Seemned

Panen enda jaoks kirja, milliseid seemneid suutsin endale jubaveebruaris kokku ahnitseda, et enda jaoks kusagil üleval oleks. Kasvuhoonesse ei pääse niipeagi ja selle ajaga suudan ammu ära unustada, mida ma juba ostnud olen.
Suvikutest on viis pakki erinevaid peiulilli, petuuniad jms. pika ettekasvatusajaga suvelilled on mõistlikum osta beebitaimedena, sest ettekasvatamiseks on meie maja liiga pime. Vaja oleks veel mõningaid mungalilli.
Kaheaastastest lebavad mu laual kirikakar (Bellis perennis) Pomponette ja verev sõrmkübar (Digitalis purpurea).
Kui on suur ja ikka veel tühi aed, on vahel põnev ka püsikuid enda jaoks ette kasvatada. Aeg-ajalt on midagi isegi välja tulnud. Selleaastased katsetused saavad olema:
Sügisene emajuur (Gentiana septemfida)
Kurekell, segu (Aquilegium)
Aubrieeta "Whitewell Gem"
Igihaljas ibeeris (Iberis sempervirens)
Kukekannus (Delphinium) Delight, värvide segu
Roomav kipslill (Gypsophila repens)
Krüsanteem (Chrysanthemum indicum).
Ja siis on veel kolm pakki lookleva mägimänni (Pinus mugo var.Mughus) seemneid. Pole kunagi üritanud puid seemnest kasvatada, küllap on see väga pikaajaline eksperiment. Aga põnev.
Püsikuid olen tellinud sel aastal ainult Sarastrost.
Küll midagi ka kohapealt näppu jääb, sünnipäevaks saadud Hortese, Hansaplandi ja Juhani kinkekaardid ootavad oma aega :).
Ühtegi tomati- ja kurgitaime ma sel aastal näha ei taha, toetan parem kohalikke väiketalunikke ja teen oma sisseostud Keila Aianduse ja Mesinduse seltsi poest.

Kuuri idapoolselt katuseosalt on lumi öö jooksul maha sadanud, õnneks hooga üle teeraja, mitte selle peale. Läänepoolne on veel paksu lume all.
Majakatused muutuvad ka ühe lagedamaks ja hanged kahanevad jõudsalt. Veel eile hommikul ei olnud seda terrassilauda üldse nähagi.

Igasugused imelikud mänguasjad

Nad on nüüd ikka täiega ja lõplikult hulluks läinud, sosistas Bella Sallale kõrva, kui ma hommikul otsustaval sammul teise korruse poole suundusin, kaasas lumelabidas, veel üks labidas, reha ja vana võsavikat. Kaks viimast seetõttu, et need olid kõige pikemate sabadega esemed, mis mul kuurist välja tuhnida õnnestus. Õnneks neid eriti vaja ei läinudki.
Kavasolev operatsioon oli terrassikatuse lumest puhastamine. Kus, nagu selgus, oli oluliselt rohkem lund, kui me algul arvasime. Ja järgmine, teiselt korruselt langev laviin rippus juba selle kohal. Algul sudisin labida ja rehaga aknast, aga siis otsustas Lepatriinu kui noorem ja kergem ikkagi riskida ja katusele ronida.
Ühesõnaga, enne oli selle kuhja koha peal jalgrada.Pärast oli ka. Selle vahele mahtus tunde järgi vähemalt paar tonni märga lund. Kusjuures Lepatriinu lubas juba neljapäeva õhtul, et tema enam lund ei kühvelda. Kühveldasime mõlemad. Algul lund katuselt alla ja pärast jalgraja pealt uuesti minema. No kui aus olla, siis Lepatriinu kühveldas natuke rohkem.
Aga jätkuks eelnevale diskussioonile sahkade ja freeside teemal. Olen seda asja siin talvel nii mõnelgi korral uurinud, ja üllatuslikult on nii murutraktori sahk, maasturi sahk ja lumefrees enam-vähem ühes ja samas hinnaklassis. Ning igaühel omad head ja vead. Kõige võimsam lumelükkaja oleks muidugi Lumehelbeke, aga selle miinuseks on kehv manööverdamisvõime, ligi kuuemeetrise dziibiga oleks võimalik küll lükata teid, aga garaazi taga ümber pöörama ei mahu, maja taha pääsemisest rääkimata. Ma tervet aeda ikka ei tahaks maha sahatada. Kui praegu ehk on ikka lootust, et midagi on alles, siis pärast Helbekesega üle käimist kindlasti mitte.
Lumefreese ma sügisel isegi vaatasin, aga avastades, et need riistapuud kaaluvad minimaalselt kolmkümmend kilo, rohkem ei vaadanud. Meil juba seisab kuuri all kasutult pildilolev riistapuu,iseliikuv bensiinimootoriga lattniiduk-lumesahk on selle asja nimi. Kaalub see kullake 50 kilo ja käike on tal täpselt üks, otse edasi. Seda siledal pinnal. Meie mättalisel pinnal tähendab see, et edasi küll, aga kas just otse. Me pole siin kumbki just papist tüdrukud, aga kahjuks peab tunnistama, et meie selle riistapuu juhtimisega hakkama ei saa, ei niites ega muru lükates. Nõuab tõsist meesterahva jõudu ja eriti hull on asi siis, kui juhtub kuhugi kinni jääma, kas põõsasse või hange. Ma olen peaaegu oma õlaliigese ära nikastanud teda välja tirides. Nii et kui kellelgi kodus on tehnikahuviline karujõuga meesterahvas, on selline riist sümboolse hinna eest välja pakkuda.
Kolmas võimalus on murutraktori sahk, aga ka selles ma kahtlen, sest märjal maal ei suuda meie traktor iseennastki vahel edasi vedada, rääkimata kärust või lumest. Siledaks silutud ja sajakordselt kinnirullitud maapinnal ta ehk midagi teeks, aga meie kallakutel ja kivide vahel...
Mulle endale meeldiks hirmsasti selline riistapuu, aga see käib kahjuks rahaliselt kaugelt ja kõrgelt üle jõu.
Parimad tänased uudised aga hoopis taimemaailmast. See opuntia-kõrvake reisis oktoobri lõpus mu reisikohvris kodusesse lillepotti Sahara äärest. Oli kuus päeva kohvris kilekoti sees ja ega ma eriti uskunud, et juured alla võtab. Sorti ei oska arvata, meie aias kasvavast Opuntia compressast erineb selle poolest, et tal pole okkaid. Kasvab umbes poole meetri kõrguseks või nats kõrgemakski, seda muidugi Tuneesias. Ning täna avastasin, et oi, kasvatame pojukest. Mul on ikka hirmus kiusatus see kupatus aeda istutada, kuigi jah, kõigepealt peaks teada saama, kuidas meie suur kaktus sõpradega talve üle elas...

