Viiskümmend rohelist varjundit

Ükskõik, mida ma aeda ka ei istutaks, ikka tekib juuni esimesel poolel mingi moment, kui eriti mitte midagi ei õitse, vähemalt siin põhjamaadel mitte. Kevadised õitsejad on lõpetanud, paar tulpi kuutõverohtude ja hoogsalt kasvavate hostade embuses hoiab veel viimastest õielehtedest kinni. "Cafe Noir" on olnud selle poolest tubli, et ma olen mitu aastat unustanud ta üles võtta, peab sellegipoolest vastu, mida enamike sorditulpide kohta öelda ei saa. Värv on ikka oluliselt tumedam kui pildil, praktiliselt päris must.

Pojengidest õitseb ainult see, mida soomlased müüvad ahtalehise nime all, aga mis minu meelest on pigem siiski rootsi pojeng ehk paeonia x bergiana, ehtne ahtalehine peaks veel peenema lehega olema, aga seda va täidisõielist on mul ainult potis ja ma unustasin seda pildistada.

Eile saime lõpuks sahmaka vihma ja vist tuli midagi ööselgi, sest hommikul õue astudes oli tunne nagu aurusaunas, palav ja niiske. Õhtul kontorist koju sõites algas peale Keilat märg asfalt teeäärsete lompidega, mõtlesin, et kas tõesti saime veel...loll lootus, ülekäinud vihm oli mõõdunud meist täpselt kilomeetri kauguselt.
Alustab üks ilusamaid enelaid, mille sordinime teemal ma enam üldse sõna ei võta. Kes määrab ära, saab auhinnaks tuhat tänu. Andmebaasis mul seda tegelast pole, pärineb etiketivabast ajast.

Inglismaalt toodud varemerohud All´s Gold (taga) ja Axminster´s Gold tunnevad end eelmisel aastal ümber kolituna hiilgavalt ja on juba praegu põlvini. Kaks seemikut sai ka potti, aga kelle omad ja kas ka tõupuhtad, näitab aeg, sest need varemerohud noorena oma õiget värvi ei näita.

2009.aastal Fransenist toodud hostad hakkavad täiskasvanuks saama. Viimased kaks tegelinskit tuleb hiiglaste peenrast mujale kolida, sest ühelt poolt tungib peale kaunis epimeedium, mis mul endiselt keeldub kangekaelselt õitsemast, ja teiselt poolt aedvaak.

Dioskoor, milline? Mul on eelmisel aastal nii mõndagi jäänud kirja panemata, ega mul see kuplialune suve teisel poolel ikka päris korras polnud. Minu meelest ostsin Viivi käest, Viivi ei mäleta, aga tal olevat kaukaasia dioskoor.

Kaks, mille avamist pikisilmi ootan ja iga päev vaatamas käin, ensatad ja puispojengi esimene õis kolmandal aastal peale istutamist, üksainuke tulebki

Must leeder ´Black Lace´on sel aastal virutanud kõrgust üle kolme meetri, on rohkelt õiepungi täis ja sellest saab millalgi ohtralt pistikuid, sest ma ei taha, et ta selline vorukas on. Aalu oli lahkelt nõus mõõdumodelliks hakkama, see kass käitub täiesti nagu kutsikas, kogu aeg sabas.

Ning selline näeb välja nädal tagasi hoolsalt Lepatriinu poolt triigitud "muru", tegelane keskel hoogsalt putkupistnud perenaise poole sammumas.

Aga tegelikult mulle meeldivad need varasuve rohelised varjundid, sest neid pole mitte viiskümmend, vaid sadu ja neid võib imetleda ka siis, kui mingeid õisi polekski. Kui nüüd jõuaks kogu kupatuse enne Tartu-sõitu veel traktori ja muruniidukiga üle käia, oleks peaaegu hea.

Juuni käes

Mitmendat aastat järjest jõuan ma juuni alguseks totaalse musta ahastuse perioodi. Ei jõua, ei jaksa, kõike oleks vaja teha kohe, korraga ja praegu ja see pole puhtfüüsiliselt lihtsalt võimalik. Umbrohi kasvab kiirusega pool meetrit päevas, kliendid tahavad oma tellimusi kohe kätte saada, aga ma olen õhtuti liiga väsinud, et isegi arveid teha. Tunne on selline, et müüks kogu kupatuse maha ja saaks saadud raha eest rahulikult elu lõpuni Madeiral pikutada....Praegu tunnen end nii kohutavalt väsinuna, et tahaksin vähemalt kaks nädalat järjest magada.
Kõht on kohutavalt tühi, aga isegi mõte toidust paneb südame läikima. Tsiili soovitus sellisel juhul jäätist manustada ei toimi, sest kahjuks pole meile veel jõudnud need juustu-, peekoni ja pitsamaitselised jäätised, mis Ameerikas juba olemas pidid olema. Magusate asjadega ma läbi ei saa, kui mul juba eelnevalt süda paha on.

Õnneks läheb see tunne tavaliselt kuskil jaanipäeva paiku üle.

Mõni sõna ka Pärnu Taimelaadast. Müüjana teist korda vist enam ei lähe, otseselt pettunud ka pole, aga sellise käibe jaoks pole mõtet raisata nelja päeva, sest lisaks kahele laadapäevale läheb üks päev pakkimiseks ja paberite tegemiseks ja teine päev lahtipakkimiseks, inventuuriks ja asjade kohaleasetamiseks. Ostjana vist isegi läheksin, vähemalt pooled müüjad olid Lätist. Püsikuvalik midagi põnevat ei pakkunud, aga puud ja põõsad olid küll väga heas valikus ja väga hea hinnaga. Ostsin ligi kolme meetri kõrguse kirjulehise hobukastani Aesculus x carnea Variegata ja maksin selle eest 25 eurot, Euroopas tuleks selles mõõdus puu hinnale üks null otsa. Mõned kuused ja üks nulg jäid ka pihku, aga nendest pikemalt siis, kui viitsin pilti tegema minna. Täna ei viitsi.
Seltsielu oli selle eest mõnus. Esimesel õhtul istusime sõbrannaga pubis ja sõime mõnusat praadi, minu kokkutõmbunud makku see portsjon ära ei mahtunudki ja pool ööd ei saanud magada, sest kõht oli liiga täis, harjumatu :). Pärast laata aitas ülikooliaegse sõbranna sõber järelkäru müügiplatsilt välja tõmmata ja siis läksime kambakesi sööma, juttu jätkus kauemaks. Kodus aga ootas Lepatriinude köetud saun.

