu päeva nii vapustatud, et ei suutnud sellest kirjutadagi. Aga kuigi enesetunne on endiselt kehvavõitu, püüan kirjutamisteraapiaga päeva paremaks teha. Kontsentratsioonivõime on juba pikemat aega nullilähedane ja ei aita siin aed (kuhu ma õieti minnagi ei taha) ega puhkamine. Viimane siiski pikapeale peaks toimima hakkama, ma vähemalt loodan.
Niisiis, neljapäeva lõuna paiku pidid saabuma pojengid Hollandist, kullerfirma helistas juba enne üheksat. Ilm polnud küll suurem asi, hall ja vastik, aga sel hetkel just otseselt ei sadanud, otsustasin õues pisut asjatada. Enne tõin mastifineiu tuppa sööma ja kavatsesin pilafimaterjal multikeetjasse valmis panna. Köögis askeldades tundsin, kuidas äkki külm tõmbetuul mööda sääri tõmbas. Olin unustanud tagumise ukse lukustamata ja kuna Malatil on käpaga uste avamine ammu selge, olid mõlemad noored nagu õhku haihtunud.
Paar esimest tundi ma väga ei närveerinud. Malati on ennegi plehku pannud ja paari tunni pärast tagasi tulnud. Imestama pani, et keegi polnud helistanud, meil on külas palju kodusolevat ja kodustöötavat rahvast ja keegi ikka tavaliselt näeb. Kolmandal tunnil tegin esimese tiiru autoga. Viie tunni pärast olin teinud neli tiiru ja panin esimese kuulutuse Facebooki. Tegin viienda tiiru, naabrimees tegi kuuendagi. Küsitlesime kohatud inimesi, Ikka mitte midagi. Vihma sadas ja hakkas hämarduma, polnud mõtet enam huupi väljas kolada.
Sõbrad helistasid ja lohutasid. Lõpuks kella kaheksa paiku tuli kõne võõralt numbrilt. Malati oli tulnud ühte aeda uusarenduses kodunt ligi kolme kilomeetri kaugusel, aga kutsikat tal kaasas ei olnud. Majarahvas FB-d ei kasuta, aga olid helistanud ühele Keila koerakasvatajale, kes asjaga kursis ja helistas mulle. Üks koer käes, aga mure kolmveerandneljakuuse pärast seda suurem. Hüüdsime küll, aga mida sa pimedas ja paduvihmas ikka kaua karjud...sõitsin pisaraid neelates mastifiplikaga koju ja kartsin kutsika pärast meeletult. Koerad on teineteisesse väga kiindunud, magavad koos ja on ilmlõpmata teineteise kaisus. Pidi olema mingi põhjus, et kutsikas maha jäi ja õhtul tuimestuseks veini juues mõtlesin selle ka välja.
Hommikul läksin oma teooriat kontrollima, mastifiplika rihma otsas. Kuna keegi ei olnud koeri näinud, sai ainuke teekond Malati leiukohta olla piki mereranda, kus praegusel aastaajal ju suurt ei käida. Meie tee otsast viib alla randa trepp ja all on üsna kivine, ja kuigi ma käisin seal ka eelmisel päeval, ma koerajälgi ei näinud. Küll aga neid mõnesaja meetri päras, kui Kloogaranna pool liivasemaks läheb, õnneks polnud eelmise päeva vihm olnud nii tugev, et need kustutanud oleks. Ühed jäljed samasugused, nagu tekitasid mu kõrval astuvad mustad käpad ja nende kõrval väikesed pisemad käpajäljed. Vahepeal oli jälgi selgemalt näha, vahepeal halvemini...kuni ühe uusarenduse uhke klaasist ja betoonist villa juures jäi Malati seisma ja tahtis selle õue minna. Mina kõhklesin, mulle endalegi ei meeldiks, kui keegi koeraga võõras üle minu territooriumi jalutaks...aga õuele ilmus üks meeshing ja ma küsisin luba. Ja et ega ta kutsikat näinud ei ole. Oli, kollikutsikat, juba eelmisel päeval. Ühe poolelioleva maja juures, oli veel imestanud, et seal ju ei ela kedagi...astusin juhatatud suunas ja hüüdsin kutsi nimepidi ja vaid paari minuti pärast ta mulle sülle jooksiski. Oli kohalolnud ehitajapoiste käest vorsti saanud ja tundus üsna lõbus ja muretu olevat, erinevalt mastifineiust, kellel endiselt tundus lisaks kasukale ka südametunnistus must olevat.
Maha jäi kutsikas aga ilmselt seetõttu, et kahe uusarenduse vahel on oja. Mastifi sain kätte õhtul üsna märja ja porisena, nii et ilmselt oli ta ojast läbi tulnud, titt aga lõi õnneks põnnama ja jäi teisele poole oja. Mõlemal uusarendusel on tõkkepuud ees, sinna me otsima ei pääsenud.
Naabrinaine tuli meile järele ja viis väsinud seltskonna koju, pingelang oli selline,et tegelikult pole päris rahunenud veel siiani. Mina muidugi, koertel pole häda midagi, nemad madistavad mürada.
Iga juhtum meie elus on õppetund. Minule hetkel vist selles, et ma sain jälle teada, kui palju hoolivaid, armsaid ja abivalmis inimesi minu ümber on. Sain alles hiljem teada, et ühed sõbrad olid veel südaööselgi otsimas käinud, kui mina olin end juba magama nutnud.