Kummalised lood

Eeskoja laest tilgub vett. Oleks veel kuidagi arusaadav, kui selle kohal oleks lumine katus, aga ei ole. Teine korrus ja tuba on. Kus ei ole mingit vett. Mingit toru laes ka pole. Müstika.
Vett imbub ka Lepatriinu toa aknapaledest. Sissepoole.
See, et meie sissesõidutee siiamaani lahti lükkamata on, on selle kõrval kökimöki. Vallast öeldi täna, et ups, ilmselt jäi meie ja veel kolme majapidamise sissesõidutee lihtsalt traktoristil kahe silma vahele. Homme lubati tulla ja lükkamata tee tõttu käimata jäänud prügiauto pidi tulema järgmisel nädalal. Kui aega saab.
Vahepeale jäi kaks tööpäeva ja seega kükitas Lepatriinu pisike prantsuse pesukott lihtsalt kaks päeva kuuri all, tööl käisime Hondaga. Ma pakkusin küll, et paneme CRV-le köie taha ja teeme Peugeot´-st kelgu, aga Lepatriinu miskipärast ei tahtnud. Selle asemel võttis labida ja lükkas ihuüksinda eile kakssada jooksvat meetrit autoteed labidaga puhtaks. Eesti naise jõud võrdub x hobujõudu. Sada viimast meetrit enne suurt autoteed sai aur otsa ja teele välja ikka ei saanud. Mismoodi ta ennast täna peale seda tundis, ma parem ei kommentaari. Hetkeseisuga on elus, aga magab.
Järgmiseks talveks katsun Lumehelbekesele saha hankida. Siis ei tule kindlasti siinkandis vähemalt kümme aastat lund maha. Seesamune sündroom, et kui sul on vihmavari kaasas, siis ei hakka ju iial vihma sadama. Ja vastupidi.

Ikka sellestsamusest

Ka sina, Brutus!, muigasin ma Trummi postituse pealkirja nähes. Praeguseks on vist enamikel lumelükkajatest siiber (oleks vähemalt kopp ees, saaks seda kasutada). Eilsest õhtust saadik on vähemalt 20 sentimeetrit seda WFS-i juurde sadanud ja praeguse seisuga oleme lumesajule kuulutanud lihtsalt boikoti. Köögi aknast väljavaatamine on rangelt keelatud (see on ainuke aken, millele ei saa kardinat ette tõmmata) ja Lepatriinu läheduses ei julge ma selliseid sõnu nagu lumi ja talv üldse kasutada, muidu hakkab midagi lendama. Hea, kui ainult sõnad :). Mitte ma ise autost välja või midagi raskemat minu suunas.
Aga ega me pääse, homme tuleb jälle kühveldama hakata, sest muidu ülehomme tööle ei pääse. Hea, et teeotsa siiski aeg-ajalt traktor lükanud on, see on üldse esimene talv, kui siinkandis mingisugustki traktorit näha on olnud. Varasematel talvedel tuli lihtsalt hoogu võtta ja neliveole loota, aga masuajal on vist vallaametnikele meelde tulnud, et nende palk tuleb elanike maksudest.
Olud muudavad arusaamist, kunagi ma ei saanud üldse aru, miks talvel siinelanud onu kunagi lund koristada ei viitsinud. Praeguseks on endalgi tunne, et kui tööl käima ei peaks, trambiks kah kuidagi tillukese jalgraja lähima maanteeni, küll sealt juba kuidagi poodi käima pääseks. Kasvagu see lumi mujal kasvõi üle pea, küll ta millalgi ikka ära sulab.
Aga ei pääse kuhugi, sest kahjuks pole meilt võimalik ühistranspordiga meie töö juurde pääseda ja nii tulebki käsitsi lahti ajada autoteed, maja ja kuuri vaheline ala. Pluss veel mõned hädavajalikud jalgrajad. Ikka ja jälle.
Rohkem ka ei jaksa lükata, kuigi vist oleks vaja. Koertel on seedehäired, sest neil pole kusagil jalutada. Isegi kass haiseb, sest ta ilmselt paksus lumes asjal käies väga proosaliselt laseb end täis.
Ise olen sellest lumelükkamisest, külmetamisest ja puudetassimisest nii metsikult väsinud, et ei taha isegi kevadisele aiale mõelda. Mitte miski ei huvita ja see mittehuvi ja ropp väsimus kasvavad iga päevaga. Need mõtted-tellimused, mis jaanuari algul olid, need sinnapaika ka jäid. Eks näis, mis edasi saab.
Midagi positiivset on ka, koerad hakkasid karva ajama. Kevad tuleb ikkagi :D. Ja seda karvamerd, mis nad endale sel aastal selga kasvatanud on...
Ja siis ma tellisin endale iiriseraamatu (suvel loodan autori autogrammi saada, khm), ja kaks Kähri raamatut, Päevaliilia ja Kevadlilled. Nii et päris surnud ma siiski ehk veel ikka pole.

Lemmikloomi jalutamas

Igal asjal omad head ja vead. Talve esimese poole kehv laesoojustus on ilmselt kaasa aidanud sellele, et meie katusel väga suurt lumeprobleemi pole, katuseharjad on suisa paljad ja tume plekk-katus läheb päikese käes ka kergelt soojaks. Hoolimata sellest, et täna näitas maja põhjaküljel kraadiklaas seitset külmakraadi, solisesid lõunaküljel räästad juba üpris rõõmsasti.

Lõpuks suutsid laiskloomad ka end kodunt välja venitada. Lemmikloomadest said kaasa sinine neljarattaline ja mustvalge neljakäpaline. Kauka ja kass jäid kodu valvama.
Aga kõik kohad olid kadunud. Talvetaat oli ära peitnud nii Vasalemma jõe:

Kurkse väina:

Harju-Madise vana kalmistu

Lahepere lahe:

Lepatriinu katsetas vahepeal lume sügavust ja läks omadega kraavi. Õnneks suutis ikka omal jõul välja ronida. Ilm oli imeilus ja sinistes sügavates varjudes aimus kevadet.