Täna ma rohisin püsikupeenraid. Kui rooside, pojengide ja päevaliiliate aladesse saan ka teisi saata. siis püsikupeenardesse ma kedagi võõrast ei lase ja kohati pole kindel, et kas mind ennastki sinna lubada võks, olen täiesti võimeline mõne harulduse nina väsinuna välja rohima. Jõudsin järeldusele, et neid on liiga palju. Peenraid nimelt. Õnneks ei ärata püsikud viimasel ajal minus ka eriti suuri emotsioone, nii et hamsterdamisest hoidumine on täiesti võimalik. Hetkel on raske öelda ei kõreliiliatele ja emajuurtele, aga kuna meil neid eriti ei liigu, tulingi Pärnus tagasi nelja puu ja ühe kõreliiliaga. Niigi on küsimus, kuhu toppida kaks eelmisel nädalal ostetud floksi, ruumi peenardes nagu on, aga põhiliselt varjualal.

Varjutaimi laatadele aga kaasa vedada küll mõtet pole, täiesti mõttetult vedasin kaasas nii Luigele, Türile kui Pärnusse  mertensiaid, kolmiklilli, norulilli ja muud. Hoolimata sellest, et kõigil taimedel olid õied, läksid kliendid neist mööda nagu postist. Neid kolmiklilli, mida ma suure õhinaga kaks aastat tagasi Inglismaalt tõin, müün ilmselt surmani.

Sama vähe on laatadele mõtet kaasa vedada uusi liiliasorte. Kui kõrval müüb tädike idahübriide ühe euroga, ei tee klient mingit vahet. Mis siin tavakliendist rääkida, alles hiljuti pidin tuntud haljastusfirmat veenma, et OT-hübriide pole vaja talveks üles võtta. Nojah, ma võin ju botaanikas endiselt nõrk olla, aga lugeda ma ometi oskan...hommikul toppisingi kättejäänud sibulaid pottidesse, aga kuhu ma panen potid, on esialgu veel selgusetu, plats on hoolimata tormilisest müügist ja maikuu enneolematust käibest endiselt puupüsti taimi täis...midagi pole teha, sisse osta saab enamikke asju ainult kevadel ja õnneks on veel terve suvi ees. Ja kuigi mõnigi püsik on ootamatult otsa saanud, tuleb ilmselt järgmisel aastal püsikute mahtu veelgi vähendada, sest paraku on see kõige töömahukam ja vähetasuvam osa kogu sellest tegevusest.

Ilm oli ka pehmelt väljendudes jäle ja parema meelega oleks hoopis midagi toas teinud, aga rohimisega lihtsalt ei kannatanud enam oodata, noored püsikud lämbusid ja naat kippus vägisi õitsema hakkama. Metsa all õitseb ta merena niikuinii, aga vähemalt peenardes katsuks seemnepuistamist vältida. Ehk õnnestuski. Igatahes tegime väikese abilisega ära päris suure töö ja aed näeb oluliselt mukim välja. Kui veel nädala teisel poolel niita ka õnnestub, oleks juba päris ilus.

Homme katsun rahulikumalt võtta, lähen massaaži ja vähemalt üritan lõdvemalt võtta. Tartu Botaanikaaia püsikpäev laupäeval kujuneb ilmselt nagunii peamiselt mõnusaks suhtlemisürituseks. Tellimusi on nii palju peal, et müügikaupa mahub vähe, järelkäruga aga ma sealsetes kitsaskohtades manööverdada ei tahaks. Ma pole endiselt õppinud järelkäruga tagurdama, sest niipea kui ma seda üritan, hüppab kohe mõni abivalmis rüütel appi ja teeb selle kiirelt ära. Abivalmis mehed pole maailmast sugugi kadunud (või ei suuda nad seda koperdamist lihtsalt pealt vaadata :D)

