Pimeduse aeg

Miskipärast tundub mulle alati, et novembris on kõige pimedam. Kohe kogu aeg on pime ja see pimedus on kuidagi eriline, kleepuv, tihe ja kõike endasse neelav. Väljas askeldama eriti ei kipu, peale mitut päeva sadu on igal pool meeletult libe ja porine ja täna puid tassides pidin peaaegu pikali lendama. Väljas oli kaheksa kraadi sooja ja pea tuulevaikne, aga väga märg. Külmakraadidest ja libedusest ma sellegipoolest puudust ei tunne.
Kui ma aga autorooli istuma ei pea, pole mul selle pimeduse vastu midagi. Toas on valge ja soe ja kapil ootab veel terve hunnik lugemata raamatuid.
Tugevaim viimase aja lugemiselamus oli Deborah Harknessi "All Souls Trilogy" ehk kõikide hingede triloogia. Eesti keeles on ilmunud selle esimene osa "Nõidade avastus" 2011.aastal Joonas Orava tõlkes. Saadaval praegugi Apollo veebipoes ülihea hinnaga 5.90. Juba siis jäin põnevusega järge ootama, aga eesti keeles seda siiani tulnud ei ole. Miks teist osa pole tõlgitud, ei oska arvata, aga kolmas ilmus inglise keeles alles selle aasta juulis. Ning kuna esimene osa on üks väheseid raamatuid, mida ma olen viitsinud mitu korda lugeda, siis andsin suure sügise saabudes alla ja tellisin kahest viimasest raamatust Kindle versioonid. Lugesin päris kaua, inglise keeles läheb paratamatult rohkem aega. Aga ei kahetse. Kuigi algsel vaatlusel võib tunduda see vampiiride, deemonite ja nõidade tegutsemine rohkem kui kahel tuhandel leheküljel mingi teismeliste teemana, siis on tegelikult natuke sisukam. Autor on ajaloolane, mitmete auhindade laureaat, raamatud on põnevad ja väga hästi kirjutatud, tõeline lugemisnauding tükiks ajaks.
Siis võtsin ette Robert Galbraith "Käo kukkumine". Miks kuulus J.K:Rowling oma esimese krimka varjunime all välja andis, pole süvenenud, aga tänaseks on välja tulnud ka juba teine detektiiv Cormoran Strike raamat. Ma ei ole tohutu krimikirjanduse fänn, aga head krimkad on oodatud ja see on hea krimka. Hästi kirjutatud, hästi tõlgitud ja kuni lõpuni põnev. Sisu kirjeldama ei hakka, kes tahab, ostab, või võtab raamatukogust. Ma olen korduvalt enesele lubanud, et hakkan raamatute kokkuostmise asemel neid laenutama, aga no kuidagi ei jõua selleni, et end kohalikku raamatukokku lugejaks vormistada. Üks põhjus on 15 km vahemaad ja teine tähtajad...mulle väga ei meeldi end lugemisel tähtaegadega siduda. Aga küllap ma kunagi siiski selleni jõuan, sest kogu ühekordselt loetavat ajaviitekirjandust pole mõtet kokku osta.
Viimane saabunud raamatupakk, mille kallal maiustamist alles alustasin, sisaldas kahte Darja Dontsova iroonilisit kriminaalromaani, "Mesireisil kolmekesi" ja "Minu ämma ööelu", Esimese täna lõpetasin, teist alustan. Mul on olemas kõik eesti keelde tõlgitud Dontsova raamatud alates esimesest, kokku vist juba üle viiekümne. Irooniline krimnnaalromaan on nende raamatute kohta väga täpne väljend, minu jaoks pole nendes raamatutes üldse oluline, kes on laip ja kes mõrvar, vaid need lustlikud kirjeldused tänapäevase Moskva elust ja kogu see kõrvaltegevus, mis uurimise kõrval käib, on tavaliselt nii naljakas, et terve lugemise ajal on muie näol. Tõeliselt hea mõnulemine kaamoseajal, mingit depressiivset skandinaavia kirjandust ma lugeda ei suuda. Depressiivset poolt pakub päriselu niigi liiga palju.
Niimoodi vaikselt kulgevadki need päevad, kui tööl käima ei pea. Kutsikas kasvab ja saav algaval nädalal juba viiekuuseks, on täpselt nii taibukas ja mõistlik, nagu üks kolli olema peab. Hirmus kaisukas on ka, tuleb jooksuga, paneb käpad sülle ja koonu kõrva, teeme nüüd kalli. Täpselt sellist positiivset tegelast mul vaja oligi. Kassiga saadakse hästi läbi, igal hommikul ja õhtul tehakse üks väike madin ja vahel ka magatakse koos.