See põnev genealoogia

Mu pea on nagu prügikast, iial ma ei mäleta, kuskohast ma midagi lugesin. Info jääb alles ja on teiste asjadega sassis nagu Kört-Pärtli särk, Seda ma siiski mäletan, et vihje geni.com -le leidsin Epu blogist. Kasutades mõned aastad tagasi Eesti Isikuajaloo keskuselt tellitud suguvõsauuringut, toksisin ühe õhtuga viis põlvkonda sisse, saades tulemuseks, et sugulasi mul peaaegu polegi. Või vähemalt selliseid, kellel mingisugune suguvõsauurimise huvi oleks. Ega see mind eriti üllatanud, tean niigi, et vanavanemate mitmelapselistest peredest on paljud läinud lastetult, samamoodi, nagu lähen ükskord mina ise.
Mõnenädalase viiteajaga hakkas siiski kokkusattumusi ilmuma, kuid päris veresugulasi siiski mitte. Seni.
Siiski on põnev olnud mööda suguvõsaharusid ringi uidata. Või niisama tuttavaid nimesid leida. Või tont-teab-milliseid sugulussuhteid. Näiteks Köögikataga:
Kadri is your grandfather's ex-partner's first cousin once removed's husband's niece's husband's uncle's wife's first cousin once removed.
või hoopis Lydia Koidulaga:
Lydia Koidula is your grandfather's ex-partner's first cousin once removed's husband's third cousin twice removed.
mis omakorda peaks tähendama, et ka Kata on Koidula sugulane :).
Et mis tähtsust sel peaks olema? Ega ei olegi. Lihtsalt üks ajaviitmise vorm kevade ootuses, kui töölt on võetud sandi enesetunde tõttu vaba päev ja õues sajab seda WFS-i aina juurde. Haige ma ei ole, lihtsalt sain kurva uudise tõttu magamata öö, pidin eile omaenese pea-laiali-oleku tõttu kaks korda liiklusõnnetuse põhjustama ja otsustasin renoveerumiseks nädalavahetust pikendada.
Vähemalt maja tundub nüüd soe olevat, isegi -15 kraadi juures ei langenud kojutuleku ajaks toatemperatuur enam alla +18 kraadi. Tänase -5,8 kraadi juures püsib eile köetud elutoas +21,4 ja enne õhtut uuesti kütta pole vaja. Vaat mis tähendab paar pakki vatti ja paar tublit meest.

Paverpol, seekord pronksikarva

Näpud sügelesid juba eelmisel nädalavahetusel, aga kuidagi ei jõudnud asjani. Nüüd on maja üles soojenenud ja saab teha muudki peale kolme teki all raamatu lugemise. Niisiis, katsetused värvilise, antud juhul siis pronksivärvi Paverpoliga (mis purgis on pigem kakaovärvi).
Lillevaasi materjaliks olid tühi laiakaelaline veinipudel ja kaks T-särgi varrukat. Aega läks kusagil 10 minutit.

Kujudega nikerdamine võtab rohkem aega , materjaliks endiselt valge trikotaaz, traat, lauajupike pingiks. Tulemus peale esimest ööpäeva kuivamist, lõplik kuivamine võtab nädala ja päris pronksihelgi saavutamiseks peaks ilmselt lakkima. Traat sai ka sellega otsa, kusagilt peab hankima ühesoonelist juhet, mis poleks liiga jäik ega liiga pehme, nii et sellega saaks kujude karkasse ehitada. .

See asi läks esialgu untsu, sest lisaks kingakarbile püüdsin kasutada oma aja ära elanud siniseid vahvelrätikuid. Selgus aga, et puhta puuvilla märgistust kandvad rätikud ei ole siiski puuvillased, sest materjal ei võtnud Paverpoli korralikult sisse (Paverpol ei nakku sünteetikaga) ja sinine värv jäi läbi kumama. Proovin veel üle pintseldada ja asja funktsioon saab olema ilmselt taimepottide ümbris.

White f****ng s**t

Pealkiri siis Trummi eilsest kommentaarist ja tõesti pisut tõlkimatu. Just täpselt ma täna hommikul mõtlesin, kui köögiaknast kuuri ette tuisanud poolemeetrist lumehange nägin. Selleks, et kuur-garaazis ööbivateni autodeni pääseda, tuli sellest läbi kaevuda ja seda tegi põhiliselt Lepatriinu. Mulle käib suur käsisahk natuke üle jõu, labidaga võin vehkida. Ega ma pole arsti käest julgenud küsida ka, kas ma ikka võin puid tassida ja lund lükata, sest siiamaani on iga pärimise kohta end natukenegi füüsiliselt liigutada küllaltki kategooriline ei kõlanud. Samas nagu ise ei suuda paigal olla ja lödiks muutuda, pisut piinlik ka, kui ainult teine rabelema peaks. Viimasel kahel päeval siiski nats murelik, õmblused paistes ja veritsemas,stress, külmetamine, pingutamine, mis iganes.
Eilne seinaservade soojustamine vahuga kah eriti õnnelikuks ei teinud, sest seina lahti võtnud sellid fikseerisid fakti, et soojustust, mille paigaldamise eest ma 2004.aastal kopsakaid summasid maksin, lihtsalt ei ole. Kohati pole peale tuuletõkke üldse suurt midagi. Ja kui sein koosneb siseviimistluse vineerist, puitkarkassist, tuuletõkkest ja voodrilauast, siis vist tõesti ei ole mõtet loota, et ta 25-kraadise külmaga sooja peaks. Sellega ei saa praegu ka midagi teha, lund on liiga palju ja raha liiga vähe.
Tööle me siiski saime, suure teeni ulatuva 300-meetrise lõigu läbisin parketimaasturiga esimese käiguga, Lepatriinu pisikesel Peugeot-l, mis jälgedes tuli, olevat sellest hoolimata lumepilved üle katuse lennanud, õnneks kinni ei jäänud. Häda korral oleks tulnud Lumehelbeke tööle panna, aga selle oli meie kulul laiutav naabrinaine, kes ise lund lükata ei viitsi ja nahhaalselt meie parkimiskohti kasutab, kinni parkinud.
Näis, kuidas kojusaamisega lood, labida võtsin igaks juhuks kaasa.