Parkettide peal

Seda Ruja lugu ümisesin mõttes linnast tagasi sõites ja mõtlesin, et tegelikult nii ju ei ole. Kui Sa pärast kõiki neid parkette õpid kord mulla peal kõndima, siis parkettide peale enam tagasi ei taha. Vähemalt mina mitte. Kõndisin täna päev läbi mööda kõikvõimalikke kiviparkette ja jalad valutavad rohkem kui koduseid kilomeetreid läbides.
Kilekotid olid otsas ja pakketeip ka. Lainepapp oli sooduspakkumises ja nii veeretasingi Pakendikeskusest välja esialgsest oluliselt suurema kärutäie. Kaste ma õnneks veel ostma pole pidanud, täitematerjale ka, õnneks on häid sõpru, kes oma üleliigseks osutunud pakendimaterjali ära annetavad (kummardus siinkohal Tiile, kes selle peale tuli). Hakkasin juba kahtlema, et kõik planeeritu üldse peale mahub.
Kui ma juba Lasnamäel olin, suundusin Bauhausi. sealne tööriista- ja vidinaosakond on linna parim. Aiandusosakond on katastroof, aga seal ma käisin ainult minestamapanevaid hindu vaatamas. Ometi inimesed ostsid ka taimi...mina leppisin otsitud uue üherattalise aiakäruga ja veel mõne pudinaga. .
Futu postitusest ajendatuna otsustasin käia Kristiine Aianduskeskuses, paraku polnud minu muljed sugugi nii positiivsed. Ju olid minu kohalejõudmise ajaks osad sildid ära korjatud. Kliendisõbralikud olid küll hinnad, aga vähesed olemasolevad lipikud tulid tuttavad ette ja nende Volmary noortaimedest tükeldatud taimekesed erilist usaldust ei äratanud. Ma ise ei osta enam hulgi enam ühtegi Volmary asja ja paljud teised puukoolid ka mitte, sest kvaliteet on kohutav, seenhaigused on sees ja sordid ei vasta tegelikkusele. Sain eelmisel aastal oma õppetunni kätte ja rohkelt taimi komposti ja kahjumisse kanda.
Teenindus muutus möhh-tasemest sõbralikumaks siis, kui palusin endale 30-eurose lehise leinavormi eraldada, peale seda ärkasid müüjad ellu. Hindu ei teadnud keegi sellegipoolest, ja ma polnud taibanud ka veebilehelt üles kirjutada. Saagiks sain kanada tsuuga (kuidas ma siiani ilma tsuugata olla sain???), lehise "Puli", paar ebamaise õiega floksi Mystique Green ja Sherbet Blend, varjulille ja paar tiarelli ning ülejäänud nimekirjasoleva kohta ei osanud keegi vastata, kas neid taimi on ja kus nad olla võiks. Keegi pidi teadma, aga see keegi olla parasjagu ära läinud.
Viimase nostalgialaksu andsid ajalehte keeratud tomatitaimed, mille sordinimi oli muidugi kojujõudmise ajaks meelest läinud :). Edaspidi hakkan lisaks kruvikeerajate komplektile ja Swisscardile käekotis kaasas kandma ka silte ja veekindlat markerit.
Aga igaühele oma ja midagi ma igatahes sain.
Udupeen kohvimasin, mis pidi igavesti töötama, läks kahe ja poole kuu vanusena garantiiremonti. Remondi ajaks otsisin endale presskannu, käisin läbi viis poodi ja lõpuks ostsin Keilast Rõõmu Kaubamajast kõige odavama, sest sellist, nagu ma tahtnud oleksin, nagunii kuskil ei olnud.
Õhtul istutasin seenevihmas maha veel kurgid ja tomatid, mul on teod juba kaks korda ostetud kurgitaimed ära nullinud ja kolmandat korda ei taha. Hoolimata sellest, et päev läbi oleks nagu midagi sadanud, oli muld märg vaid millimeetrisügavuselt ja istutatu kastmisest ei pääsenud. Seega esialgne plaan veel midagi maha toppida, jäi ära, ei viitsinud selles nii-öelda vihmas veel kastekannuga õiendada.
No ja päris esialgses plaanis oli ka veel natuke toas koristada, aga enne sai päev otsa. Ja kui ma nägin, millisena päev läbi kondi- ja vorstipuid istutanud Jasmiiniõis tuppa saabus, ega vist poleks suuremat mõtet olnud ka...hommikul pühin lihtsalt öö jooksul mahapudenenud mulla kokku ja viskan peenrasse tagasi :).
Jahedamaksminemine aga mulle lausa meeldib, nagunii on vaja muid töid teha ja ega selles põrgupalavuses eriti midagi teha ei saanud.

Maipaanika

Pühapäeval oli tunne, et kangesti tahaks kirjutada, aga siis olin liiga väsinud. Nüüd oleks aega, aga nagu poleks mõtteid. Tuju on miskipärast kehv, kuigi selleks pole kõigevähematki põhjust, tavaline maikuine tunne, et ei jõua ja ei suuda ja tervis teeb muret. Söömisega olen viimasel ajal ikka täiesti hädas. Isutus on mulle lapsest saadik omane olnud, kuulun sellesse inimestegruppi, kes sööb vaid selleks,et energiat hankida ja tunne, et on kohutav nälg, aga ükski toiduaine ahvatlev ei tundu, on mulle olnud aastakümnetepikkune kaaslane. Vahepeal oli nagu parem, aga viimasel aastal on asi jälle hulluks läinud, söömine on vastumeelne ja kõige parema meelega neelaks mõne tableti, kust vajalikud toitained ja vitamiinid kätte saaks. Vist olen end ka natuke üle väsitanud, puhkuseks peaks rohkem aega võtma.
Aga meeldivamatest asjadest. Aiapoega tegelesin nii vähe kui võimalik, üritades aeda põlvinilokkavast võilillest välja kaevata. Vähemalt osaliselt õnnestus ka. Õnneks kohe vohama ei kukkunud, sest meil on purukuiv. Istutada ei saa, sest muld on nagu tuhk. Rohida sai uuemates peenardes, kus mulda on turba ja hobusekompostiga parandatud. Vanemate peenarde pind on nagu betoon ja peale umbrohupealsete ei saa sealt kätte midagi. Kõikide tulpide varred on kaks korda lühemad kui loomulik oleks.
Kuumust on olnud ja toomingad õitsesid ära ühe päevaga, väike mandlipuu ka nii, et ei jõudnud piltigi teha. Aga vapraid õitsejaid tuleb üha juurde. Selliste tegelast pildistamise jaoks on paar aastat tagasi soetatud pööratava ekraaniga kaamera hea, ei pea selili lille alla viskuma.

Erilist heameelt teeb mulle see pisike õitsev kastan, millel on oma lugu. Leidsin selle vitsasuuruse puukese õuel tollal kõikjal kasvanud võsast ja palusin võsalõikajatel selle kindlasti alles jätta, mulle hobukastanid nii väga meeldivad. Kiratses see vitsakene, aga välja ka ei läinud, kasvatas end vähehaaval suuremaks. Paar aastat tagasi tegi prooviks üheainukese õieküünla. Eelmisel aastal ei õitsenud. Ja tänavu

Aias ringi vaadates tundub,et umbes pooled püsikud on lännu, aga see võib olla ka põuast ja pole välistatud, et mingisugusegi vihma saabudes mõni veel nina välja pistab. Praegu tundub küll hullult palju tühja peenrapinda olevat. 

Hellikud on enamjaolt elus ja hinges, isegi metasekvoia, mida esimese hooga pidasin olevat kuivanuks, sest sõitsin ainult traktoriga mööda ja nägin kuivanud latva. Järgmisel päeval lähemalt uurides selgus, et altpoolt oli täiesti korras, lihtsalt mingi tundmatu jõud oli ladva ära murdnud. 