Reedene päev kulus toibumisele ja kutsade kallistamisele. Eile sai potti sadakond pojengi. Täna on puhkepäev, enesetunne on miskipärast kehv olnud, mitte just päris haige, aga sombune ilm välja ei meelitanud ja päev on kulunud peamiselt raamatuga. Sedagi on vaja. Saabunud põnevatest pojengidest teen eraldi postituse,
Niisiis, neljapäeva lõuna paiku pidid saabuma pojengid Hollandist, kullerfirma helistas juba enne üheksat. Ilm polnud küll suurem asi, hall ja vastik, aga sel hetkel just otseselt ei sadanud, otsustasin õues pisut asjatada. Enne tõin mastifineiu tuppa sööma ja kavatsesin pilafimaterjal multikeetjasse valmis panna. Köögis askeldades tundsin, kuidas äkki külm tõmbetuul mööda sääri tõmbas. Olin unustanud tagumise ukse lukustamata ja kuna Malatil on käpaga uste avamine ammu selge, olid mõlemad noored nagu õhku haihtunud.
Paar esimest tundi ma väga ei närveerinud. Malati on ennegi plehku pannud ja paari tunni pärast tagasi tulnud. Imestama pani, et keegi polnud helistanud, meil on külas palju kodusolevat ja kodustöötavat rahvast ja keegi ikka tavaliselt näeb. Kolmandal tunnil tegin esimese tiiru autoga. Viie tunni pärast olin teinud neli tiiru ja panin esimese kuulutuse Facebooki. Tegin viienda tiiru, naabrimees tegi kuuendagi. Küsitlesime kohatud inimesi, Ikka mitte midagi. Vihma sadas ja hakkas hämarduma, polnud mõtet enam huupi väljas kolada.
Sõbrad helistasid ja lohutasid. Lõpuks kella kaheksa paiku tuli kõne võõralt numbrilt. Malati oli tulnud ühte aeda uusarenduses kodunt ligi kolme kilomeetri kaugusel, aga kutsikat tal kaasas ei olnud. Majarahvas FB-d ei kasuta, aga olid helistanud ühele Keila koerakasvatajale, kes asjaga kursis ja helistas mulle. Üks koer käes, aga mure kolmveerandneljakuuse pärast seda suurem. Hüüdsime küll, aga mida sa pimedas ja paduvihmas ikka kaua karjud...sõitsin pisaraid neelates mastifiplikaga koju ja kartsin kutsika pärast meeletult. Koerad on teineteisesse väga kiindunud, magavad koos ja on ilmlõpmata teineteise kaisus. Pidi olema mingi põhjus, et kutsikas maha jäi ja õhtul tuimestuseks veini juues mõtlesin selle ka välja.
Hommikul läksin oma teooriat kontrollima, mastifiplika rihma otsas. Kuna keegi ei olnud koeri näinud, sai ainuke teekond Malati leiukohta olla piki mereranda, kus praegusel aastaajal ju suurt ei käida. Meie tee otsast viib alla randa trepp ja all on üsna kivine, ja kuigi ma käisin seal ka eelmisel päeval, ma koerajälgi ei näinud. Küll aga neid mõnesaja meetri päras, kui Kloogaranna pool liivasemaks läheb, õnneks polnud eelmise päeva vihm olnud nii tugev, et need kustutanud oleks. Ühed jäljed samasugused, nagu tekitasid mu kõrval astuvad mustad käpad ja nende kõrval väikesed pisemad käpajäljed. Vahepeal oli jälgi selgemalt näha, vahepeal halvemini...kuni ühe uusarenduse uhke klaasist ja betoonist villa juures jäi Malati seisma ja tahtis selle õue minna. Mina kõhklesin, mulle endalegi ei meeldiks, kui keegi koeraga võõras üle minu territooriumi jalutaks...aga õuele ilmus üks meeshing ja ma küsisin luba. Ja et ega ta kutsikat näinud ei ole. Oli, kollikutsikat, juba eelmisel päeval. Ühe poolelioleva maja juures, oli veel imestanud, et seal ju ei ela kedagi...astusin juhatatud suunas ja hüüdsin kutsi nimepidi ja vaid paari minuti pärast ta mulle sülle jooksiski. Oli kohalolnud ehitajapoiste käest vorsti saanud ja tundus üsna lõbus ja muretu olevat, erinevalt mastifineiust, kellel endiselt tundus lisaks kasukale ka südametunnistus must olevat.
Maha jäi kutsikas aga ilmselt seetõttu, et kahe uusarenduse vahel on oja. Mastifi sain kätte õhtul üsna märja ja porisena, nii et ilmselt oli ta ojast läbi tulnud, titt aga lõi õnneks põnnama ja jäi teisele poole oja. Mõlemal uusarendusel on tõkkepuud ees, sinna me otsima ei pääsenud.
Naabrinaine tuli meile järele ja viis väsinud seltskonna koju, pingelang oli selline,et tegelikult pole päris rahunenud veel siiani. Mina muidugi, koertel pole häda midagi, nemad madistavad mürada.
Iga juhtum meie elus on õppetund. Minule hetkel vist selles, et ma sain jälle teada, kui palju hoolivaid, armsaid ja abivalmis inimesi minu ümber on. Sain alles hiljem teada, et ühed sõbrad olid veel südaööselgi otsimas käinud, kui mina olin end juba magama nutnud.
Reedene päev kulus toibumisele ja kutsade kallistamisele. Eile sai potti sadakond pojengi. Täna on puhkepäev, enesetunne on miskipärast kehv olnud, mitte just päris haige, aga sombune ilm välja ei meelitanud ja päev on kulunud peamiselt raamatuga. Sedagi on vaja. Saabunud põnevatest pojengidest teen eraldi postituse,
8. oktoober 2014
Hortensiate eri
Kui üheks Su peamiseks lemmikuks aias ja ka kaubaartikliks on hortensiad, teeb selline ebasõbralik suvi kurvaks küll. Öökülmad mais olid minu maalelu jooksul absoluutselt esmakordsed ja võtsid maani maha kõik hollandist saabunud uued sordid suurelehiseid. Mujal oli veel juuniski öökülma. Siis tuli kuu aega kuuma põuda ja augustis läksid kohe uuesti vähemalt ööd väga külmaks ja ega päevadki eriti kiita polnud.