Eestimaa talv

Muhediku tuisujuttu lugedes meenus, Lepatriinu leidis nädalavahetusel netis surfates sellise kena jutukese:
... ehk jutuke sellest, kuidas väliseestlane Floridast kolis Eestisse elama ning oma juuri otsima hakkas...

August
12.08 - Kolisime oma uude kodusse Eestis. Siin on nii ilus.
20.08 - Kõik on nii ilus. Ei suuda ära oodata aega mil saan lund näha.

Oktoober
14.10 - Eesti - kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha kõikvõimalikke värvide
kombinatsioone punaste ja oraanzide varjunditega.
21.10 - Läksin väiksele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin seal põtru. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisemad loomad kogu maailmas. See siin peab olema paradiis. Oeh kuidas ma seda paika armastan.

November
11.11 - Algab põdrajahihooaeg. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle hirmsalt meeldib siin.
23.11 - Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on valge vaibaga kaetud. Kõik näeb välja nagu postkaardil. Läksime välja ja puhastasime trepi ning garaažitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda sõitis, pidime garaažitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan Eestit.
24.11 - Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu garaažist. Mulle meeldib siin.
25.11 - Veel lund. Ei saanud garaažist välja, ei saanud tööle. Siin on ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. Kuradi lumesahk.

Detsember
22.12 - Veel seda valget jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige. Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga kuni ma oma kühveldasime lõpetan. Lollpea.
25.12 - "Merry **** Christmas!" Veel külma lund. Kui ma peaksin selle värdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta. Ma ei saa aru miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda kuradi jääd ära sulatada.
27.12 - Veel seda valget s...tta läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud, välja arvatud lumekühveldamine garaažiteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa kuhugi minna, kuna auto jääb lumme kinni ja pealekauba on kuradi külm. Ilmatark ennustas, et veel kuni 30 cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate mitu labidatäit on 30cm lund?
28.12 - See kuradi ilmatark eksis. Sadas hoopis terve meeter seda p...ska. Selline kogus ei sula kindlasti enne suve... Lumesahk jäi lumme kinni ja see värdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata? Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides minema kogu seda lund, mida ta mu maja teele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma seitsmenda labida vastu tema lolli pead.

Jaanuar
04.01 - Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks kuradi põder jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10 000.- Need kuradi värdjad tuleks maha lasta. Neid kuradeid on igal pool. Soovin, et kütid oleksid nad kõik novembris maha lasknud!

Mai
03.05 - Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis teedele laotati.
10.05 - Kolisin Floridasse. Ma ei saa aru, miks keegi täie mõistusega inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu Eesti!
***
Maikuus ma just Floridasse ei koliks, aga praegu võtaks pileti küll, kui keegi pakuks. Tagasilennuga aprilli lõpus. Ja vabatahtlikud, kes vahepeal mu töö ära teeksid, oleksid ka teretulnud :).
Eile oli väljas nulli peal ja räästad tilkusid lustlikult. Sees 22 kraadi sooja ja tuli sai ahju tehtud alles õhtul. Vaata, mida tähendab natuke vatti ja aurutõket. Põrandad olid küll endiselt külmad, aga sellega juba alustati täna. Näis.

Palju villa, vähe kära

Katusealune tehti ära ühe päevaga. Tulemus: Lepatriinu toas, kus eile õhtul oli 11 soojakraadi (2,7 kw huugava radika juures, tuba ise 12 ruutu) on praegu 19. Köögis ja toas neli kraadi soojem kui eile sama välistemperatuuri juures, ja seda tingimustes, kus enamus osa päevast polnud teisel korrusel poolt lage ja mehed käisid vatti tassides sisse-välja.
Raha läks rohkem kui paari saabaste peale, aga vähem, kui ma alguses hirmuga arvasin. Saapaid on mul nagunii liiga palju.
Fliisjakk on mul endiselt seljas, aga luku tõmbasin juba lahti :).
Tegelikke tulemusi näeb muidugi hiljem, sest praegu on veel nii maja kui mööbel maha jahtunud.
Külma lõõskavate seinaservade põhjus leiti ka üles. Mehed lammutasid väljas natuke ja fikseerisid, et maja alumise prussi ja vundamendi vahel on pea terve seina ulatuses tühi ruum. Mismoodi see maja niimoodi õhus ripub, jääb minu blondiinimõistusele arusaamatuks. Pragu nägin oma silmaga. Parandustehnoloogia koha pealt oli õigus nii Hilisel kui Trummil, ainult et seda tehakse väljaspoolt, alumine voodrilaud ja tuuletõkke serv võetakse lahti ja tühikud lastakse vahtu täis. Seda ei saa kahjuks teha seni, kui välisõhu temperatuur kümnest külmakraadist madalamal püsib. Kuna järgmiseks nädalaks lubab soojemat, siis saab isegi järgmisel nädalal ära teha.
Ja lõpuks on sama kamp lõpuks võimeline ära panema ka radiaatorid veesärgiga pliidi taha, sellele tööle olen ka vist viis aastat tegijat otsinud, tõsi küll, mitte väga järjepidevalt, kuna tol ajal selles majapooles keegi ei elanud. Elagu majanduskriis.
Nii et alati järgneb mustale triibule valge, aga aitäh kõigile lohutajatele. Vahel on tõepoolest väga vaja, et keegi natuke õlale patsutaks ja kõike ainult sissepoole ei saa ka elada. Pidavat tervisele hakkama.
Mis aga 2005/2006 aasta talve puutub, siis siinkandis pikalt külm ei olnud, jaanuar täies ulatuses nullilähedane. Ilmamärkmeid mul endal küll sellest ajast ei ole, aga kõikvõimsas netimaailmas on olemas selline koht nagu Weather Underground, kust saab iga kuupäeva kohta kohalikke temperatuure tagasi kuni aastani 1996. Fotode järgi saab samuti öelda, et meri oli kaldani lahti, tänavu on laht jääs. Ma pole seda varem vist näinudki, et põhimõtteliselt saaks otse üle lahe Laulasmaale jalutada. Mis ilmselt tähendab pikka ja külma kevadet, kuni kõik see jäämass ära sulada suvatseb.