Kaks soome gruppi käis. Suured turismibussid saavad nüüd ümber keerata, kuigi teine tekitas korralikud rööpad, õnn, et kinni ei jäänud. Esimene grupp reedel tuli kaks tundi pärast lubatud aega. Teine grupp pühapäeval kaks tundi varem, kui ma alles veel kuumuses peaaegu püksata mõnuga rohisin. No mingid püksid ikka olid, aga mitte piisavas koguses, et väärikas vanuses naisterahvas nendes aiagiidi mängida võiks. Õnneks selle ajaga, kuni suur buss maanteelt sisse roomas, jõudsin kleidi selga tõmmata, trepil peaaegu jala välja väänata ja peaaegu õigeks ajaks jõuda tulijatele voldikuid jagama. No see teine grupp olid ikka täielikud aiahullud, kui selle kuuekümnekohalise bussi pagasiluugid lahti tehti, siis oli seal sõrmeotsaga kohvreid ja taimed, taimed ja taimed...mahtus aga ikka juurde ja sellist järjekorda pole siin õuel veel nähtud, poleks hirmtubli Lepatriinu mulle appi kliente teenindama hüpanud, oleks buss ilmselt laevale hiljaks jäänud. Vägev müügielamus oli ja tekitas hea tuju. Lepatriinu sai sellest sellise adrenaliinilaksu, et kui mina kell kümme voodisse kobisin, ehitas tema alles uue välikempsu karkassi....no mida teha, kui krunt venib järjest suuremaks ja neid kohti on rohkem vaja...

Uue müügiplatsi disainiga pole ma ka veel hoobelnud. Kes need ilusad kastid tegi, Lepatriinu tegi. Viimane kast veel paika panemata. 

Lepatriinuisandal aga on käsil ja peaaegu lõpujärgus hiidprojekt, millest pilti teha nagu ei saagi, sest settekaevu ümbrus pole just koht, mida sageli pildistatud oleks. Aastaid jooksis kaevust biopuhastisse lihtsalt laudadega kaetud kraav, aga nüüd on suure töö ja vaevaga saanud maa sisse korralikud torud, maa tasandatud ja mätastega peaaegu kaetud, mättaid on veel natuke puudu. vahepeal  oli küll tunne, et tegu on nagu vanarahvajutuga kirikuehitusest, mis R nädalavahetustel ehitas, kaevas Malati nädala sees üles, pehme liiva sees ju tore kraapida, aga lõpuks on R ikka peale jäänud :). Tubli töö ja tubli tulemus igatahes. 

Homme on linnapäev. Kaks ja pool kuud vana udupeen ja hirmkallis kohvimasin läheb garantiiremonti. Kilekotid on otsas. Veel üht-teist. Kolmapäeval on kontoripäev, need asjad vajavad ka tegemist. Ja neljapäeva tuleb hakata Pärnu Taimelaada jaoks kaupa pakkima. Siis veel Tartu ja siis enne augustit ei lähe taimedega kuskile. Peaasi, et selle madina sees puispojengi esimest õit maha ei magaks. 

Elektrijänese päev

Mind on tabanud ilmselt raskekujuline grafomaaniahoog, sest tavaliselt ma iga päev midagi ei kirjuta. Mis teha. kui kevadel toimub. Kogu aeg midagi.
Hommik kulus linnaskäimisele. Taimed ühele kliendile, taimed ühelt tarnijalt. Pluss hingevärinat tekitanud käik Riigiprokuratuuri toimikuga tutvuma. Kõhnukese toimiku võttis kaasasolnud jurist kokku sõnadega "Uurimist kui sellist pole toimunud.". Kuidas sellele mittetoimumisele saab kuluda kümme kuud inimeste aega, muret ja närve, jääb mulle ilmselt igavesti saladuseks. Aga ajame muudkui jonni edasi.
Igatahes muutis see teadasaamine mu täielikuks elektrijäneseks, kes lõpuks tänas taevast, et ma ikka veel suitsetan, sest siis ma vähemalt istusin ja puhkasin natukenegi, muidu oleks ennast vist ogaraks rabelenud. Igatahes kui ma kell üheksa õhtul ikka veel hortensiapottidega ringi jooksin, laskis kass lõpuks müügiplatsil sihukese kisa lahti, nagu oleks mul kindel plaan teda surnuks näljutada. Praegu on ta mu vasakule õlale kleepunud ja möriseb nurruda.
Kõige rohkem aega läks kasvuhoonest taimede väljavedamisele. Mis oli ka paras müstika, sest taimed, mis mahtusid 8m2 kasvuhoonesse, ei taha kuidagi mahtuda kordades suuremale müügiplatsile. Tõsi, erinevalt kasvuhoonest pole müügiplatsil korruseid ja eks seal oli eelnevalt muudki. Heleeniumitele ja sõnajalgadele pole siiamaani kohta suutnud välja möelda. Ehk aitavad nädalavahetusel saabuvad soome grupid ruumi juurde tekitada.
Õhtul jõudsin kokku panna veel Türi saagi. Limpsasin selle asjanduse peale juba FB-s keelt, aga osta ei raatsinud, ikkagi 160 raha, mida kevadel on vaja kõige muu jaoks. Kuna aga tootja on ühtlasi klient ja nad jäid Türile platsi hankimisega hiljaks, moositi mind sellele püramiidile nurgakest ohverdama. Platsi ja hoolsa müügitöö eest neljas kohalikus keeles sain siis ühe püramiidi endale ja täna panin lõpuks kokku ka, kangas on sellepärast,et asi on osa natuke suuremast projektist kivimüüri ja püramiidi vahele peaks tekkima tee. Küll mitte kõnniteekivist, lihtsalt killustikust, sest kõnniteekivi ei mahu praegu eelarvesse ja nagu kogetud, pole kellestki ka kivi paigaldajat. Selle 30*30 kivi jaoks on mu randmed liiga haiged ja valusad.

Homme loodan sisse saada mulla ja kasvuhoones ammu ülekasvanud maitse- ja salatitaimed ning ostsin Türilt isegi maasikaid, mille isekasvatamiseks mul varem kuidagi kohta ei leidunud. Luigelt ostetud amplitaimed suutsin paraku juba tigudele sööta :(
Ja kuna lõpuks ometi sadas ka meil vihma, öösel ja hommikul, siis natuke ka istutasin. Homme on rohkem plaanis.

