Seakari, ma ütlen...

Seekord siis sõna otseses mõttes. Eile lõuna ajal saabunud Lepatriinu läks aeda värsket õhku hingama ja tuli natukese aja pärast tagasi imeliku näoga, küsides, millal ma viimati majast kaugemal käisin...viimasel nädalal kindlasti mitte, muud tegemist oli liiga palju ja terrassist ja kasvuhoonest ma kaugemal aias käinud pole. Võtsin fotoka kaasa ja läksime vaatama, avanev pilt oli masendav.

Meie, linnatüdrukud, ei osanud algul midagi arvata, mingid loomad aga...õhtul saabunud Lepatriinuisand, kel maaeluga rohkem kogemusi, konstanteeris, et sigatsemas on käinud oma paarikümnepealine metssigade jõuk. See on küll midagi äärmiselt üllatavat, sest ühtki metssiga ei mäleta ma siinkandis terve elu jooksul näinud olevat, Isegi metskitsi pole enam mitu aastat näha olnud.
Jääb üle ainult loota, et talv selle seatembu tasasemaks vajutab,. käsitsi tasandada ei suuda seda mitutsadat ruutmeetrit keegi. Õnnelik õnnetus sellepoolest, et taimed jäid terveks, üks kärss oli küll lausa kahe hinnalise pojengi vahelt läbi kündnud, sealt tasandasin ära, aga mujal jääb töö looduse teha. Ühtlasi langes ära küsimus, kas tagapool sel aastal enam niita või mitte, niita seal võimalik ei ole, kui ei taha traktorist lahti saada. Kõigest ülejäänust käis täna esmakordselt selle murutraktori selga istunud Lepatriinu üle ja tulemus on jälle ilus, kuigi pealelõunal läks valgus nii vastikuks, et pildistada enam ei saanud.
Värvilise sügise imetlemiseks tuleb siinkandis sisemaale sõita...meie kased näevad peale selle nädala kahte tormi välja sellised:

Pärnad on õnneks veel rohelised, nii et väga masendav pole. Kuradipuu ehk mandžuuria araalia (aralia elata), otsast sügisvärve otsides avastasin äkki hoopis õied. Ei mäleta, et oleksin seda puud varem õitsemas näinud. Puuke on umbes kaheksaastane, üks esimesi aedatoodud puid ja istutatud tolle aja mõistes heinamaasse, mis nüüd on pojengide kasvualaks muutunud.

Põnevaid õitsemisealustajaid on veel, Bunge saatusepuu (clerodendrum bungei). Külmaõrn, tegelikult tsoon 7, aga netist uuritud info kohaselt käitub 5.tsoonis nagu rohtne püsik ehk samamoodi nagu suurelehised hortensiad. Igatahes proovin ära.

Alustavad habeõied "Heavenly Blue" ja "Hint of Gold"

Aed-kuldvits "Golden Thumbs" on tõeliselt armas sügisene kullakera

Neljajalgne kullakera aga enam ei olegi nii väga väike, sülle tahaks aga endiselt

Sügisastrid ja krüsanteemid veel ei õitse, aga on nuppe paksult täis ja kuivõrd sügis tundub tulevat pikk ja soe, jätkub õiteilu ilmselt kauaks.
Mastifipiigaga käisime eile koertenäitusel, rohkem kui aastase vaheajaga. Ausalt, peale möödunud suve sündmusi polnud vähimatki tuju milleski osaleda. Tuli kuidagi ellu jääda. Esmaspäeval oli kasvataja küll skeptiline. Ta küll ei öelnud, aga hääletoonist lausa tekkis see mull, et tahab nüüd tulla oma koolitamata koera ja võhikust händleriga Eesti parima kenneli nime täis tegema...aga juba esimese trenni lõpuks läks hääl rõõmsamaks ja kuigi laupäeval saime hindeks ainult "hea", no kohtunikule lihtsalt meeldisid kandilisemad ja robustsemad penid kui meie sale ja graatsiline pikk-käpp, jäin nii ma ise kui jäi ka kasvataja esinemisega rahule. Koer ise sai kogemusi ja seltsielu nii palju, et keeldus isegi õhtul tuppa sotsialiseeruma tulemast.
Täna oli tõsiselt töine pühapäev. Lepatriinu niitis, nagu öeldud, mina üritasin rohida, killustikukatteid ja roosipeenraid. Ma ei saa aru, miks meil katted ei toimi. Naat olevat viljaka maa taim ja osi vaese maa...mul kasvavad mõlemad kõrvuti killustikus, kus on kangas all ja ei mingit mulda. Vähemalt tulevad välja, mida ei saa kahjuks väita orasheina ja ristiku kohta, mis suudavad mõlemad oma juured läbi igasuguse tekstiili ajada.
Lepatriinuisand pojaga möllasid metsaservas kuivanud ja mahalangenud saartega, kuhi aina kasvab.

Kadestan natuke neid, kellel on veel energiat õues möllata. Minul on aur juba pikemat aega otsas, käed ja jalad valutavad, randmed on paistes ja ma päris naudin pikki pimedaid õhtuid raamatute, koerte, nurruva kassi  ja mõnusate inglise filmide seltskonnas. Ja kuigi suvi on olnud raske nii materiaalselt kui emotsionaalselt ja tulevik on väga ebakindel, ei vahetaks ma seda siiski tagasi kõrgepalgalise põrgu vastu,