maeisuudaenam

Hommikul akna taga -27 kopikatega. Töölt koju jõudes köögis 11 ja toas ahju juures 8, taganurgas 3 kraadi. Ahi, seejuures täiesti soe alles. Enamike toalillede külmavõetud laibad võib pidulikult ära visata.
Elutuba on kasutamiskõlbmatu, sest ilma suusapüksteta ei saa enam ühelegi toolile ega diivanile istuda, nii mööbel kui seinad on niivõrd maha jahtunud ja jäised. Kabinetis pole olukord kuigivõrd parem. Köögis on temperatuur peale kahetunnist kütmist tõusnud 16 kraadini.
Nõud on mitmendat päeva pesemata, sest köögis pole sama kaua vett ja vee tassimiseks-soojendamiseks olen ma liiga apaatne.
Eile pidin maja põlema panema, ahju suitsutoru läheduses hakkas kahtlaselt kärsahaisu tulema. Jahutasin seina märgade käteratikutega ja ei saanud õieti magada. Meil on puumaja ja ma olen tulekahjude suhtes üsnagi paranoiline.
See, et sein kärssama läks, ei tähendanud sellegipoolest, et toas oleks soojaks läinud.
Aias tundub olukord ka kaunis katastroofiline olevat. Meretuuled on lumekihi õhukeseks ja kivikõvaks lihvinud ja lootust, et roosid selle temperatuuri juures ellu jäävad, eriti ei ole. Sama veigelate ja muu eelmisel aastal istutatud nänni suhtes, mille lumi on kõigele lisaks puruks muljunud.
Eesti Energia kella neljane pressiteade lubab kõigele lisaks elektrikatkestusi. Siis poleks meil enam ka vett ega kanalisatsiooni ja ülemine korrus on täiesti kütteta. Lisaks külmuvad ära kõik vee- ja kanalisatsioonitrassid, sest ilma dünamiidita meil neid sügavamale kui 80cm polnud võimalik paigaldada. Graniit või põldpagu, mis iganes, vahtis igast kraavist vastu. Praegu on kõigis trassides küttekaabel sees, muidu ei saaks siin üldse elada.
Detsembri algusest (varem oli elektrigagi piisavalt soe) on kulunud üle kümne ruumi puid ja tonn puitbriketti, seda lisaks kosmilisele elektriarvele. Radikaid juurde panna ei saa, peakaitse ei pea vastu. Brikett on praktiliselt otsas, kuivi puid on kusagil 2-3 m3. Kui need otsa saavad, läheb märg, midagi pole teha. Naabrid juba olevat selles staadiumis, et polevat vahet, kuiv või märg, peaasi et põlema läheb.
Millega me selle nuhtluse küll ära teenisime?
Kui ma praegu mõne mölaka kätte saaksin, kes siin vahepeal rahvusvahelistel konverentsidel rasket raha kulutades globaalsest soojenemisest leelotasid, topiksin ta ahju, ausõna.
***
Lisaks sain teada, et rootsi kolleegi ja hea sõbra maovähki ei saa ravida, kuna ta immuunsüsteem ei kannata keemiaravi.
Lisaks pean minema homme hommikul kohtusse vargaplikaga, kes nõuab kolme kuupalga ulatuses kompensatsiooni selle eest, et ta vargusega vahelejäämise eest töölt lahti lasti.
Hetkel on elu üksainuke must triip. Masendav.

Ne imei sto rublei,

...a imei sto druzei, ütleb vene vanasõna ja nagu rahvatarkustel tavaks, on see õige. Segasin ja miksisingi reedel ja laupäeval sõprade nõuandeid ja lisasin oma väljamõeldisi. Panin tuult läbilaskvale tagauksele kilekardina ette. Lasksin suurematesse teadaolevatezse tühimikesse vahtu, mahus auk ja pudel. Oleks ilmselt rohkemgi mahtunud. Kleepisin kinni pistikupesad ja teipisin kinni põrandaliistude servad - see ei näe küll eriti ilus välja, kuid toatemperatuur tõusis selle tegevuse käigus kahe kraadi võrra. Üks headest sõpradest laenas oma kõige kallima varanduse, oma profiehitajast mehe. Kes tuli kohale, võttis lae lahti, sügas kukalt ja arvas, et selle pisikese laepealse jõuab ehk muude tööde vahel isegi järgmisel nädalal ära soojustada. Vundamendi ja seina vahelt sisse puhuva tuulega aga kahjuks ei saa sellise temperatuuri ja lumega midagi ette võtta, sest sein tuleb lahti võtta väljastpoolt. Seina ja vundamendi liitekoht aga on praeguse seisuga igal pool paksu lume all.
Täna hommikul oli väljas -24,8, magamistoas 16, köögis ja elutoas 12 soojakraadi. Esimese asjana tegin magamistoa kaminasse tule. Keetsin ühelt jalalt teisele hüpeldes kohvi ja tormasin kohvitassiga voodisse tagasi, selle ajaga oli seal mõnusalt soojaks läinud. Minu tuba on majast kõige soojapidavam ja erinevalt esimesest korrusest seal talve üleelamisega probleeme õnneks pole.
Päeva peale sai ikka väljaskäimist ka katsetatud, nööridel pooljäätunud-poolkuivanud pesu ära korjatud ja paar pilti kah - varjud kisuvad juba kevadepoolseks siniseks :), aga maja ei paista sellegipoolest hangede tagant õieti väljagi.

See pilt on aga tehtud paar päeva tagasi. Rooli tagant, hommikul tööle sõites. läbi mitte just kõige puhtama esiklaasi ja kiiruselt 90 kilomeetrit tunnis (kui mitte pisut rohkem). Seetõttu ka see kontuuride kokkusulamine. Aga see-eest millised fantastilised värvid.
Trummi mõõtmistulemuste järgi võib aga arvata, et Maa-ameti uued kaardirakendused on enam vähem-õiged (vähemalt on neil uued pildid, vanad olid kusagil viie aasta tagused ja neil polnud ei basseini, ega Helbekest) , basseinini on tõesti 10 meetrit ja Lumehelbekese passijärgne pikkus 5537 mm (äkki on külmaga kokku tõmmanud...). Kahjuks ei saa ma ise hetkel kusagilt vaadata, sest Kõuga rakendus ei avanenud ja töö juures on lood netiga isegi veel hullemad kui kodus, sest külm võttis meie Wimaxi saatja-vastuvõtja lihtsalt ära, asendust polnud pakkuda ja praeguse asendusseadme kiirus on selline, et näiteks wordpressis asuvaid blogisid lugeda ei saa, sest brauser ei suuda lehekülgi avada. Nojah, ja polegi vaja töö juures blogisid lugeda...
Vapper Lepatriinu aga käis isegi mere ääres jalutamas, ajal, kui mina kodus ühepajatoitu hautasin. Aga ehk ta kirjutab ise, mida ta nägi.