Mis müügi seisukohast oli halb, aga kogemuse omandamise koha pealt tegelikult üsna hea.
Aga alustaks hoopis vanematest olijatest.
Puishortensia Annabelle on aias kõige vanem olija ja pole eales mingeid kahjustusi saanud. Kõrvale ostetud roosa õeke Invincibelle on küll roosade, aga palju pisemate ja nirumate õitega, kuigi nii muld, niiskus kui ramm peaksid selles kõrgpeenras ühed ja samad olema.
Esiplaanil üle serva tolgendava aedhortensia sordinime teemadel ma sõna ei võta. Aedhortensiaid on nüüdseks aias üle kolmekümne sordi ja osa neist on ikka väga sarnased, osadel sildid kadunud ja osadel ilmselgelt valed, parim näide üks poolakatelt ostetu, mille sildi ühele küljele oli kirjutatud Pinky Winky ja teisele küljele Sundae Fraise (jah, ma tean, et sordinimed peaksid ülakomade vahel olema, aga see, kes selle reegli välja mõtles, kirjutas ilmselt käsitsi, mitte läpakaga, kus seda pagana ülakoma tuleb pidevalt tontteabkuskohast otsida...).
Kaks aedhortensiat, Wim´s Red ja Sundae Fraise sai põuas põrgulikult kannatada ja tuli pea maani maha lõigata. Wim´s Red ei õitsenud ka eelmisel aastal.
Sel aastal sai mõned soetatud Järvseljalt ja omaenda valikust Levana, mis peaks täiskasvanuna olema kõige suuremate õisikutega, kuni 50 cm pikad ja põõsas kasvama kuni nelja meetri kõrguseks, vajab ilmselt hiljem uut kasvukohta, aga esialgu on peenras, sest muidu võib olla oht trimmeri ette jääda. Pilt netist, oma titt veel väike
Peenrasse läks ka Pink Lady, mis samamoodi peab enne kuskile lõplikku kasvukohta saamist pisut suuremaks saama, praegu jääb lihtsalt kahe silma vahele.
Suurt juurde aedhortensiaid enam soetada ei tahaks, pigem istutaks mõnesse teise kohta veel mõne lemmiksordi nagu Vanilla Fraise ja Limelight. Mõlemad vähemalt minu jaoks kõige kaunima õisikuga.
Vanilla Fraise värvi muutumine ajas ja õitseb ta augusti algusest siiamaani. Ma ei imesta, et seda hortensiat sel aastal kõige rohkem ka müüdud sai, seda enam, et istikud olid pea meetrised ja õitega.
Esmakordselt hakkas sel aastal õitsema roniv hortensia, aga tema õied on nii tavalised, et ma pilti panema ei hakkagi.
Karvase hortensia õit olen ma näinud ainult korra, aasta peale istutamist, 2011.aasta augustis.
Mis müügi seisukohast oli halb, aga kogemuse omandamise koha pealt tegelikult üsna hea.
Aga alustaks hoopis vanematest olijatest.
Puishortensia Annabelle on aias kõige vanem olija ja pole eales mingeid kahjustusi saanud. Kõrvale ostetud roosa õeke Invincibelle on küll roosade, aga palju pisemate ja nirumate õitega, kuigi nii muld, niiskus kui ramm peaksid selles kõrgpeenras ühed ja samad olema.
Esiplaanil üle serva tolgendava aedhortensia sordinime teemadel ma sõna ei võta. Aedhortensiaid on nüüdseks aias üle kolmekümne sordi ja osa neist on ikka väga sarnased, osadel sildid kadunud ja osadel ilmselgelt valed, parim näide üks poolakatelt ostetu, mille sildi ühele küljele oli kirjutatud Pinky Winky ja teisele küljele Sundae Fraise (jah, ma tean, et sordinimed peaksid ülakomade vahel olema, aga see, kes selle reegli välja mõtles, kirjutas ilmselt käsitsi, mitte läpakaga, kus seda pagana ülakoma tuleb pidevalt tontteabkuskohast otsida...).
Kaks aedhortensiat, Wim´s Red ja Sundae Fraise sai põuas põrgulikult kannatada ja tuli pea maani maha lõigata. Wim´s Red ei õitsenud ka eelmisel aastal.
Sel aastal sai mõned soetatud Järvseljalt ja omaenda valikust Levana, mis peaks täiskasvanuna olema kõige suuremate õisikutega, kuni 50 cm pikad ja põõsas kasvama kuni nelja meetri kõrguseks, vajab ilmselt hiljem uut kasvukohta, aga esialgu on peenras, sest muidu võib olla oht trimmeri ette jääda. Pilt netist, oma titt veel väike
Peenrasse läks ka Pink Lady, mis samamoodi peab enne kuskile lõplikku kasvukohta saamist pisut suuremaks saama, praegu jääb lihtsalt kahe silma vahele.
Suurt juurde aedhortensiaid enam soetada ei tahaks, pigem istutaks mõnesse teise kohta veel mõne lemmiksordi nagu Vanilla Fraise ja Limelight. Mõlemad vähemalt minu jaoks kõige kaunima õisikuga.
