Sügises on

minu jaoks alati kurbust ja nukrust. Maal elades siiski vähem kui linnas. Linnas tähendas oktoober seda, et praktiliselt kuni kevadeni polnud välja enam muud asja kui tööle ja töölt tulekule. Maal elades võib oktoober tähendada hoopis mõne varem meeles mõlkunud projekti ühe päevaga valmis tegemist. Hea koha ehitas Lepatriinu valmis juba kevadel, aga kuna see pärnadealune on selline koht, kuhu muru külvata pole mõtet. liiga pime, sai sinna ette hoopis killustik ja paeriba hakkab hiljem piirama põõsaala. Kahekesi killustikku ja kive vedades läks uskumatult kiiresti. Lepatriinu jõudis veel mingi kivi, metalli- ja klaasikildude hunniku ära lahendada. Me oleme neid hunnikuid seitseteist aastat koristanud ja otsa nad ikka veel ei saa...
Põõsaste vahele tuleb kate ja multš, kuna öösel sadas vihma, sai lõpuks ometi kalmiad ära istutada.

Pika peenra veel pikem pikendus läks lõpuks katte alla. Mingid põõsasmaranad ehk ikka peavad selles kõrbes edaspidi vastu, Püsikute poole pole mõtet vaadatagi. Isegi enamik kevadel istutatud puid on ilmselt välja läinud ja võib-olla paar möödunudaastast ka. Ühe elupuu olen juba lõkkesse saatnud, kaks tükki lähevad ilmselt veel. Sinna heinamaasse ma lihtsalt ei jõudnud vett tassida, isegi kui oleks jätkunud vett, on ka mu töö- ja tassimisvõimel teatud piirid.

Ega mul seda peenrapikendust väga vaja polnud, eelmisestki osast seisab suur osa täiesti tühjana, aga sellesse aiaserva oli vaja lihtsalt mingit vahet eristamaks niidetavat ala metsast. Tarad mulle ei meeldi ja hekke ei jõuaks hooldada. Mul on isegi paar seni hooldatud hekijuppi selle aastaga käest läinud, kui ei jõua ega jaksa, siis ei jõua ega jaksa.
Kui eile oli küll pilvine, aga soe ja mõnus õues asjatada, siis tänane küll päikeseline, aga ainult kaheksa soojakraadi ja vinge jäise põhjatuulega ilm väljas tegutsema ei isutanud. Lepatriinud madistasid küttepuudega, said punased põsed ja sooja naha. Mina nagu öeldud, istutasin. Kolm kaelajäänud kalmiat ja kaks rocki pojengi. Maas on neil igatahes parem kui potis ja kui nälg peaks majja tulema, saab alati välja kaevata. Müügiplats sai vahepeal suuremas osas talvekorda, aga kuna tilgub veel tellimusi, siis päris kinnipakkimine ootab veel natuke. Hortensiaid veel talvekorterisse panna ei raatsi, naudin õitemerd. Nagu kuskil juba öeldud, püüan nädalavahetustel tööasjadega mitte tegeleda, vahepeal läks kõik liigagi sassi ja sõlme.
2.oktoobri hommikul oli maa ja autoklaasid küll härmas, aga kraadiklaas näitas päikesetõusu ajal ikka 2 kraadi plussi, andur on maast poole meetri kõrgusel. Põuakahjustused on hullemad kui külmakahjud ja mul pole isegi taimenimekirjadega tegelemiseks vähimatki tuju...kevadel istutatud ju sai, aga palju sellest ellu jäi, on iseküsimus. Mõistan täiesti nende tundeid, kes peale nii mõnestki kollektsioonist ilmajäämist on lubanud aia ära asfalteerida :), mul on üsna sarnane tunne.
Vaatasin naatikasvanud peenraid, aga rohida küll ei viitsinud, liiga külm ja rõske. Pesin pesu, koristasin. Lugesin eelmisel nädalal kätte saadud raamatut "Botaanika aednikele", soovitan, lihtne ja loogiline.
Õhtud kamina ees on soojad ja mõnusad, koerad ja kass seltsilisteks. Kui vahepeal lugesin hoolega töökuulutusi, et teeks ometi midagi selle mandumise asemel, siis praegu miskipärast kipub see tunne üle minema. No ja ei saa öelda ka, et tegemist ees ei ootaks, pigem oli vahepeal tunne, et midagi ei taha, ei viitsi ja miski ei huvita...õnneks lähevad sellised perioodid lõpuks ikka üle. Täielikult üle pole läinud, aga mõningaid positiivseid märke juba on.