Olukorrast külmarindel

koju jõudes väljas -15,8, köögis 15,4 (seal on 1,2 kw põrandaküte), toas 13,2. Eile õhtul oli samas toas ahjulahmakas nii tuline, et käega katsuda ei saanud ja leige oli ahi veel täna õhtulgi. Olen paaril korral mõelnud, et kui seda ahju poleks kevadel tehtud, oleksime vist täiesti külmunud, enne oli seal toas ainult väike valmiskamin.
Eelmise postituse jätkuks - ma olen seda termopildistamise värki varemgi uurinud ja mulle on jäänud mulje, et seda läheb vaja siis, kui ei teata täpselt külmalekete asukohta. Mina tean suurepäraselt, kuskohast lekib. No võib-olla on kõigi nende suurte kõrval ka mõni pisike, aga selle teadasaamiseks vähemalt esialgu pole küll vaja mitmetuhandekroonist uuringut tellida.
Aga mida ma ei tea, on see, mis nende pealtnäha 40cm paksuste seinte sees viltu või tegemata on ja seda ei näita ka ükski termopilt. Selleks tuleb seinad lahti võtta ja just sellele mu hammas praegu peale ei hakkagi. Sellise külmaga ei saakski seda teha.
Külmetame edasi.
See-eest sain Sarastroga kaubale ja oma upsujuure (ja üht-teist põnevat veel) ma ilmselt saan. Kui keegi nende uut kataloogi tahab, siis võin meiliga saata, võrreldes koduleheküljega on mõningaid väikeseid muudatusi. Midagigi positiivset suure masenduse vahele.

Külmetamisest väsinud

Kui inimene seisab töökoha fuajees ja kurdab, et ei taha enam tööl olla, aga ka mitte koju minna, siis on ikka midagi tõsiselt viltu. Ma olen tõesti sellest külmetamisest pööraselt väsinud. Koju jõudes oli köögis 15 kraadi ja toas 11 kraadi, ning seda olukorras, kus köögi, esiku ja sauna eesruumi põrandakütted huugavad täisvõimsusel 24/7 ja magamistubades, kus ahjukütet polegi, töötavad öösiti salvestavad suured radikad. Kuu elektriarveks tegi see detsembris viis ja pool tuhat krooni, aga sooja sellegipoolest ei saa, ka siis mitte, kui kõik õhtud ahjude kütmisele pühendada. Vahel on tunne, et nende Klooga põmmutamiste tõttu on viimanegi 2004.aasta kapremondi käigus paigaldatud seinte soojustus maha kukkunud või kokku vajunud.
Kuigi jah, sel ajal vist kõik uskusidki globaalsesse soojenemisse, nii ehitajad kui järelevaatajad. Meie naabritel samal ajal ehitatud tuttuues palkmajas on sama külm ja samamoodi torud külmunud.
Või siis ei tulnud ehitusvead enne välja, sest eelmised talved olid suhteliselt soojad.
Mu mõistus on kas täiesti hangunud või lihtsalt otsas. Kõige uuesti alustamisele ja seinte lahtivõtmisele ei suuda mõeldagi, sest selleks pole ei jõudu ega vahendeid. Minu diagnoosi ja vanuse juures pangalaenu juurde küsima minna pole mõtet, ja ega eriti ei taha ka. Niigi unistan päevast, milleni on veel üle kahe aasta, päevast, kui see laenukoorem seljast ära saaks.
Ainuke lahendus ongi ilmsel see, et järgmiseks aastaks planeeritud kanalisatsioonitööd tuleb määramatusse aega edasi lükata ja puud võivad ka kuuri asemel õues seista.
Kui üle miinus kahekümne peaks minema, siis enam vist vastu ei peaks ja koliks kabinetti. Seal on isegi diivan ja tööliste riietusruumis saaks pesta ka. Iseasi on kogu loomaaia büroosse kolimine, kaukaasia lambakoer kabinetis oleks kindlasti väga distsiplineeriv element, aga vist hakkaks ikka pikapeale segama.
Jah, see talv on kaunis nagu Mozarti muusika. Ainult et kui ikka kaks kuud järjest külmkapis Mozartit kuulata, ei taha lõpuks enam mitte ühtegi nooti kuulda.
Jääb loota, et minu eluaja ülejäänud talved tulevad soojemad. Kevadeni on 59 päeva.

Nukrad uudised roosirindelt ja natuke muud ka

Jaanuarikuise mõtlemise tagajärjel on olukord Bealesi roosidega täpselt nii kurb kui on, tänase seisuga enamik mu soovitud roosidest otsas. Selle vähem kui kümnekonna roosi pärast, mis kamba peale oleks alles jäänud, pole mõtet tellimust teha, sest postikulud 38 naela oleksid moodustanud ligi kolmandiku tellimuse maksumusest ja niimoodi pole mõtet. Nii et jätan sel talvel roositellimise ära ja ausõna, järgmise kevade roosid tellin ära juba novembris. Aianduses ei näi mingit masu olevat ega tulevat.
Sarastro kataloogiga jõudsin lõpuks nii kaugele, et sain kogu 116 leheküljele eestikeelsed nimetused taha. Saksa keel on mul kaks miinusega ja ladinakeelsete taimenimedega pole sugugi parem. Kuigi jah, osasid asju polnud ka eestikeelsete taimenimede andmebaasis olemaski.
Kui keegi veel annaks hea vihje, kuskohast saada infot püsikute sobivuse kohta meie kliimatsooni, võiks vist midagi ära tellida. Enne, kui sealt ka kõik otsa lõpeb :(.