Vanilla Fraise värvi muutumine ajas ja õitseb ta augusti algusest siiamaani. Ma ei imesta, et seda hortensiat sel aastal kõige rohkem ka müüdud sai, seda enam, et istikud olid pea meetrised ja õitega.
Esmakordselt hakkas sel aastal õitsema roniv hortensia, aga tema õied on nii tavalised, et ma pilti panema ei hakkagi.
Karvase hortensia õit olen ma näinud ainult korra, aasta peale istutamist, 2011.aasta augustis.
peale seda hakkas ta kiratsema ja vahepeal arvasin, et on üldse välja läinud. Sel aastal ikka leidsin mingi paarikümnesentimeetrise tüüka ja istutasin paremasse mulda. Ühe uue soetasin ka. Mõlemad on praeguse seisuga elus ja testin neid eri valgustingimustes, Muld igal pool ühtlaselt vilets.
Tammelehist hortensiat olen kaks korda ümber istutanud ja viimane tundub lõpuks ometi meeldivat. Õitsemist meie vinduva suve ja kevadega eriti ei loodagi, aga lehed on ka lahedad. Pool kassi on ka pildile jäänud.
Ning viimasena siis suurelehised, kellele see suvi oli kohe eriliselt sobimatu. Vähemalt meie kandis. Peenras talvitunutest hakkas õitsema ainult kolm sorti, Forever&Ever Pink, mis eelmisel aastal sai istutatud kena roosana, puhkedes aga oli hoopis pigem lilla, Pilt tehtud 28.juulil.
Järgmise ilmutas end Peppermint ja kah veidra värviga, roosa-valgekirjuna istutatud põõsas ilmutas end sellisena
ja õitsema hakkas ka YouMe Together. Viimasest kaks põõsast, idakülje oma alustas kuu aega varem ja praeguseks on õied hiiglaslikud
ja läänekülje põõsas, mis saab valgust vaid mõned tunnid päevas ja mille Malati talvel peaaegu üles võttis, alustas nädal aega tagasi. Mõlemad on hoolimata ohtrast turbamulla lisamisest roosad mis roosad, aga ega ma pole ka happelisusega mängida viitsinud.
Teised talvitunud suurelehised kasvatasid ainult lehti ja ükski pole kuni tänaseni õienuppe näidanud.
Huvitav oli aga jälgida seda, mis toimus pottides müügiplatsil. Forever and Ever taimed tulid kõige hiljem ja said kõige vähem kannatada, said korralikult süüa ja juua, kastmismatid aitasid põua puhul ja õied olid tõeliselt uhked.
Hullem lugu oli varem saabunud sortidega, mille rohtsed osad mai algus pea maani süldiks võttis ja mis seetõttu praktiliselt otsast peale pidid alustama. Esimesena andis õie 4.augustil Bicolor.
järgnes pigem begooniat, kui hortenisiat meenutavate õitega Beautensia Papillon
ja Saare-Tõrvaaugu ürituse ajaks augusti lõpus hakkasid õitsema ka mõned You and Me Love
ja Fantasia
You and Me Romance and You and Me Together on minu silma jaoks küll äravahetamiseni sarnased, kui viimast sinisena hoida ei suuda, ja pottides õitsema ei suutnudki hakata kumbki sort. Kuigi eksperimendi mõttes panin augustis mõned potid isegi kasvuhoonesse. Samas, nagu öeldud, talvitunud You and Me õitses peenras kenasti.
Aias ei näidanud õisi ükski Endless seeria hortensia, Zorro ega ka mõned varem soetatud Foreverid. Jääb loota, et järgmised suved on hortensiasõbralikumad ja sooja aega jagub pikemalt, sest külmad ööd nii juunis kui augustis ilmselt õienuppude moodustumisele paugu panidki.
5. oktoober 2014
Sügises on
minu jaoks alati kurbust ja nukrust. Maal elades siiski vähem kui linnas. Linnas tähendas oktoober seda, et praktiliselt kuni kevadeni polnud välja enam muud asja kui tööle ja töölt tulekule. Maal elades võib oktoober tähendada hoopis mõne varem meeles mõlkunud projekti ühe päevaga valmis tegemist. Hea koha ehitas Lepatriinu valmis juba kevadel, aga kuna see pärnadealune on selline koht, kuhu muru külvata pole mõtet. liiga pime, sai sinna ette hoopis killustik ja paeriba hakkab hiljem piirama põõsaala. Kahekesi killustikku ja kive vedades läks uskumatult kiiresti. Lepatriinu jõudis veel mingi kivi, metalli- ja klaasikildude hunniku ära lahendada. Me oleme neid hunnikuid seitseteist aastat koristanud ja otsa nad ikka veel ei saa...
Põõsaste vahele tuleb kate ja multš, kuna öösel sadas vihma, sai lõpuks ometi kalmiad ära istutada.
Pika peenra veel pikem pikendus läks lõpuks katte alla. Mingid põõsasmaranad ehk ikka peavad selles kõrbes edaspidi vastu, Püsikute poole pole mõtet vaadatagi. Isegi enamik kevadel istutatud puid on ilmselt välja läinud ja võib-olla paar möödunudaastast ka. Ühe elupuu olen juba lõkkesse saatnud, kaks tükki lähevad ilmselt veel. Sinna heinamaasse ma lihtsalt ei jõudnud vett tassida, isegi kui oleks jätkunud vett, on ka mu töö- ja tassimisvõimel teatud piirid.
Ega mul seda peenrapikendust väga vaja polnud, eelmisestki osast seisab suur osa täiesti tühjana, aga sellesse aiaserva oli vaja lihtsalt mingit vahet eristamaks niidetavat ala metsast. Tarad mulle ei meeldi ja hekke ei jõuaks hooldada. Mul on isegi paar seni hooldatud hekijuppi selle aastaga käest läinud, kui ei jõua ega jaksa, siis ei jõua ega jaksa.
