Ergav kõrbepäike

Mitte ei mäleta, kas oli pealkirjanimeline raamat või film või mõlemad, aga tänasele ilmale mõeldes sobis see pealkiri nagu rusikas silmaauku. Isegi meie mereäärses näitas kraadiklaas +29,5 ja ainuke jahe koht oli toas. Noorem kuts kannatas uhkelt välja, aga eakas kaukaaslaseproua käis mul küll kannul paluva näoga, et äkki oleks võimalik natuke kuumust vähemaks keerata. Oleks hea meelega keeranud küll, sest kuigi ilm oleks kõige rohkem sobinud raamatulugemiseks, ei saanud sellise kuumaga taimi keset õue riiulitele kõrbema jätta ja tuli hakata inventuuri tegema.
Türi Lillelaat oli seekord vägev. Alguseks muidugi paanika saabuva öökülma pärast. Türile läksime kahe auto ja järelkäruga, kaubiku laadisime tühjaks telki, mille kõik neli seina sai tihedalt kinni pakitud, hortensiad jäid järelkärule katte alla ja pojengiriiulitele sai katteloor peale. Aitas, kahju ei saanud ükski taim, aga oli kuulda, et nii mõnigi, kes kauba õhtul kohale tõi ja katmata jättis, kandis suurt kahju. Sest reede hommikul oli maa valge, autoaknad jääs ja isegi kaheksa paiku müügiplatsile jõudes sai veel sussi härmas murul libistada.
On ikka kliima, laupäeva õhtuks olime sõbrannaga nii ära kõrbenud, et aitas ainult aaloegeel.
Müügirekord tuli sellegipoolest, sellist ühe nädalavahetuse käivet pole Aavikuemandal veel olnud :D. Pluss veel rõõm tõdemusest, et kõigil klientidel on suurelehised hortensiad imehästi vastu pidanud ja need, kes eelmisel aastal ettevaatlikult ühe soetasid, tulid ja ostsid teisi sorte juurde.
Majanduslikus mõttes ongi möödunud aastate kogemusel kolm üritust, kus on mõtet käia, Luige laat, Türi ja Nurga Puukooli aiapäev augustis. Kõik teised annavad koos pakkimise ja inventeerimisega tunnitasuks kõvasti alla ühe euro ja otsi sa lolli, kes sellise raha eest tööle hakkaks. Lihtsam on kodus istuda ja muu askeldamise kõrvalt kliente vastu võtta ja postimüüki teha. Väikelaatadele meelitajaid käis hulganisti, aga ma viskasin ausalt öeldes nende reklaami ilma pikemalt vaatamata lihtsalt prügikotti. Hindan oma aega liiga kõrgelt, et seda raisata. Türi laadale läks seitse pikka päeva tööd: kaks pakkimist, üks veole ja lahtipakkimisele, kolm kohapeal ja seitsmes mahapakkimiseks ja inventuuriks. Samal ajal kodus kõik asjad tegemata, aga vähemalt oli sel majanduslik mõte.
Türi kiituseks võib veel öelda, et eelmiste aastate kaltsukaubandus oli kadunud ja tegemist oli ikka tõesti taimelaadaga. Söögi- ja käsitöö poolele ma ei jõudnudki, aga taimemüüjate eliit oli küll kohal ja uhkelt esindatud. Oma saagiks sain lätlastelt ja leedukatelt üht-teist, kirja veel panemata.
Emotsioon oli vist nii positiivne, et täna polnudki nii roppväsinud nagu peale Luiget. Kuumus oli muidugi tappev ja esialgne idee panna üles päevavari, kadus kohe, kui nina välja pistsin. Kuumusele lisandus veel kuum tuul, mis näis tulevat otse Marokost ja oli nii tugev, et viskas pikali tühjaks tehtud ratasriiulid, pillutas tühje kaste ja kärusid ja isegi tühje kohvitasse.
Aga loetud, paika pandud ja kastetud ma taimed lõpuks sain, efektiivsus muidugi nagu diflofossi nuusutanud kärbsel (tsitaat laadal kaasas olnud sõbrannalt), Kui ikka tundsin, et kohe hakkab paha, läksin vahepeal tuppa ära, seal oli kõige jahedam. Meil on isegi puud veel lehte minemata, varju pole kuskil. Vahepeal suutsin ära õlitada-pinoteksida ka taimepüramiidi, millest kirjutan pikemalt siis, kui ma ta kokku panen. Siis jõudis kohale Lepiku-Mardi pererahvas, sai natuke mõnusalt kohvi joodud ja lobisetud ning nende bussi peale sokutatud hunnik mulle mittevajalikke ja neile hädavajalikke kaste ja kasutatud potte. Kuuri sai kõvasti riiuliruumi juurde.
Õhtul jõudsin veel ära testida uue isevedava muruniiduki, millega end ja firmat hea töö eest premeerisin. Meie maastik on nii keeruline ja kiviline, et traktoriga igale poole ei saa. Oli ikka hea küll, ainult et ma pean veel masina passi uurima, kas kiirust ka kuidagi reguleerida saab, sest õhtuses väsimuses ma nii kiiresti küll lipata ei suutnud, kui niiduk liikuda tahtis. Õnneks saab vedu ka välja lülitada.
Ning kõige viimasena vabastasin mõningad pojengid naatide hellast embusest. Rohida ja niita oleks meeletus koguses, õnneks niitis (ehk näris, nagu ta ise ütles), Lepatriinu vana niidukiga majaümbruse nädalavahetusel korda ja see kannatab enam-vähem vaadata. Korda olid saanud ka Jasmiiniõiekese poolt nahka pandud uksepiidad :) Lepatriinuisand aga üritab välja kaevata aga kunagise vana talumaja põrandaplaate ja leidis selle tegevuse käigus jupi ilmselt 19.sajandist pärinevast kirjutuslauagarnituurist, I maailmasõja aegse saksa sõjaväe kiivri ja veel midagi, mis jõudis mul juba meelest minna.
Lootsin küll, et saan selle nädala oma aiale pühendada, aga ikka tuleb midagi vahele...homme viin oma selja igaks juhuks massaaži, toidupoes tuleb käia ja pangas...kolmapäeval peab sõitma suurde linna, tutvuma riigiprokuratuuris toimikuga, viima ära tellimused ja tooma ära tellitud taimed, niimoodi see aeg kaob, sest iga krundilt välja sõidetud päev on aianduse jaoks mingis mõttes kadunud, linn väsitab sedavõrd.
Nüüd aga põõnama, on olnud sisukas ja tulemuslik päev.