Kasulikud vidinad

Kontoris istumisest oli pea paks ja viimaste sündmuste valguses verevalamise soov südames, seega läksin pärast tööpäeva aeda roose lõikama. Oma vere valamise eest vist veel ei karistata ja roose lõigates on alati lootus okas näppu või vähemalt õlavarde saada, isegi kindaid kandes.
Kui ohud välja arvata, on see mõnus töö, mida ma kellelegi teisele teha ei anna. Silmnähtavalt muutub aed põõsas põõsa järel ilusamaks.
Jõudsin järjega Veilchenblau juurde ja avastasin rõõmuga, et suhteliselt külmaõrn ja eelmise aasta võrsetel õitsev sinine kaunitar on selle talve uhkelt üle elanud ja vajas toestamist. Kuna messilkäimisest jäi paar ronitaimetuge alles, otsustasin katsetada. Mul ei ole eriti palju roniroose, sest ma siiani pole leidnud ühtki mõistlikku vahendit nende ülessidumiseks. Puumaja seina äärde ma neid siduda ei tahaks, puutoed kõdunevad ära ja aiapoodides müüdavad roosikaared ei suuda isegi hernest püsti hoida, rääkimata roosist.
Pildil olev raamistik on Eestis toodetud ja sama tootja töö,  kes meile need uhked sildid tegi. Raam tugevast traadist, plastikuga kaetud ja lisaks tervet konstruktsiooni koos hoidvatele ja maa sisse suunduvatele pooleteistmeetristele varrastele hoiavad seda kupatust maas ka neli pikka U-kujulist klambrit. Miinusteks ehk see, et kuna roos on jäik, oli üksinda selle konstruktsiooniga maadlemiseks pidevalt kolmandat kätt või vähemalt haardevõimelist saba vaja. Veilchenblau on õnneks peaaegu okasteta, Rote Flamme või Flammentanzi ma selle riistapuuga üksinda taltsutama ei läheks, reeglina võidavad kakluse need žiletisuuruste ja sama vahedate okastega hiiglased.
Kui see ka nüüd vastu ei pea, siis ma ei tea, mis peaks. Mul on nüüd tahtmine kapata Garden.ee lehele ja veel paar roniroosi soetada :)

Sama firma tehtud ja sama tugevast materjalist on kurgitugi, mida ma küll varase aastaaja ja kurgitaimede puudumise tõttu päris testida ei saanud, aga tundus üles pannes ka korralik ja tugev töö olevat.

Müügile tulevad platsile mõlemad, kuna tootja ise ei taha turustamisega tegeleda. Kuidas nende pooleteistmeetriste kolakate saatmine kulleriga õnnestub, peab kõigepealt DPD käest uurima, aga põhimõtteliselt saadetakse kulleritega ju isegi mööblit ja külmkappe...
Lõpuks jõudsin ka sildimajanduseni, alustades tagant ette ehk nädalavahetusel Garden.ee-st kätte saadud ja eile maha istutatud rooside siltidest.

Sellist kirja teeb Brother P-Touch etiketiprinter ilmastikukindlal lindil ja esimesel pilgul tundub see lahendus väga kallis olevat, aga on samas ka väga korrektne ja isegi plastiksiltidel on aastaid vastu pidanud, enne laguneb silt kui et kiri maha tuleb. Kavatsen sama lahendust kasutada ka müügiplatsil, aga kõik võtab aega. Müüvad nii printerit kui linti bürootarvete poed.
Lendama volbriööl seekord ei lähe, kuigi väga tahaks. Korralikku luuda pole, nõiaksolemise tuju on küll.