Kutsikate sügisseiklus

Ma olin ikka mitu päeva nii vapustatud, et ei suutnud sellest kirjutadagi. Aga kuigi enesetunne on endiselt kehvavõitu, püüan kirjutamisteraapiaga päeva paremaks teha. Kontsentratsioonivõime on juba pikemat aega nullilähedane ja ei aita siin aed (kuhu ma õieti minnagi ei taha) ega puhkamine. Viimane siiski pikapeale peaks toimima hakkama, ma vähemalt loodan.
Niisiis, neljapäeva lõuna paiku pidid saabuma pojengid Hollandist, kullerfirma helistas juba enne üheksat. Ilm polnud küll suurem asi, hall ja vastik, aga sel hetkel just otseselt ei sadanud, otsustasin õues pisut asjatada. Enne tõin mastifineiu tuppa sööma ja kavatsesin pilafimaterjal multikeetjasse valmis panna. Köögis askeldades tundsin, kuidas äkki külm tõmbetuul mööda sääri tõmbas. Olin unustanud tagumise ukse lukustamata ja kuna Malatil on käpaga uste avamine ammu selge, olid mõlemad noored nagu õhku haihtunud.
Paar esimest tundi ma väga ei närveerinud. Malati on ennegi plehku pannud ja paari tunni pärast tagasi tulnud. Imestama pani, et keegi polnud helistanud, meil on külas palju kodusolevat ja kodustöötavat rahvast ja keegi ikka tavaliselt näeb. Kolmandal tunnil tegin esimese tiiru autoga. Viie tunni pärast olin teinud neli tiiru ja panin esimese kuulutuse Facebooki. Tegin viienda tiiru, naabrimees tegi kuuendagi. Küsitlesime kohatud inimesi, Ikka mitte midagi. Vihma sadas ja hakkas hämarduma, polnud mõtet enam huupi väljas kolada.
Sõbrad helistasid ja lohutasid. Lõpuks kella kaheksa paiku tuli kõne võõralt numbrilt. Malati oli tulnud ühte aeda uusarenduses kodunt ligi kolme kilomeetri kaugusel, aga kutsikat tal kaasas ei olnud. Majarahvas FB-d ei kasuta, aga olid helistanud ühele Keila koerakasvatajale, kes asjaga kursis ja helistas mulle. Üks koer käes, aga mure kolmveerandneljakuuse pärast seda suurem. Hüüdsime küll, aga mida sa pimedas ja paduvihmas ikka kaua karjud...sõitsin pisaraid neelates mastifiplikaga koju ja kartsin kutsika pärast meeletult. Koerad on teineteisesse väga kiindunud, magavad koos ja on ilmlõpmata teineteise kaisus. Pidi olema mingi põhjus, et kutsikas maha jäi ja õhtul tuimestuseks veini juues mõtlesin selle ka välja.
Hommikul läksin oma teooriat kontrollima, mastifiplika rihma otsas. Kuna keegi ei olnud koeri näinud, sai ainuke teekond Malati leiukohta olla piki mereranda, kus praegusel aastaajal ju suurt ei käida. Meie tee otsast viib alla randa trepp ja all on üsna kivine, ja kuigi ma käisin seal ka eelmisel päeval, ma koerajälgi ei näinud. Küll aga neid mõnesaja meetri päras, kui Kloogaranna pool liivasemaks läheb, õnneks polnud eelmise päeva vihm olnud nii tugev, et need kustutanud oleks. Ühed jäljed samasugused, nagu tekitasid mu kõrval astuvad mustad käpad ja nende kõrval väikesed pisemad käpajäljed. Vahepeal oli jälgi selgemalt näha, vahepeal halvemini...kuni ühe uusarenduse uhke klaasist ja betoonist villa juures jäi Malati seisma ja tahtis selle õue minna. Mina kõhklesin, mulle endalegi ei meeldiks, kui keegi koeraga võõras üle minu territooriumi jalutaks...aga õuele ilmus üks meeshing ja ma küsisin luba. Ja et ega ta kutsikat näinud ei ole. Oli, kollikutsikat, juba eelmisel päeval. Ühe poolelioleva maja juures, oli veel imestanud, et seal ju ei ela kedagi...astusin juhatatud suunas ja hüüdsin kutsi nimepidi ja vaid paari minuti pärast ta mulle sülle jooksiski. Oli kohalolnud ehitajapoiste käest vorsti saanud ja tundus üsna lõbus ja muretu olevat, erinevalt mastifineiust, kellel endiselt tundus lisaks kasukale ka südametunnistus must olevat.
Maha jäi kutsikas aga ilmselt seetõttu, et kahe uusarenduse vahel on oja. Mastifi sain kätte õhtul üsna märja ja porisena, nii et ilmselt oli ta ojast läbi tulnud, titt aga lõi õnneks põnnama ja jäi teisele poole oja. Mõlemal uusarendusel on tõkkepuud ees, sinna me otsima ei pääsenud.
Naabrinaine tuli meile järele ja viis väsinud seltskonna koju, pingelang oli selline,et tegelikult pole päris rahunenud veel siiani. Mina muidugi, koertel pole häda midagi, nemad madistavad mürada.
Iga juhtum meie elus on õppetund. Minule hetkel vist selles, et ma sain jälle teada, kui palju hoolivaid, armsaid ja abivalmis inimesi minu ümber on. Sain alles hiljem teada, et ühed sõbrad olid veel südaööselgi otsimas käinud, kui mina olin end juba magama nutnud.
Reedene päev kulus toibumisele ja kutsade kallistamisele. Eile sai potti sadakond pojengi. Täna on puhkepäev, enesetunne on miskipärast kehv olnud, mitte just päris haige, aga sombune ilm välja ei meelitanud ja päev on kulunud peamiselt raamatuga. Sedagi on vaja. Saabunud põnevatest pojengidest teen eraldi postituse,