Kui eile oli küll pilvine, aga soe ja mõnus õues asjatada, siis tänane küll päikeseline, aga ainult kaheksa soojakraadi ja vinge jäise põhjatuulega ilm väljas tegutsema ei isutanud. Lepatriinud madistasid küttepuudega, said punased põsed ja sooja naha. Mina nagu öeldud, istutasin. Kolm kaelajäänud kalmiat ja kaks rocki pojengi. Maas on neil igatahes parem kui potis ja kui nälg peaks majja tulema, saab alati välja kaevata. Müügiplats sai vahepeal suuremas osas talvekorda, aga kuna tilgub veel tellimusi, siis päris kinnipakkimine ootab veel natuke. Hortensiaid veel talvekorterisse panna ei raatsi, naudin õitemerd. Nagu kuskil juba öeldud, püüan nädalavahetustel tööasjadega mitte tegeleda, vahepeal läks kõik liigagi sassi ja sõlme.
2.oktoobri hommikul oli maa ja autoklaasid küll härmas, aga kraadiklaas näitas päikesetõusu ajal ikka 2 kraadi plussi, andur on maast poole meetri kõrgusel. Põuakahjustused on hullemad kui külmakahjud ja mul pole isegi taimenimekirjadega tegelemiseks vähimatki tuju...kevadel istutatud ju sai, aga palju sellest ellu jäi, on iseküsimus. Mõistan täiesti nende tundeid, kes peale nii mõnestki kollektsioonist ilmajäämist on lubanud aia ära asfalteerida :), mul on üsna sarnane tunne.
Vaatasin naatikasvanud peenraid, aga rohida küll ei viitsinud, liiga külm ja rõske. Pesin pesu, koristasin. Lugesin eelmisel nädalal kätte saadud raamatut "Botaanika aednikele", soovitan, lihtne ja loogiline.
Õhtud kamina ees on soojad ja mõnusad, koerad ja kass seltsilisteks. Kui vahepeal lugesin hoolega töökuulutusi, et teeks ometi midagi selle mandumise asemel, siis praegu miskipärast kipub see tunne üle minema. No ja ei saa öelda ka, et tegemist ees ei ootaks, pigem oli vahepeal tunne, et midagi ei taha, ei viitsi ja miski ei huvita...õnneks lähevad sellised perioodid lõpuks ikka üle. Täielikult üle pole läinud, aga mõningaid positiivseid märke juba on.
Põõsaste vahele tuleb kate ja multš, kuna öösel sadas vihma, sai lõpuks ometi kalmiad ära istutada.
Pika peenra veel pikem pikendus läks lõpuks katte alla. Mingid põõsasmaranad ehk ikka peavad selles kõrbes edaspidi vastu, Püsikute poole pole mõtet vaadatagi. Isegi enamik kevadel istutatud puid on ilmselt välja läinud ja võib-olla paar möödunudaastast ka. Ühe elupuu olen juba lõkkesse saatnud, kaks tükki lähevad ilmselt veel. Sinna heinamaasse ma lihtsalt ei jõudnud vett tassida, isegi kui oleks jätkunud vett, on ka mu töö- ja tassimisvõimel teatud piirid.
Ega mul seda peenrapikendust väga vaja polnud, eelmisestki osast seisab suur osa täiesti tühjana, aga sellesse aiaserva oli vaja lihtsalt mingit vahet eristamaks niidetavat ala metsast. Tarad mulle ei meeldi ja hekke ei jõuaks hooldada. Mul on isegi paar seni hooldatud hekijuppi selle aastaga käest läinud, kui ei jõua ega jaksa, siis ei jõua ega jaksa.
Kui eile oli küll pilvine, aga soe ja mõnus õues asjatada, siis tänane küll päikeseline, aga ainult kaheksa soojakraadi ja vinge jäise põhjatuulega ilm väljas tegutsema ei isutanud. Lepatriinud madistasid küttepuudega, said punased põsed ja sooja naha. Mina nagu öeldud, istutasin. Kolm kaelajäänud kalmiat ja kaks rocki pojengi. Maas on neil igatahes parem kui potis ja kui nälg peaks majja tulema, saab alati välja kaevata. Müügiplats sai vahepeal suuremas osas talvekorda, aga kuna tilgub veel tellimusi, siis päris kinnipakkimine ootab veel natuke. Hortensiaid veel talvekorterisse panna ei raatsi, naudin õitemerd. Nagu kuskil juba öeldud, püüan nädalavahetustel tööasjadega mitte tegeleda, vahepeal läks kõik liigagi sassi ja sõlme.
2.oktoobri hommikul oli maa ja autoklaasid küll härmas, aga kraadiklaas näitas päikesetõusu ajal ikka 2 kraadi plussi, andur on maast poole meetri kõrgusel. Põuakahjustused on hullemad kui külmakahjud ja mul pole isegi taimenimekirjadega tegelemiseks vähimatki tuju...kevadel istutatud ju sai, aga palju sellest ellu jäi, on iseküsimus. Mõistan täiesti nende tundeid, kes peale nii mõnestki kollektsioonist ilmajäämist on lubanud aia ära asfalteerida :), mul on üsna sarnane tunne.
Vaatasin naatikasvanud peenraid, aga rohida küll ei viitsinud, liiga külm ja rõske. Pesin pesu, koristasin. Lugesin eelmisel nädalal kätte saadud raamatut "Botaanika aednikele", soovitan, lihtne ja loogiline.