Aega endale ja aiale

võtsin ma täna toore jõuga. Lihtsalt oli müügitaimedest nii kõriauguni, et ei tahtnud sinnapoole vaadatagi. Lisaks äärmiselt ebameeldivad üllatused nagu nädavahetusel müügiplatsil külmakahjustusi saanud suurelehised ja kasvuhoones läbikõrbenud ja hukkasaanud püsikud, mitte õnneks palju, aga piisavalt, et tuju rikkuda. Täna oli temperatuur õnneks normaalne, hommikul +23 ja õhtul läks nii jahedaks, et niitmiseks panin fliisi selga.
Hommikul rohisin esinduspeenart, mis siin majapidamises pole mitte külalistelenäitamise peenar, vaid see, mida ma ise esimesena hommikul terrassilt näen. Paras körtpärtlisärk ja vajaks tegelikult uuenduskuuri, sest on vaat et esimene, mis püsikute jaoks tehtud sai.
Siis käisin massaažis ja viisin raha panka ära, toidupood ka veel, paar tundi päevast jälle nagu niuhti läinud, aga vähemalt massaaži osa oli mõnus.
Koju jõudes ajasin traktori käima. See,et esimene niitmine kipub hilja peale jääma, on viimastel aastatel pigem reegel kui erand. Seekord eriti, enne Türit nagu polnudki veel eriti midagi niita, nüüd aga lokkas võilill põlvini ja traktor suri nii mõnelgi korral seda haljasmassi järades lihtsalt välja.Tegelikult muidugi peaks sellise kõrguse puhul eelnevalt trimmeriga üle käima, aga kust see aeg ja jõud võetakse. Niigi on kevadel kõik asjad vaja teha kohe ja praegu ja kui kliendile ma saan veel öelda, et tema pojengitellimusega läheb veel natuke aega, siis võililledele on seda kaunis mõttetu rääkida.
Traktoriga niitmine on üldse kõige nürimeelsem ja igavam töö aias, ja ma usaldaksin selle heameelega kellelegi teisele. Aga kuna ma pole jõudnud kõiki oma nutsakaid ja tutsakaid tokkidega ära märgistada, siis ma lihtsalt olen sunnitud seda ise tegema. Niigi sõitsin pilbasteks kõrgesse rohtu peitunud mutilõksu, õnneks jäi vähemalt traktor terveks.
Siis rohisin veel natuke, mõned kohad hakkasid juba päris viisakad välja nägema. Kastsin kasvuhoonet ja müügiplatsi, viimasega on tõsine jama, sest nagu arvatagi, on kogu selle voolikunduse lõpus nüüd surve nullilähedane. Kui mul homme peale linnaasjaajamisi veel raasuke mõistust alles on, peab mõnest ehituspoest läbi minema ja midagi välja nuputama. Keila Bauhofis polnud midagi sobivat, see ei üllata mind.
Sääsed on väljas ja kui ei taha end paksult keemiaga üle valada, on õhtuti väljasolemine selleks kevadeks lõppenud.
Enne tuppatulemist tegin mõned pildid. Okkalised on pidukleidid selga tõmmanud. Acrocona

 Tilluke Daisy´s White

 Conica, mis pidi olema aeglasekasvuline ja on seitsme aastaga mulle ammu üle pea kasvanud

Osa tulpe õitses eilses põrgukuumuses vist ühe päevaga ära, õnneks on neid veel tulemas.

Suured hostad on ühe nädalavahetusega end ninakestest põlvekõrguseks visanud, sama on laanesõnajalgadega

Minu lemmik-kuutõverohi, Muhedikult saadud, nime ei tea (minusteisaakunagikollektsionäärieks)

Sel aastal tajun esmakordselt, et aiast hakkab mingisugune tervik kujunema. Püsikud hakkavad täiskasvanuks saama ja pole enam mingid kribud, mida võib kogemata välja rohida. Kopsurohtudel on tiigiäärepeenras täielik ball käsil

Kui ma nüüd iga päev natuke niidan, saab ehk nädalaga ühele poole ja võib uue ringiga alustada :). Täna tekkis oht,et bensiin saab otsa, kohalikus linnakeses käies polnud kanistrit meeles kaasa haarata ja ligi 200 kg kaaluva traktori kuurilükkamine mööda künklikku krunti ei tundunud üldse ahvatlev, seega paaki tühjaks ei sõitnud.
Homme tuleb nii vastik päev, et ma ei taha sellele isegi mõelda. Sorkimine vanades haavades. Aga see lihtsalt tuleb ära teha ja pärast seda on veel mitu-mitu päeva enese ja aia jaoks.

