Pikad laisad hommikud

Nädala kolm esimest päeva kulusid tiheda ringisebimise tähe all, asjaajamised, koolitus, töö. Seda mõnusam on juba teist hommikut järjest lihtsalt laisalt võtta, Ma olen hea meelega nõus tööd tegema, aga kellast kellani töölkäimist küll tagasi ei igatse. Mõte sellele, et aastaid pidin tõusma kell kuus, sõitma suvaliste teeoludega ja tihtilugu kottpimedas 60 kilomeetrit tööle ja tagasi, hiljem lühenes see küll poole võrra, ajab siiamaani külmavärinad peale. Pole midagi imestada, et ma pole siiamaani oma unevaegust täielikult välja maganud.
Tegelikult ei taha ma üldse enam pimedas sõita, no ei näe, täielik kanapimedus. Teisipäeva hilisõhtul koolituselt tulles tabas mind autoroolis selline paanikahoog, et tõmbasin tee äärde ja istusin vist oma kümme minutit, püüdes sügavalt hingata ja ennast kuidagi koguda. No ei saa sõita, kui ei näe, kõik sulab silme ees kokku. Paraku päriselt pimedas sõitmist vältida ei saa, mõni asi lihtsalt lõpeb nii hilja. Aga õnneks saab väga palju asju tänapäeval kaugtöö kaudu ära teha.
No ja üleüldse peab aeg-ajalt passi vaatama. Nõukaajal oleks saanud pooleteise kuu pärast pensionile jääda. Vaim võib ju end kahekümneviiesena tunda, aga kesta amortisatsioon annab tunda. Tuleb olla tänulik sellegi eest, et enamike apteegis müüdavate potsikute ja karpide vastu huvi tundma ei pea.
Kuna ma eile õhtul ei kütnud, kraadiklaas näitas 21 kraadi, oli hommikuks sellest elutoas alles jäänud 14. Ei hakka see lobudik iialgi sooja pidama, ei hakka. Jääb üle ainult kütta, kütta ja kütta, puid õnneks on. Küdeva kamina ees kohvi juua teadmisega, et kuhugi pole kiire, on omaette mõnus tunne.
Nokitsema peaks. Põrandaliistud hankima, ja ära panema, see töö jäi juba mitu aastat tagasi pooleli. Elutoa laes on hallituselaik, millega ma midagi pihta hakata ei oska. Rohkem maju ma oma elus enam ei ehita, raha poleks ja ega ei viitsiks ka. Tuleb olemasolevaga hakkama saada.
Ilmad on karged ja päikeselised, aga üldiselt eelistan ma seda ilu läbi akna imetleda. Natuke käin ikka ka värsket õhku hingamas. Eile treenisin kilomeetri jagu kutsikat rihma otsas käima, olengi sellega natuke molutama jäänud, õnneks õpib ta kiiresti. Koristasin kuuri, tegin autole ruumi. Täna ootab ees suurem puudetassimine ja võib-olla peaks natuke pilti tegema. Kuigi midagi pole parata, närtsinud ja surevate taimede ilu jääb mulle paraku kaugeks.