Õhtud kamina ees on soojad ja mõnusad, koerad ja kass seltsilisteks. Kui vahepeal lugesin hoolega töökuulutusi, et teeks ometi midagi selle mandumise asemel, siis praegu miskipärast kipub see tunne üle minema. No ja ei saa öelda ka, et tegemist ees ei ootaks, pigem oli vahepeal tunne, et midagi ei taha, ei viitsi ja miski ei huvita...õnneks lähevad sellised perioodid lõpuks ikka üle. Täielikult üle pole läinud, aga mõningaid positiivseid märke juba on.
30. september 2014
Pistikumajandusest ja muust
Kui varjud poleksid juba nii rööpsed, päike pea päev läbi silma ei paistaks ja kased poleks juba täiesti raagus, oleks tänane ilm sobinud vaat et pigem augusti, kui septembri viimaseks päevaks. Hommikul tundus tuul küll üpriski vali olevat, aga välja minnes selgus, et tuuseldab peamiselt puude latvades ja alla õuele suurt ei mõju. Esmaspäevane päev oli tubane, olen tõdenud, et kui aiastegutsemine hakkab juba tõeliselt vastikuna tunduma, tuleb sellest vähemalt üks päev eemale hoiduda, aitab. Täna oli vähemalt mingisugunegi energia tagasi. Seda enam, et lihtsalt ilus on, muru näeb jälle välja roheline, mitte kollane ja kärsanud ja kui raagus puude, põuakahjustuste ja seatempude poole mitte vaadata, on lihtsalt ilus.
Sokutasin peenardesse paar pirtsakamat müügitaime, lõikasin ära kahe suure kasti jagu pojengipealseid, torkisin maha viimased lillesibulad. Osa preerialaternaid, calochortus venustus ja Symphony on 5.tsooni taimed ja peaksid kivilas hakkama saama. Kui just veeuputust ei tule. Tegelikult ennustatakse järgmiseks aastaks veel hullemat põuda kui sellel ja eelneval ja see paneb igasuguse taimehamsterdamise suure ja sügava küsimärgi alla.
Vaatasin üle pistikumajanduse. Rõõm tõdeda, et omajuursete pargirooside esimene katsetus on kenasti jalad alla võtnud ja eriti hea meel on Kurista pargiroosi üle, see roos on müügilt praktiliselt kadunud. Kindlalt on juurdunud must leeder "Black Lace" ja saarvaher "Flamingo", kõik hortensiakatsetused, kahtlusi on kuldvihma ja luudpõõsa osas...eriti elusad nad välja ei näe, aga täitsa surnud ka mitte. Igatahes kolisid kõik potsikud põõsa alla talvituma, eks kevad näitab, kes ellu jäi.
Tegin pottidesse sügiskülvi, talvel suures kevadeihaluses olin Inglismaalt mingeid seemneid tellinud, nüüd siis jäid ette...saab mis saab.
Pooleli on veel mõnigi projekt, mis küll lõhnavad pigem sillutamise kui aianduse järele, aga selliseid töid ongi mõistlikum teha ajal, kui iga liigutus niisamagi higistama ei aja. Ja see kuradima müügiplats tuleb talveuneks ette valmistada, taimi jäi kätte igatahes hullus koguses ja jääb ainult loota, et talv tuleb sõbralik. Ruumipuudus on totaalne, maad ju laiendada nagu oleks, aga kaugemale ei jätku veesurvet ega vettki. Järgmise aasta tellimused on tehtud ja ära saadetud, need olid tillukesed, aga olulised. Tulemas on veel ports haruldasi pojenge Hollandist ja Inglismaa sibulikud, mõlemad peaksid selle nädala jooksul liikuma hakkama.
Õitsejatest on lisandunud mõned kõreliiliad, põua tõttu küll imepisikesed nii kasvult kui õielt.
Sokutasin peenardesse paar pirtsakamat müügitaime, lõikasin ära kahe suure kasti jagu pojengipealseid, torkisin maha viimased lillesibulad. Osa preerialaternaid, calochortus venustus ja Symphony on 5.tsooni taimed ja peaksid kivilas hakkama saama. Kui just veeuputust ei tule. Tegelikult ennustatakse järgmiseks aastaks veel hullemat põuda kui sellel ja eelneval ja see paneb igasuguse taimehamsterdamise suure ja sügava küsimärgi alla.
Vaatasin üle pistikumajanduse. Rõõm tõdeda, et omajuursete pargirooside esimene katsetus on kenasti jalad alla võtnud ja eriti hea meel on Kurista pargiroosi üle, see roos on müügilt praktiliselt kadunud. Kindlalt on juurdunud must leeder "Black Lace" ja saarvaher "Flamingo", kõik hortensiakatsetused, kahtlusi on kuldvihma ja luudpõõsa osas...eriti elusad nad välja ei näe, aga täitsa surnud ka mitte. Igatahes kolisid kõik potsikud põõsa alla talvituma, eks kevad näitab, kes ellu jäi.
Tegin pottidesse sügiskülvi, talvel suures kevadeihaluses olin Inglismaalt mingeid seemneid tellinud, nüüd siis jäid ette...saab mis saab.
Pooleli on veel mõnigi projekt, mis küll lõhnavad pigem sillutamise kui aianduse järele, aga selliseid töid ongi mõistlikum teha ajal, kui iga liigutus niisamagi higistama ei aja. Ja see kuradima müügiplats tuleb talveuneks ette valmistada, taimi jäi kätte igatahes hullus koguses ja jääb ainult loota, et talv tuleb sõbralik. Ruumipuudus on totaalne, maad ju laiendada nagu oleks, aga kaugemale ei jätku veesurvet ega vettki. Järgmise aasta tellimused on tehtud ja ära saadetud, need olid tillukesed, aga olulised. Tulemas on veel ports haruldasi pojenge Hollandist ja Inglismaa sibulikud, mõlemad peaksid selle nädala jooksul liikuma hakkama.