Ergav kõrbepäike

Mitte ei mäleta, kas oli pealkirjanimeline raamat või film või mõlemad, aga tänasele ilmale mõeldes sobis see pealkiri nagu rusikas silmaauku. Isegi meie mereäärses näitas kraadiklaas +29,5 ja ainuke jahe koht oli toas. Noorem kuts kannatas uhkelt välja, aga eakas kaukaaslaseproua käis mul küll kannul paluva näoga, et äkki oleks võimalik natuke kuumust vähemaks keerata. Oleks hea meelega keeranud küll, sest kuigi ilm oleks kõige rohkem sobinud raamatulugemiseks, ei saanud sellise kuumaga taimi keset õue riiulitele kõrbema jätta ja tuli hakata inventuuri tegema.
Türi Lillelaat oli seekord vägev. Alguseks muidugi paanika saabuva öökülma pärast. Türile läksime kahe auto ja järelkäruga, kaubiku laadisime tühjaks telki, mille kõik neli seina sai tihedalt kinni pakitud, hortensiad jäid järelkärule katte alla ja pojengiriiulitele sai katteloor peale. Aitas, kahju ei saanud ükski taim, aga oli kuulda, et nii mõnigi, kes kauba õhtul kohale tõi ja katmata jättis, kandis suurt kahju. Sest reede hommikul oli maa valge, autoaknad jääs ja isegi kaheksa paiku müügiplatsile jõudes sai veel sussi härmas murul libistada.
On ikka kliima, laupäeva õhtuks olime sõbrannaga nii ära kõrbenud, et aitas ainult aaloegeel.
Müügirekord tuli sellegipoolest, sellist ühe nädalavahetuse käivet pole Aavikuemandal veel olnud :D. Pluss veel rõõm tõdemusest, et kõigil klientidel on suurelehised hortensiad imehästi vastu pidanud ja need, kes eelmisel aastal ettevaatlikult ühe soetasid, tulid ja ostsid teisi sorte juurde.
Majanduslikus mõttes ongi möödunud aastate kogemusel kolm üritust, kus on mõtet käia, Luige laat, Türi ja Nurga Puukooli aiapäev augustis. Kõik teised annavad koos pakkimise ja inventeerimisega tunnitasuks kõvasti alla ühe euro ja otsi sa lolli, kes sellise raha eest tööle hakkaks. Lihtsam on kodus istuda ja muu askeldamise kõrvalt kliente vastu võtta ja postimüüki teha. Väikelaatadele meelitajaid käis hulganisti, aga ma viskasin ausalt öeldes nende reklaami ilma pikemalt vaatamata lihtsalt prügikotti. Hindan oma aega liiga kõrgelt, et seda raisata. Türi laadale läks seitse pikka päeva tööd: kaks pakkimist, üks veole ja lahtipakkimisele, kolm kohapeal ja seitsmes mahapakkimiseks ja inventuuriks. Samal ajal kodus kõik asjad tegemata, aga vähemalt oli sel majanduslik mõte.
Türi kiituseks võib veel öelda, et eelmiste aastate kaltsukaubandus oli kadunud ja tegemist oli ikka tõesti taimelaadaga. Söögi- ja käsitöö poolele ma ei jõudnudki, aga taimemüüjate eliit oli küll kohal ja uhkelt esindatud. Oma saagiks sain lätlastelt ja leedukatelt üht-teist, kirja veel panemata.
Emotsioon oli vist nii positiivne, et täna polnudki nii roppväsinud nagu peale Luiget. Kuumus oli muidugi tappev ja esialgne idee panna üles päevavari, kadus kohe, kui nina välja pistsin. Kuumusele lisandus veel kuum tuul, mis näis tulevat otse Marokost ja oli nii tugev, et viskas pikali tühjaks tehtud ratasriiulid, pillutas tühje kaste ja kärusid ja isegi tühje kohvitasse.
Aga loetud, paika pandud ja kastetud ma taimed lõpuks sain, efektiivsus muidugi nagu diflofossi nuusutanud kärbsel (tsitaat laadal kaasas olnud sõbrannalt), Kui ikka tundsin, et kohe hakkab paha, läksin vahepeal tuppa ära, seal oli kõige jahedam. Meil on isegi puud veel lehte minemata, varju pole kuskil. Vahepeal suutsin ära õlitada-pinoteksida ka taimepüramiidi, millest kirjutan pikemalt siis, kui ma ta kokku panen. Siis jõudis kohale Lepiku-Mardi pererahvas, sai natuke mõnusalt kohvi joodud ja lobisetud ning nende bussi peale sokutatud hunnik mulle mittevajalikke ja neile hädavajalikke kaste ja kasutatud potte. Kuuri sai kõvasti riiuliruumi juurde.
Õhtul jõudsin veel ära testida uue isevedava muruniiduki, millega end ja firmat hea töö eest premeerisin. Meie maastik on nii keeruline ja kiviline, et traktoriga igale poole ei saa. Oli ikka hea küll, ainult et ma pean veel masina passi uurima, kas kiirust ka kuidagi reguleerida saab, sest õhtuses väsimuses ma nii kiiresti küll lipata ei suutnud, kui niiduk liikuda tahtis. Õnneks saab vedu ka välja lülitada.
Ning kõige viimasena vabastasin mõningad pojengid naatide hellast embusest. Rohida ja niita oleks meeletus koguses, õnneks niitis (ehk näris, nagu ta ise ütles), Lepatriinu vana niidukiga majaümbruse nädalavahetusel korda ja see kannatab enam-vähem vaadata. Korda olid saanud ka Jasmiiniõiekese poolt nahka pandud uksepiidad :) Lepatriinuisand aga üritab välja kaevata aga kunagise vana talumaja põrandaplaate ja leidis selle tegevuse käigus jupi ilmselt 19.sajandist pärinevast kirjutuslauagarnituurist, I maailmasõja aegse saksa sõjaväe kiivri ja veel midagi, mis jõudis mul juba meelest minna.
Lootsin küll, et saan selle nädala oma aiale pühendada, aga ikka tuleb midagi vahele...homme viin oma selja igaks juhuks massaaži, toidupoes tuleb käia ja pangas...kolmapäeval peab sõitma suurde linna, tutvuma riigiprokuratuuris toimikuga, viima ära tellimused ja tooma ära tellitud taimed, niimoodi see aeg kaob, sest iga krundilt välja sõidetud päev on aianduse jaoks mingis mõttes kadunud, linn väsitab sedavõrd.
Nüüd aga põõnama, on olnud sisukas ja tulemuslik päev.

Lühidalt

Ma olen tegelikult kirjutamiseks liiga väsinud, aga mõnda asja lihtsalt peab jagama. Tulijad peenrast:

Selle kohta küsiks küll, kost sa lilleke seie said. Maruilus sellegipoolest.

Tulijad kaugelt maalt, ma pole elus nii lahedalt kujundatud pakketeipi näinud.

Rivistus. Küll olid õelad elukad, üks äigas läbi lainepapi ja kinda. Siiamaani lakun haavu.

Ärge palun mu käest enne järgmise nädala keskpaika midagi küsige, eriti mitte arveid. Neid ma teen selge ja puhanud peaga, mida mul lähipäevl kuskilt võtta pole.
Türi on pakitud, hunnik postimüügitellimusi tehtud ja täna lubasin endale isegi poolteist tundi rohimist.
Kõige räigem on see, et reede hommikul kella neljaks lubavad norrakad Türile nelja külmakraadi. Ainuke lahendus on taimed tihkelt telki ja järelkärule katte alla pakkida ja palvetada. Sest ega musta jääga varahommikul suvekummidega autorongiga sõitma hakata poleks parem mõte. Ega ei peaks vastu ka, see tähendaks tõusmist kell kolm öösel, kahte tundi sõitu, kogu kupatuse ülessättimist ja siis veel kümme tundi laata. Organism ei pea sellele matsule vastu, pole enam kahekümnene.
Ja kui perenaine on liiga väsinud, oskab Aalu oma kõrvatagust ka sirelioksa vastu sügada. Ehtne aiakass.