Taliharjapäev

...oli kalendri järgi eile ja vanarahvatarkuse järgi peaks talvevarudest pool alles olema. Kui see ilm samas vaimus jätkab, siis puudega me küll kevadeni välja ei vea. Sügisel mahavõetu on alles liiga toores. Õnneks on lähim puitbriketti müüv pesa napi kümne kilomeetri kaugusel ja Lumehelbekese tervis peaks kah nüüd korras olema.
Ainukesed talvevarud, mis sisse tehtud said, olid kümme kilo kurki ja sellest on alles tugev enamus :). No ei ole meie majas konserveeritud toidu sööjaid.
Taliharjapäevaga kipub otsa saama ka minu talvetaluvus ja väike virin kipub kallale. Minu ideaalne elu oleks vist alates märtsi lõpust kuni oktoobri lõpuni Eestis ja talvekuud kusagil oluliselt soojemas kohas. Kahjuks pole ma suutnud välja mõelda tööd, mida sellise eluviisi puhul teha saaks. Külmetamisest. pudetassimisest ja ahjukütmisest on kõriauguni ja hea seegi, et viimastel päevadel pole lund juurde tulnud. Vähene allesjäänud energia kulub tööl ära ja kodus tahaks ainult pikali olla.
Tselluvillapoisid jäid ka uuesti talveunne ja ega ma neist hetkel eriti puudust ka ei tunne, sest majale tehnikaga juurde pääsemiseks tuleks visata kümneid, kui mitte sadu kuupmeetreid lund ja paraku pole kedagi, kes seda teeks. Töötuid, kellele juhuotsa pakkuda, meie kandis kah pole.
Lohutan end taimekataloogidega. Sarastrole vist ikka vastu ei pea, see pagana upsujuur ja mõned põnevad maikellukesed. Khm. Liiale ei lähe.
Siberi iirised ja Bealesi roosid - esialgu veel tellimata, sest meil polnud reedel internetti. Kui Kõu lubab, katsun sellega nädalavahetusel tegeleda.
Aiasõbrast peaks põõsad ette tellima, valik põhimõtteliselt tehtud.
Siis vist ongi esialgu kõik. Nagunii hakkab juhuslikke tuustakaid jalgu jääma.
Mõtlemine oli nii suur pingutus, et ma pean uuesti pikutama minema :).
***
Täiendus: peale kahte tundi tudumist ja puudetassimist (me teeme seda kord nädalas, aga just täna oli see päev, kui toas polnud enam ainsatki halgu) leidsin endale koha, mida aprillis vaatama lähen: Paradise Park Newhavenis. Jõudsin sinna Briti Kuningliku Aiandusseltsi kodulehekülje kaudu. Ainuke häda, et seal on ka suur aianduskeskus, see võib kehvasti lõppeda.

Aiaaasta alanud, esialgu mõttes

Nojah, millest see aia-aasta ikka muust algab. Paraku on nii, et kui midagi konkreetset tahta, tuleb sellega hakata üpriski varakult tegelema. Praegusel hetkel, kui aed on varsti meetrise lumekihi all, on raske ette kujutada, mis seal on ja mis seal olla võiks. Õnneks on mälu ja pildid.
Üks idee, mis kõrvade vahel sügeleb, on majaesise hostaala laiendamine. Kui tervist on, saab hakkama. Paekivi on veel eelmisest aastast alles, taimedega aitaksid kindlasti Franseni hostad ja kergkruusa laialiajamine pole füüsiliselt väga raske. Sellega on aega, enam ma seda viga ei tee, et hostad liiga vara ära tellin, nagu eelmisel aastal.
Millega aga läheb kiireks, on Peter Bealesi roosid. Eelmisel aastal läks nende veebipoest tellimisega vähe viltu, sel aastal olen kontrollimisega hoolikam. Tellida tuleb paari järgmise nädala jooksul, kuigi teist nii meeletult suure roosivalikuga veebipoodi pole ma leidnudki, kipuvad ka neil osa asju vastu kevadet otsa saama. Samas tuleb tellimisega hoogu pidada, sest paljasjuurseid taimi väljastavad nad ainult märtsi lõpuni, kui meil võib veel lumi maas olla, seega peab arvestama, et paljasjuursed tuleb potti panna ja potte tuleb kusagil maikuuni hoida. Pean nende käest veel talvekindluse kohta üle küsima, aga mu esialgne valik on selline:
Rugosad: Agnes, Dr. Eckener, Hunter, Parfum de l´Hay, Scabrosa;
Centifoliad: Petite de Hollande, Pompon de Bourgogne, Robert le Diable;
Roniroosid: Mermaid (mäletan, Deia), Rosa banksiae lutea, Rosa multiflora carnea, Rosa multiflora platyphylla.
Nii et kui kellelgi veel huvi on, andke mulle meilile teada. Sest kusagil jaanuari teisel nädalal kavatsen ära tellida.
Roosidest kipitab hingel veel eelmisel aastal nähtud Ombree Parfait, aga ma pole hetkeseisuga ühtegi kohta leidnud, kus seda müüakse.
Aiasõbra uue aasta valikust leidsin mitmeid põnevaid põõsaid, mida uudismaale istutada.
Püsikutest püüan mitte mõelda. Kui välja arvata upsujuur, mis mul peast lihtsalt lahkumast keeldub. Huvitav, millal selle Savisaare käest ära tellima peaks, kohe? Mõned sõnajalad on ka plaanis.
Kui Lepatriinu seda lugema hakkab, hoiab ta arvatavasti kahe käega peast kinni. Tema arvates on meil niigi juba liiga palju taimi. Noh, rohitava ala suurendamisest kavatsen ka mina hoiduda.
Uudismaale tahaks veel okaspuid, aga mitte selliseid, mis suureks kasvavad. Peaks pilgu vist ikkagi sinna Baltezersi poole pöörama, pidavat odavam tulema.
Et kevadeootus libedamalt läheks, kavatsen esmaspäeval Paverpoli juurde tellida. Nende jaanuaripakkumine on 2=3, kui ühte toodet tellida kaks, saab kolmanda tasuta. Seda ei saa ju ometi kasutamata jätta :).
Metsatöö jääb sel talvel nagunii ära, isegi osa puid jäi ladumata. Vööni lumes pole võimalik midagi teha. Kaks tünnipuuriita sai Lepatriinu valmis, aga puid on veel kolmanda ja vist neljandagi jaoks. Praeguseks kõik paksu lume all.
Vana-aasta viimase imena ärkasid talveunest ka tselluvill.ee poisid ja lubasid uue aasta esimesel nädalal vaatama tulla. Paraku on nii, et vaadata ju võib, aga millegi tegemiseks tuleb oodata lume sulamist, mis arvatavasti juhtub kevadel. Hetkeseisuga ei pääse majale küll ühegi tehnikaga ligi.
Kuigi kogu see järjest juurde langev lumeõnnistus on silmale nauditav ja hingele armas, hakkab asi niigi varsti füüsiliselt liiga raskeks muutuma. Kasutan lumelükkamiseks valesid töövõtteid, sest õigeid ei saa opiõmbluste tõttu kasutada ja viimastel päevadel hakkavad õlad ja selg juba lumelabidat nähes kõva häälega nutma. Ja ega seda lund pole ka enam kuhugi panna, vallid ulatuvad juba praegu rinnuni ja kõrgemaks visata enam lihtsalt ei jaksa.
Aga mis siin ikka piriseda, ilus on. Järgmine taoline lumeuputus jõuab Loode-Eestisse nagunii alles mitmekümne aasta pärast, nii et asi see üle elada :). Küll see seljavalu üle läheb.