Õitsejatest on lisandunud mõned kõreliiliad, põua tõttu küll imepisikesed nii kasvult kui õielt.
Endiselt passivad sügisastrid ja krüsanteemid, aga ehk on neil ka aega. Siin mere ääres kestab sügis kaua.
Poolest oktoobrist algavad õnneks koolitused ja siis saab viimasel ajal juurvilja tasandile mandunud vaim ehk uut ergutust. Sellist olukorda, kus tegevust jätkub küll hommikust õhtuni, aga mõistusel on surmigav, kogen küll vist esimest korda elus ja see ei ole eriti meeldiv kogemus.
28. september 2014
Seakari, ma ütlen...
Seekord siis sõna otseses mõttes. Eile lõuna ajal saabunud Lepatriinu läks aeda värsket õhku hingama ja tuli natukese aja pärast tagasi imeliku näoga, küsides, millal ma viimati majast kaugemal käisin...viimasel nädalal kindlasti mitte, muud tegemist oli liiga palju ja terrassist ja kasvuhoonest ma kaugemal aias käinud pole. Võtsin fotoka kaasa ja läksime vaatama, avanev pilt oli masendav.
Meie, linnatüdrukud, ei osanud algul midagi arvata, mingid loomad aga...õhtul saabunud Lepatriinuisand, kel maaeluga rohkem kogemusi, konstanteeris, et sigatsemas on käinud oma paarikümnepealine metssigade jõuk. See on küll midagi äärmiselt üllatavat, sest ühtki metssiga ei mäleta ma siinkandis terve elu jooksul näinud olevat, Isegi metskitsi pole enam mitu aastat näha olnud.
Jääb üle ainult loota, et talv selle seatembu tasasemaks vajutab,. käsitsi tasandada ei suuda seda mitutsadat ruutmeetrit keegi. Õnnelik õnnetus sellepoolest, et taimed jäid terveks, üks kärss oli küll lausa kahe hinnalise pojengi vahelt läbi kündnud, sealt tasandasin ära, aga mujal jääb töö looduse teha. Ühtlasi langes ära küsimus, kas tagapool sel aastal enam niita või mitte, niita seal võimalik ei ole, kui ei taha traktorist lahti saada. Kõigest ülejäänust käis täna esmakordselt selle murutraktori selga istunud Lepatriinu üle ja tulemus on jälle ilus, kuigi pealelõunal läks valgus nii vastikuks, et pildistada enam ei saanud.
Värvilise sügise imetlemiseks tuleb siinkandis sisemaale sõita...meie kased näevad peale selle nädala kahte tormi välja sellised:
Pärnad on õnneks veel rohelised, nii et väga masendav pole. Kuradipuu ehk mandžuuria araalia (aralia elata), otsast sügisvärve otsides avastasin äkki hoopis õied. Ei mäleta, et oleksin seda puud varem õitsemas näinud. Puuke on umbes kaheksaastane, üks esimesi aedatoodud puid ja istutatud tolle aja mõistes heinamaasse, mis nüüd on pojengide kasvualaks muutunud.
Põnevaid õitsemisealustajaid on veel, Bunge saatusepuu (clerodendrum bungei). Külmaõrn, tegelikult tsoon 7, aga netist uuritud info kohaselt käitub 5.tsoonis nagu rohtne püsik ehk samamoodi nagu suurelehised hortensiad. Igatahes proovin ära.
Alustavad habeõied "Heavenly Blue" ja "Hint of Gold"
Aed-kuldvits "Golden Thumbs" on tõeliselt armas sügisene kullakera
Neljajalgne kullakera aga enam ei olegi nii väga väike, sülle tahaks aga endiselt
Sügisastrid ja krüsanteemid veel ei õitse, aga on nuppe paksult täis ja kuivõrd sügis tundub tulevat pikk ja soe, jätkub õiteilu ilmselt kauaks.
Mastifipiigaga käisime eile koertenäitusel, rohkem kui aastase vaheajaga. Ausalt, peale möödunud suve sündmusi polnud vähimatki tuju milleski osaleda. Tuli kuidagi ellu jääda. Esmaspäeval oli kasvataja küll skeptiline. Ta küll ei öelnud, aga hääletoonist lausa tekkis see mull, et tahab nüüd tulla oma koolitamata koera ja võhikust händleriga Eesti parima kenneli nime täis tegema...aga juba esimese trenni lõpuks läks hääl rõõmsamaks ja kuigi laupäeval saime hindeks ainult "hea", no kohtunikule lihtsalt meeldisid kandilisemad ja robustsemad penid kui meie sale ja graatsiline pikk-käpp, jäin nii ma ise kui jäi ka kasvataja esinemisega rahule. Koer ise sai kogemusi ja seltsielu nii palju, et keeldus isegi õhtul tuppa sotsialiseeruma tulemast.
Täna oli tõsiselt töine pühapäev. Lepatriinu niitis, nagu öeldud, mina üritasin rohida, killustikukatteid ja roosipeenraid. Ma ei saa aru, miks meil katted ei toimi. Naat olevat viljaka maa taim ja osi vaese maa...mul kasvavad mõlemad kõrvuti killustikus, kus on kangas all ja ei mingit mulda. Vähemalt tulevad välja, mida ei saa kahjuks väita orasheina ja ristiku kohta, mis suudavad mõlemad oma juured läbi igasuguse tekstiili ajada.