Puhkepäevadeta

Põhimõtteliselt oli mul täna plaanis puhata. Põhimõtteliselt. Põhimõttest kinnipidamisest ei tulnud muidugi välja mitte kui midagi, kuigi olin veel hommikulgi hullult väsinud ja kõik valutas, pea, käed, jalad, selg ja isegi tagumik, kuigi ma ei osanud välja mõelda, millist tööd ma viimatinimetatud kehaosaga nädalavahetusel küll teha võisin...
Hommik isegi sarnanes natuke puhkamisega. Pikk kohvijoomine, Terevisioon. Pea valutas endiselt, mind need suured rahvaüritused ja pidev suhtlemine imevad energiast täiesti tühjaks. Võtsin fotoka ja läksin aeda. Niita oleks juba vaja, kuid tänu öö läbi kestnud lausvihmale oli päev läbi liiga märg. Hiljem muidugi selgus, et ega ka aega poleks jagunud.
Pojengid tunduvad kõik elus olema, kui Muhedik raporteeris juba tiibpojengi õitsemisest, siis minu oma on välja pistnud alles esimese argliku lehe ja mullu juurde ostetud teine tiibpojeng paistab olevat läinud suvise põua kõhtu. Ei jõudnud ma sinnakanti kastma, pojengidel polnud sellest midagi, aga nooruke tiibpojeng kuivust ilmselt üle ei elanud, kahju muidugi.
Virsikupuu ´Maira´õitseb, kuigi ühtegi vilja ma kuue aasta jooksul näinud ei ole, isegi mitte viljahakatist. Kõik meie viljapuud on ostetud ja istutatud M tungival nõudmisel, aga eriti viljakandvat tõugu ei tundu ükski neist olevat, kirsid ja murelid söövad ilmselt linnud ära ja muu kohta ei oska kommenteerida.

Kokkutulekul kokkuhamsterdatud ilunõgesed on kenasti kodunenud ja õitsevad

Nartsissid, mu kevadised lemmikud. Sordinimede teemal ei hakka üldse sõna võtma, enamiku olen ostnud sibullilled.com-st ja hinnanguliselt on neil umbes kolm või neli kasti, millest nad vastavalt tellimusele sorte komplekteerivad. Isegi ühest istutuskorvist tuleb erinevaid õisi ja ma oleksin istutades pidanud ikka päris purjus olema, et sibulad niimoodi segi ajada. On mis on, ilusad ka sordinimeta.

Lugesin Tistou blogist, et hüatsinte tuleb igal aastal üles võtta. Piinlik lugu, aga minu omad on vist kaheksa aastat samas kohas maas olnud, ühed vanimad aiaelanikud. Sortidest pole halli aimugi, oli see aeg, kui etikett rändas prügikasti või lõkkesse.

Kuna pea tundus õues vähem valutavat kui toas, võtsin paberid ja läksin laadakauba inventuuri tegema. Olin just lugemise ja rivistamise lõpetanud, kui telefon helises ja kümne minuti pärast keeras õuele DSV rekka, kaheksa riiulitäit taimi peal. Oehh.
Muidu oleksid need põõsad ehk rahulikult võinud seal riiulite peal edasi pikutada, kaup võeti alles neljapäeva õhtul peale, aga olin Luigel natuke liiga aktiivset müügitegevust arendanud ja müünud kõrvalplatsi piigale maha laskmata karu naha ehk needsamad alles mööda  Euroopat sõitvad ratasriiulid, millel kaup tuli. Kuigi tarnija on nõus meeleldi riiulid tagasi võtma ja panditasu tagasi maksma, on tagasisaatmine eelmise aasta kogemusel nii kallis, et mõistlikum on need riiulid kohapeal maha parseldada. Ise ma neid kasutada ei saa, sest nendega opereerimiseks on tagatõstukiga rekkat vaja.
Kuna aga ostjal on neid riiuleid hädasti juba homme vaja, tuli hakata maha laadima. No ja põnev oli ka. Ma vist ikka saan oma energia hoopis taimepotsikutest. Küüvitsad - kuidas ma ometi olin neist nii mööda vaadanud, nii ilusad. Pisut külmaõrn teema, aga lugesin enne kõvasti kirjasõna ja vähemalt ameeriklased väidavad, et 5a tsoonis multšituna pole probleemi. Kolme sorti habeõied, mille lehed lõhnavad väga huvitavalt vürtsikalt. Veigelad ja deutsiad. Kirjulehised fortunei kikkapuud Blondy ja Harlequin. Abeeliad. Ja lõpuks kõige igavam, neli kärutäit ennast juba tõestanud Forever@Ever hortensiaid. Uus on ainult valge, mis tundub imeilus olevat. Aedhortensiad Limelight ja Vanilla Fraise pole muidugi midagi erilist, sai natuke sisse võetud klientide soovil.
Viis riiulitäit sain maha, kolm jääb homme hommikuks, kella üheksaks õhtul oli tunne, et käed ja jalad kukuvad otsast ära, kui ma veel üritan. Plats on täis ja ruumi pole. Õnneks on kohe Türi laat, saab platsi puhtamaks. Tulnukatest ehk jõuab homme pilti teha, täna kiskus juba hämaraks.
Mida ma teeksin Lepatriinudeta, ei tea. Nädalavahetusel, kui mina laatadel kolan, saavad kutsud-kiisud hoitud ja söödetud, isekoristuvad toad, iseküttev saun ja isevalmiv toit. Lepatriinuisand on peaaegu valmis saanud settekaevu ümbruse korrastamise ja toru paigaldamise, hiigeltöö, mis oli aastaid tegemata. Lepatriinu on möllanud soojakus ehitada ja see näeb juba peaaegu viisakas välja. Ja kindlasti veel miljon pisiasja, mida ma oma müügitaimedega askeldamise ülekoormuses pole isegi võib-olla veel märganud.