Aasta viimased pildid

Tõesti, nii imelist ilma nagu täna, saab ainult ülistada. Kaheksa külmakraadi ja lund nii palju, et ausalt ma ei mäletagi koduõuel sellist lumeuputust olnud olevat. Võib-olla millalgi lapsepõlves, aga siis ma elasin linnas. Vahepeal käis päikegi läbi puulatvade piilumas. Lumelükkamist jätkus mitmeks tunniks, aga kas saab paremat trenni ollagi, värskes õhus pealekauba. Lepatriinu sai suusadki alla, kuigi jah, paksus lumes nendega lihtne just ei olnud.
Nüüd aga tõuseb üle lumiste raagus pärnalatvade tohutult suur kollane täiskuu. Välja vaatama võib jäädagi.
Kaunist aastalõppu ka siit nendele, kes teist blogi võib-olla ei loe. Palju uusi tuustakaid ja rõõmu vanadest :D.

Esimene katsetus Paverpoliga

Ma isegi ei mäleta, millal ma selle paki Hollandist ära tellisin, ilmselt ikkagi kusagil suvel enne haiguslehte. Mõeldes sellele, et küll on haiguslehe ajal palju aega ja unustades täielikult selle, et kui ei saa istuda, ei saa ka paljusid muid asju teha. Purgid seisid kuid nurgas, aga õiget vaimu ei tulnud kusagilt peale.
Vaim saabus pühapäeva õhtul, kui selg oli suurest lamasklemisest ja raamatulugemisest juba nii haigeks jäänud, et enam ei kannatanud pikali olla. Siis tuligi meelde, et ohoo, mul peaks ju kusagil Paverpoli olema ja ma ei olegi seda veel katsetanud.
Niisiis tooraine: kaks valget T-särki taaskasutuspoest, liitrine purk läbipaistvat tekstiilikõvendajat Paverpol, küpsetusfooliumi rull, kaks kõvendajaga kaasa saadetud traadist "skeletti", üks tühi lillepott ja üks tühi õllepudel. Töövahendid: käärid T-särkide katki lõikamiseks, alus tekstiilitükkide plögaga kokku mätserdamiseks (tühjad salatikarbid või lihaalused sobivad suurepäraselt).
Esimene mulje purgi avamisel ütles, et see ollus on kahtlaselt lähedases suguluses PVA liimiga. Nii lõhna kui kleepuvuse poolest. Kuigi müüja kodulehekülg ütleb, et Paverpol on tervisele täiesti kahjutu, hõljus hapu hais majas veel tükk aega. Ning järgmisel korral panen siiski õhukesed kummikindad kätte, sest väga vastik oli seda möksi pärast käte küljest maha saada (boonusena sain puhtaks kätteunustatud hõbesõrmuse, pole ammu niimoodi läikinud).
Kaks tundi rõõmsat mökerdamist ja kipskujusid meenutavad, kivikõvad, kuid ülikerged tulemused on siin:

Mida ma esimesest korrast õppisin:
- seda, et tööpind tuleb katta soovitavalt kilega, ajalehti kasutada ei saa: kleepuvad kujude külge ja enam lahti ei tule;
- pöörlev alus on kolmemõõtmeliste kujude tegemisel hädatarvilik;
- iga valesse kohta sattunud möginaplekk tuleb silmpilkselt niiske lapiga eemaldada;
- toestuseks kasutatud esemed jäävad kuju sisse kinni ja enam neid kätte ei saa (kasutasin istuva kuju puhul lillepotti ja seisva puhul õllepudelit, lootuses, et peale tekstiili kivistumist on neid võimalik eemaldada, aga kus sa sellega, kinni mis kinni).
Mida need kujud endast kujutama peaksid, ma ei tea. Samuti ei tea ma, mida peaksin nende pupedega pihta hakkama (pragmaatik minus toriseb igasuguste mõttetute tolmukogumisobjektide pärast). Aga pagana lõbus oli plätsida ja uue aasta esimesel nädalal kavatsen hakata seda möksi juurde tellima. Kui keegi tahab kampa lüüa, andku teada.

Jõuluistutus

Täna jõudsin lõpuks ometi niikaugele, et lammutasin Interflora korvi laiali. Süda valutas küll, õitsvaid asju ei tahaks eriti ümber istutada, aga ega valikuid palju ei olnud. Interfloristi vaimusünnitist laiali lammutades lõrisesin nagu algaja vampiir, sest taimed olid lihtsalt pottidest välja löödud, korvi topitud ja natuke hallitamakippuvat sammalt vahele pressitud. Sammal koos hallitusega lendas saunaahju, kuukingal oli õnneks pott alles jäetud ja ümberistutamist seega ei vajanud. Uued potsikud said seega vriisea, jõulukaktus ja kolm hüatsinti, mis selles segases koosluses õitsema ei läinudki. Kaktus õitses, nadilt küll, ehk elab siiski selle õitsemise ajal ümberistutamise üle. Sama lugu vriiseaga. Õitsema ajatatud hüatsintidel aga peaks puhkeperiood tulema, võib-olla poleks vaja olnudki istutada. Huvitav, kas samad hüatsindid võib pärast aeda toppida või on need mingid eri sordid?
Muidu on aga imeilus, lund on palju ja tuleb juurde. Kodunt väljas pole kolm päeva käinud, kui lumelükkamine ja puudetassimine välja arvata. Külas pole ka keegi käinud. Väga rahulikud ja lumised jõulud.