Lepatriinuisand pojaga möllasid metsaservas kuivanud ja mahalangenud saartega, kuhi aina kasvab.
Kadestan natuke neid, kellel on veel energiat õues möllata. Minul on aur juba pikemat aega otsas, käed ja jalad valutavad, randmed on paistes ja ma päris naudin pikki pimedaid õhtuid raamatute, koerte, nurruva kassi ja mõnusate inglise filmide seltskonnas. Ja kuigi suvi on olnud raske nii materiaalselt kui emotsionaalselt ja tulevik on väga ebakindel, ei vahetaks ma seda siiski tagasi kõrgepalgalise põrgu vastu,
Meie, linnatüdrukud, ei osanud algul midagi arvata, mingid loomad aga...õhtul saabunud Lepatriinuisand, kel maaeluga rohkem kogemusi, konstanteeris, et sigatsemas on käinud oma paarikümnepealine metssigade jõuk. See on küll midagi äärmiselt üllatavat, sest ühtki metssiga ei mäleta ma siinkandis terve elu jooksul näinud olevat, Isegi metskitsi pole enam mitu aastat näha olnud.
Jääb üle ainult loota, et talv selle seatembu tasasemaks vajutab,. käsitsi tasandada ei suuda seda mitutsadat ruutmeetrit keegi. Õnnelik õnnetus sellepoolest, et taimed jäid terveks, üks kärss oli küll lausa kahe hinnalise pojengi vahelt läbi kündnud, sealt tasandasin ära, aga mujal jääb töö looduse teha. Ühtlasi langes ära küsimus, kas tagapool sel aastal enam niita või mitte, niita seal võimalik ei ole, kui ei taha traktorist lahti saada. Kõigest ülejäänust käis täna esmakordselt selle murutraktori selga istunud Lepatriinu üle ja tulemus on jälle ilus, kuigi pealelõunal läks valgus nii vastikuks, et pildistada enam ei saanud.
Värvilise sügise imetlemiseks tuleb siinkandis sisemaale sõita...meie kased näevad peale selle nädala kahte tormi välja sellised:
Pärnad on õnneks veel rohelised, nii et väga masendav pole. Kuradipuu ehk mandžuuria araalia (aralia elata), otsast sügisvärve otsides avastasin äkki hoopis õied. Ei mäleta, et oleksin seda puud varem õitsemas näinud. Puuke on umbes kaheksaastane, üks esimesi aedatoodud puid ja istutatud tolle aja mõistes heinamaasse, mis nüüd on pojengide kasvualaks muutunud.
Põnevaid õitsemisealustajaid on veel, Bunge saatusepuu (clerodendrum bungei). Külmaõrn, tegelikult tsoon 7, aga netist uuritud info kohaselt käitub 5.tsoonis nagu rohtne püsik ehk samamoodi nagu suurelehised hortensiad. Igatahes proovin ära.
Alustavad habeõied "Heavenly Blue" ja "Hint of Gold"
Aed-kuldvits "Golden Thumbs" on tõeliselt armas sügisene kullakera
Neljajalgne kullakera aga enam ei olegi nii väga väike, sülle tahaks aga endiselt
Sügisastrid ja krüsanteemid veel ei õitse, aga on nuppe paksult täis ja kuivõrd sügis tundub tulevat pikk ja soe, jätkub õiteilu ilmselt kauaks.
Mastifipiigaga käisime eile koertenäitusel, rohkem kui aastase vaheajaga. Ausalt, peale möödunud suve sündmusi polnud vähimatki tuju milleski osaleda. Tuli kuidagi ellu jääda. Esmaspäeval oli kasvataja küll skeptiline. Ta küll ei öelnud, aga hääletoonist lausa tekkis see mull, et tahab nüüd tulla oma koolitamata koera ja võhikust händleriga Eesti parima kenneli nime täis tegema...aga juba esimese trenni lõpuks läks hääl rõõmsamaks ja kuigi laupäeval saime hindeks ainult "hea", no kohtunikule lihtsalt meeldisid kandilisemad ja robustsemad penid kui meie sale ja graatsiline pikk-käpp, jäin nii ma ise kui jäi ka kasvataja esinemisega rahule. Koer ise sai kogemusi ja seltsielu nii palju, et keeldus isegi õhtul tuppa sotsialiseeruma tulemast.
Täna oli tõsiselt töine pühapäev. Lepatriinu niitis, nagu öeldud, mina üritasin rohida, killustikukatteid ja roosipeenraid. Ma ei saa aru, miks meil katted ei toimi. Naat olevat viljaka maa taim ja osi vaese maa...mul kasvavad mõlemad kõrvuti killustikus, kus on kangas all ja ei mingit mulda. Vähemalt tulevad välja, mida ei saa kahjuks väita orasheina ja ristiku kohta, mis suudavad mõlemad oma juured läbi igasuguse tekstiili ajada.
Lepatriinuisand pojaga möllasid metsaservas kuivanud ja mahalangenud saartega, kuhi aina kasvab.
Kadestan natuke neid, kellel on veel energiat õues möllata. Minul on aur juba pikemat aega otsas, käed ja jalad valutavad, randmed on paistes ja ma päris naudin pikki pimedaid õhtuid raamatute, koerte, nurruva kassi ja mõnusate inglise filmide seltskonnas. Ja kuigi suvi on olnud raske nii materiaalselt kui emotsionaalselt ja tulevik on väga ebakindel, ei vahetaks ma seda siiski tagasi kõrgepalgalise põrgu vastu,
Tellimine:
Postitused (Atom)