Klaasvihm

Kui silmad avasin, trummeldas katustel vihm. Mulle on vihmapiiskade vaikne põrin plekk-katusel alati meeldinud. Õhtuti on see parim hällilaul ja täna hommikul tähendas seda, et maa saab juua. Vähemalt müügiplatsi oleksin pidanud kindlasti täna muidu kastma.
Kella seitsme paiku muutus sadu klaasjaks, polnud enam vihm, aga veel mitte isegi lörts. Mõni üksik lörtsilätakas hulgas. Vaatasin teise korruse aknast seda langemist ja kuulasin, kuidas maa ja taimed ümisevad mõnust, vesi, lämmastik, nämmmm...sooja oli kolm kraadi, seega pabistamiseks ei mingit põhjust.
Rooside lõikamine sai eile enam-vähem ühele poole. Väike abiline tegi rohimistiiru. Roosidel tuleb võimas aasta, Rote Flamme ulatub juba praegu teisele korrusele ja vanade prantsuse sortide nagu Louise Odier ja Therese Bugnet võrsed on pea kahjustusteta ja ulatuvad mulle üle pea. Mul on juba pikemat aega hull idee hakata neid pistikust paljundama, kogu aeg tahetakse osta, aga kuskilt võtta ei ole ja kohalikel roosikasvatajatel on mingi blokk peas, täiesti külmakindlaid roose nagu pargiroosid ja kanadalased poogitakse koerkibuvitsale, tulemuseks miljon juurevõsu ja tahmlaiksus, mida õigel omajuursel kanada roosil üldse olla ei tohiks.
Üleüldse oleks mul hädasti vaja eksperimenteerimise piirkonda, kuhu panna oma pojengieksperimendipotid ja Rosa Mundi seemned ja kõik see miljon pistikut, mida ma teha tahan, aga õiget kohta pole veel pähe tulnud, sest see peab olema piisavalt lähedal, et kastmine meeles oleks, samas mitte nii nähtaval, no pole sellist paika...
Eile sain kätte endalt ka esimese puugi, naabrite 110-kraadises saunas laskis elukas täitsa vabatahtlikult nahast lahti ja lõppes ära, milleski on inimene ikka tugevam, nüüd jääb üle vaid palvetada, et polnud haiguskandja. Entsefaliidi vastu olen vaktsineeritud, aga ka borrelioos on piisavalt vastik, kogetud.
Pilte olen viimastel päevadel teinud silmadega ja mällu ja sellest hoolimata näinud oma aeda rohkem kui varasematel kevadetel, kui põhitöölt koju jõudes õieti millegi nägemiseks enam vaimujõudu ei jagunud. Klaasvihma tahvelarvuti nigelavõitu kaamera kinni ei püüdnud.

Kasulikud vidinad

Kontoris istumisest oli pea paks ja viimaste sündmuste valguses verevalamise soov südames, seega läksin pärast tööpäeva aeda roose lõikama. Oma vere valamise eest vist veel ei karistata ja roose lõigates on alati lootus okas näppu või vähemalt õlavarde saada, isegi kindaid kandes.
Kui ohud välja arvata, on see mõnus töö, mida ma kellelegi teisele teha ei anna. Silmnähtavalt muutub aed põõsas põõsa järel ilusamaks.
Jõudsin järjega Veilchenblau juurde ja avastasin rõõmuga, et suhteliselt külmaõrn ja eelmise aasta võrsetel õitsev sinine kaunitar on selle talve uhkelt üle elanud ja vajas toestamist. Kuna messilkäimisest jäi paar ronitaimetuge alles, otsustasin katsetada. Mul ei ole eriti palju roniroose, sest ma siiani pole leidnud ühtki mõistlikku vahendit nende ülessidumiseks. Puumaja seina äärde ma neid siduda ei tahaks, puutoed kõdunevad ära ja aiapoodides müüdavad roosikaared ei suuda isegi hernest püsti hoida, rääkimata roosist.
Pildil olev raamistik on Eestis toodetud ja sama tootja töö,  kes meile need uhked sildid tegi. Raam tugevast traadist, plastikuga kaetud ja lisaks tervet konstruktsiooni koos hoidvatele ja maa sisse suunduvatele pooleteistmeetristele varrastele hoiavad seda kupatust maas ka neli pikka U-kujulist klambrit. Miinusteks ehk see, et kuna roos on jäik, oli üksinda selle konstruktsiooniga maadlemiseks pidevalt kolmandat kätt või vähemalt haardevõimelist saba vaja. Veilchenblau on õnneks peaaegu okasteta, Rote Flamme või Flammentanzi ma selle riistapuuga üksinda taltsutama ei läheks, reeglina võidavad kakluse need žiletisuuruste ja sama vahedate okastega hiiglased.
Kui see ka nüüd vastu ei pea, siis ma ei tea, mis peaks. Mul on nüüd tahtmine kapata Garden.ee lehele ja veel paar roniroosi soetada :)

Sama firma tehtud ja sama tugevast materjalist on kurgitugi, mida ma küll varase aastaaja ja kurgitaimede puudumise tõttu päris testida ei saanud, aga tundus üles pannes ka korralik ja tugev töö olevat.

Müügile tulevad platsile mõlemad, kuna tootja ise ei taha turustamisega tegeleda. Kuidas nende pooleteistmeetriste kolakate saatmine kulleriga õnnestub, peab kõigepealt DPD käest uurima, aga põhimõtteliselt saadetakse kulleritega ju isegi mööblit ja külmkappe...
Lõpuks jõudsin ka sildimajanduseni, alustades tagant ette ehk nädalavahetusel Garden.ee-st kätte saadud ja eile maha istutatud rooside siltidest.

Sellist kirja teeb Brother P-Touch etiketiprinter ilmastikukindlal lindil ja esimesel pilgul tundub see lahendus väga kallis olevat, aga on samas ka väga korrektne ja isegi plastiksiltidel on aastaid vastu pidanud, enne laguneb silt kui et kiri maha tuleb. Kavatsen sama lahendust kasutada ka müügiplatsil, aga kõik võtab aega. Müüvad nii printerit kui linti bürootarvete poed.
Lendama volbriööl seekord ei lähe, kuigi väga tahaks. Korralikku luuda pole, nõiaksolemise tuju on küll.