4. mai 2014

Klaasvihm

Kui silmad avasin, trummeldas katustel vihm. Mulle on vihmapiiskade vaikne põrin plekk-katusel alati meeldinud. Õhtuti on see parim hällilaul ja täna hommikul tähendas seda, et maa saab juua. Vähemalt müügiplatsi oleksin pidanud kindlasti täna muidu kastma.
Kella seitsme paiku muutus sadu klaasjaks, polnud enam vihm, aga veel mitte isegi lörts. Mõni üksik lörtsilätakas hulgas. Vaatasin teise korruse aknast seda langemist ja kuulasin, kuidas maa ja taimed ümisevad mõnust, vesi, lämmastik, nämmmm...sooja oli kolm kraadi, seega pabistamiseks ei mingit põhjust.
Rooside lõikamine sai eile enam-vähem ühele poole. Väike abiline tegi rohimistiiru. Roosidel tuleb võimas aasta, Rote Flamme ulatub juba praegu teisele korrusele ja vanade prantsuse sortide nagu Louise Odier ja Therese Bugnet võrsed on pea kahjustusteta ja ulatuvad mulle üle pea. Mul on juba pikemat aega hull idee hakata neid pistikust paljundama, kogu aeg tahetakse osta, aga kuskilt võtta ei ole ja kohalikel roosikasvatajatel on mingi blokk peas, täiesti külmakindlaid roose nagu pargiroosid ja kanadalased poogitakse koerkibuvitsale, tulemuseks miljon juurevõsu ja tahmlaiksus, mida õigel omajuursel kanada roosil üldse olla ei tohiks.
Üleüldse oleks mul hädasti vaja eksperimenteerimise piirkonda, kuhu panna oma pojengieksperimendipotid ja Rosa Mundi seemned ja kõik see miljon pistikut, mida ma teha tahan, aga õiget kohta pole veel pähe tulnud, sest see peab olema piisavalt lähedal, et kastmine meeles oleks, samas mitte nii nähtaval, no pole sellist paika...
Eile sain kätte endalt ka esimese puugi, naabrite 110-kraadises saunas laskis elukas täitsa vabatahtlikult nahast lahti ja lõppes ära, milleski on inimene ikka tugevam, nüüd jääb üle vaid palvetada, et polnud haiguskandja. Entsefaliidi vastu olen vaktsineeritud, aga ka borrelioos on piisavalt vastik, kogetud.
Pilte olen viimastel päevadel teinud silmadega ja mällu ja sellest hoolimata näinud oma aeda rohkem kui varasematel kevadetel, kui põhitöölt koju jõudes õieti millegi nägemiseks enam vaimujõudu ei jagunud. Klaasvihma tahvelarvuti nigelavõitu kaamera kinni ei püüdnud.

9 kommentaari:

  1. Meil sajab hetkel ikka lauslund... justkui jõulud oleks...
    Eile õhtul sain ka pisipiigalt esimese puugi kätte. Hakkab see koleaeg peale, kus iga päev tuleb lapsed ja end üle kontrollida... Ehhh, lapsepõlves küll sellist paanikat polnud...

    VastaKustuta
  2. Meil pole ükski päev lund tulnud, peenikest vihma õnneks küll. Ja kui mässata viitsid, siis see pargirooside pistikust paljundamine on minu arvates ülihea mõte.

    VastaKustuta
  3. Klaasvihma pole näinud, aga vihmapidu on juba küll mitu päeva olnud, üksikuid lumehelbeid ka. Sajab praegugi ja see on väga tore.
    Vanasti tehti alemaad ja targalt põletati ka kulu, pole siis ime, et puugid paljunevad kui sipelgad :) Imelik lause tuli, aga varsti laseme endil silmad peast süüa. Tuli on palju ohutum ja süütum kui tänapäevased mürgid, mida küll kõikjale topitakse ja siis ei haletse keegi isegi mesilasi, rääkimata muudest sitikatest-satikatest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Puuke on siinkandis kogu aeg olnud, lapsepõlves oli see tavaline teema. Aga vaat neid puukidega levivaid haigusi ma tollest ajast ei mäleta.

      Kustuta
  4. Meil sadas täiesti korralikke pärleid.
    Kassid-koerad on meil puugikorjajad, inimestele nad miskipärast eriti kylge ei kipu.
    Omajuursete roosidega katsetamise idee eest suur tänu, oksakestega võlumine on midagi just mulle :)
    Edu ja jõudu, ehk läheb soojemaks ka.

    VastaKustuta
  5. Muidugi kohe roosipistikuid tegema. Mul ka mõned omajuursed peenraroosid sellest ajast kui Kristiine puukool just selliseid valmistas ja müüs. On tublid õiterohked põõsakesed. Pidavatki pisut madalamad kasvama omajuursena. Usun, et istikutootjate alusele silmastamise üheks oluliseks põhjuseks on mitu korda väiksem väärtroosi materjalikulu. Sul alused juba külvatud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Milleks mulle alused, kui ma omajuurseid teha tahan? Aluste ise külvamine ja kasvatamine oleks ka majanduslikult kõige mõttetum tegevus, mida oleks mõtet teha ainult siis, kui suurest igavusest enam midagi teha pole. Mind selline situatsioon ei ähvarda vist lähema kümne aasta jooksul.
      Materjalikulu on roosi hinnas üldse kaduvväike, maksab paljunduslitsents ja töö, Nii et peale vanadess harjumustesse kinnijäämise ja tööjõu ja kasvupinna kokkuhoiu ei näe ma selles külmakindlate silmastamises küll mingit mõtet. Litsentside ja autoriõiguste osas valitseb Eestis nagunii täielik bardakk, keegi ei kontrolli ja kedagi ei huvita, see oli ka üks põhjus, miks ma korralike roosidega tegelemise lõpetasin. Enda lõbuks mõnekümne pistikuga mängimine on pigem hobi, mingit sissetulekut sellest küll loota ei ole.

      Kustuta
  6. hakkab looma, sul on juba katsetamise platsi vaja, väga äge!

    VastaKustuta
  7. Hääletan pargirooside poolt mõlema käega!

    VastaKustuta