Hortensiate eri

Kui üheks Su peamiseks lemmikuks aias ja ka kaubaartikliks on hortensiad, teeb selline ebasõbralik suvi kurvaks küll. Öökülmad mais olid minu maalelu jooksul absoluutselt esmakordsed ja võtsid maani maha kõik hollandist saabunud uued sordid suurelehiseid. Mujal oli veel juuniski öökülma. Siis tuli kuu aega kuuma põuda ja augustis läksid kohe uuesti vähemalt ööd väga külmaks ja ega päevadki eriti kiita polnud.
Mis müügi seisukohast oli halb, aga kogemuse omandamise koha pealt tegelikult üsna hea.
Aga alustaks hoopis vanematest olijatest.
 Puishortensia Annabelle on aias kõige vanem olija ja pole eales mingeid kahjustusi saanud. Kõrvale ostetud roosa õeke Invincibelle on küll roosade, aga palju pisemate ja nirumate õitega, kuigi nii muld, niiskus kui ramm peaksid selles kõrgpeenras ühed ja samad olema.

Esiplaanil üle serva tolgendava aedhortensia sordinime teemadel ma sõna ei võta. Aedhortensiaid on nüüdseks aias üle kolmekümne sordi ja osa neist on ikka väga sarnased, osadel sildid kadunud ja osadel ilmselgelt valed, parim näide üks poolakatelt ostetu, mille sildi ühele küljele oli kirjutatud Pinky Winky ja teisele küljele Sundae Fraise (jah, ma tean, et sordinimed peaksid ülakomade vahel olema, aga see, kes selle reegli välja mõtles, kirjutas ilmselt käsitsi, mitte läpakaga, kus seda pagana ülakoma tuleb pidevalt tontteabkuskohast otsida...).
Kaks aedhortensiat, Wim´s Red ja Sundae Fraise sai põuas põrgulikult kannatada ja tuli pea maani maha lõigata. Wim´s Red ei õitsenud ka eelmisel aastal.
Sel aastal sai mõned soetatud Järvseljalt ja omaenda valikust Levana, mis peaks täiskasvanuna olema kõige suuremate õisikutega, kuni 50 cm pikad ja põõsas kasvama kuni nelja meetri kõrguseks, vajab ilmselt hiljem uut kasvukohta, aga esialgu on peenras, sest muidu võib olla oht trimmeri ette jääda. Pilt netist, oma titt veel väike

Peenrasse läks ka Pink Lady, mis samamoodi peab enne kuskile lõplikku kasvukohta saamist pisut suuremaks saama, praegu jääb lihtsalt kahe silma vahele.
Suurt juurde aedhortensiaid enam soetada ei tahaks, pigem istutaks mõnesse teise kohta veel mõne lemmiksordi nagu Vanilla Fraise ja Limelight. Mõlemad vähemalt minu jaoks kõige kaunima õisikuga.
Vanilla Fraise värvi muutumine ajas ja õitseb ta augusti algusest siiamaani. Ma ei imesta, et seda hortensiat sel aastal kõige rohkem ka müüdud sai, seda enam, et istikud olid pea meetrised ja õitega.

Esmakordselt hakkas sel aastal õitsema roniv hortensia, aga tema õied on nii tavalised, et ma pilti panema ei hakkagi.
Karvase hortensia õit olen ma näinud ainult korra, aasta peale istutamist, 2011.aasta augustis.

peale seda hakkas ta kiratsema ja vahepeal arvasin, et on üldse välja läinud. Sel aastal ikka leidsin mingi paarikümnesentimeetrise tüüka ja istutasin paremasse mulda. Ühe uue soetasin ka. Mõlemad on praeguse seisuga elus ja testin neid eri valgustingimustes, Muld igal pool ühtlaselt vilets. 

Tammelehist hortensiat olen kaks korda ümber istutanud ja viimane tundub lõpuks ometi meeldivat. Õitsemist meie vinduva suve ja kevadega eriti ei loodagi, aga lehed on ka lahedad. Pool kassi on ka pildile jäänud. 

Ning viimasena siis suurelehised, kellele see suvi oli kohe eriliselt sobimatu. Vähemalt meie kandis. Peenras talvitunutest hakkas õitsema ainult kolm sorti, Forever&Ever Pink, mis eelmisel aastal sai istutatud kena roosana, puhkedes aga oli hoopis pigem lilla, Pilt tehtud 28.juulil. 

Järgmise ilmutas end Peppermint ja kah veidra värviga, roosa-valgekirjuna istutatud põõsas ilmutas end sellisena

 ja õitsema hakkas ka YouMe Together. Viimasest kaks põõsast, idakülje oma alustas kuu aega varem ja praeguseks on õied hiiglaslikud

ja läänekülje põõsas, mis saab valgust vaid mõned tunnid päevas ja mille Malati talvel peaaegu üles võttis, alustas nädal aega tagasi. Mõlemad on hoolimata ohtrast turbamulla lisamisest roosad mis roosad, aga ega ma pole ka happelisusega mängida viitsinud.

Teised talvitunud suurelehised kasvatasid ainult lehti ja ükski pole kuni tänaseni õienuppe näidanud. 

Huvitav oli aga jälgida seda, mis toimus pottides müügiplatsil. Forever and Ever taimed tulid kõige hiljem ja said kõige vähem kannatada, said korralikult süüa ja juua, kastmismatid aitasid põua puhul ja õied olid tõeliselt uhked. 

Hullem lugu oli varem saabunud sortidega, mille rohtsed osad mai algus pea maani süldiks võttis ja mis seetõttu praktiliselt otsast peale pidid alustama. Esimesena andis õie 4.augustil Bicolor.

järgnes pigem begooniat, kui hortenisiat meenutavate õitega Beautensia Papillon

ja Saare-Tõrvaaugu ürituse ajaks augusti lõpus hakkasid õitsema ka mõned You and Me Love

ja Fantasia

You and Me Romance and You and Me Together on minu silma jaoks küll äravahetamiseni sarnased, kui viimast sinisena hoida ei suuda, ja pottides õitsema ei suutnudki hakata kumbki sort. Kuigi eksperimendi mõttes panin augustis mõned potid isegi kasvuhoonesse. Samas, nagu öeldud, talvitunud You and Me õitses peenras kenasti. 

Aias ei näidanud õisi ükski Endless seeria hortensia, Zorro ega ka mõned varem soetatud Foreverid. Jääb loota, et järgmised suved on hortensiasõbralikumad ja sooja aega jagub pikemalt, sest külmad ööd nii juunis kui augustis ilmselt õienuppude moodustumisele paugu panidki.