Tavalistest asjadest

Eilne päev oli olmelisi askeldusi täis. Kõigepealt auto tehnoülevaatus, pabistasin natuke, auto on vana ja kuigi pealtnäha ei tundunud midagi korrast ära olevat, võib ikka midagi sellist olla, mille peale ei tulegi. Õnneks on  Keilas sellised mõnusad mehed, kes väiksema vea draama tegemise asemel hoopis kohapeal ära parandavad. Antud juhul lekkiva kütusevooliku. Ja oh, mis sealt summutist tuli...esimese hooga näitas masin heitgaaside sisalduseks üle 9 lubatud kolme asemel...aga tuli välja, et see mu oma viga. Pärast seda, kui auto taguots välja aeti ja natuke aega mootoriga hirmsat häält tehti, mille käigus summutist pilvede kaupa süsimusta tahma paiskus, langes heitgaasi näit 0,73 peale ja kõik oligi korras. Ma tõesti ei teadnud, et diiselmootoriga autol tuleb summuti korrashoiuks aegajalt lasta kõrgetel pööretel unnata, nüüd siis tean. Nüüd siis aasta otsa jälle ehk rahulik.
LHKK projektinõustamise koolitus lõppes teisipäeval, päris kahju, et otsa sai. Kapaga teadmisi ja mõnus seltskond. Koolituks veel hea meelega kusagil, aga midagi põnevat pole silma jäänud. Põhiliselt pakutakse kursusi kokanduses, käsitöös ja kõikvõimalikes umbluuteadustes, aga need jätavad mu ühtviisi külmaks.
Seega ootab ees suhteliselt igav talv, uusi taimi otsida pole mõtet, need eksoodid ei huvita kedagi peale ülikitsa seltskonna, kes oskab ka ise internetti kasutada...pealegi on viimane suvi andnud selguse selles osas, et ega ma seda aiaäri väga ei fänna ja sisse ta ka midagi ei too...tore on uusi taimi leida, osta, kätte saada ja müüa on ka päris vahva, aga kogu see vahepealne protsess, potikestega õiendamine, kastmine ja rohimine on minu jaoks surmigav ja nürimeelne. Paar päeva tagasi mõtlesin just, et kui oleks rikas, palkaksin endale aedniku, ise ainult mõtleks välja ja käiks jalutamas ja imetlemas, kogu selle tobeda rohimise, kaevamise, lõikamise ja muruniitmise annaks heameelega kellelegi teisele teha. Kahjuks rahakott ei võimalda ja kõike tuleb ise teha, seega ei tule ka uued projektid eriti kõne alla, Kuigi tahaks. Aga terve mõistus ütleb, et suuremast alast kui praegu, mul lihtsalt jõud üle ei käi, sellelgi suvel jäi palju asju jõupuudusel tegemata.
Kutsikas sai homse viiekuuseks saamise puhul kingiks tennisepallid ja korraliku kollina õppis neid kätte tooma umbes kolme minutiga. Palliloopimise masinat õnneks vaja ei ole, sest eelkõige meeldib Allyle mängida kas teiste loomadega või perenaisega, elututest asjadest tüdineb ta üsna ruttu. Sülesolemine ja sasimine meeldib ka, kuigi pea 15 kilo kaaluv elukas enam hästi sülle ei mahu, aga tahaks küll, siis vehitakse saba ja kõigi nelja käpaga, pannakse koon emme kõrva ja räägitakse mingit spetsiaalset kollikeelset juttu...
Täna kulub lühikesevõitu valge aeg maja suuremaks koristamiseks ja puudetassimiseks. Põrandaid pesen küll iga päev, mastifipiigal on jooksuaeg ja koduarest, mis tähendab plekke põrandal ja tavalisest rohkem käpajälgi. Aga vähemalt korra nädalas võiks ka muudelt pindadelt tolmu ära pühkida ja pehme mööbli tolmuimejaga üle tõmmata. Peabki tegutsema asuma.
Pimedateks õhtuteks aga suutsin end eile lõpuks Keila raamatukogus lugejaks registreerida ja hunniku kergemat kirjandust koju vedada. Rasked raamatud mulle viimasel ajal ei sobi.