Juuni käes

Mitmendat aastat järjest jõuan ma juuni alguseks totaalse musta ahastuse perioodi. Ei jõua, ei jaksa, kõike oleks vaja teha kohe, korraga ja praegu ja see pole puhtfüüsiliselt lihtsalt võimalik. Umbrohi kasvab kiirusega pool meetrit päevas, kliendid tahavad oma tellimusi kohe kätte saada, aga ma olen õhtuti liiga väsinud, et isegi arveid teha. Tunne on selline, et müüks kogu kupatuse maha ja saaks saadud raha eest rahulikult elu lõpuni Madeiral pikutada....Praegu tunnen end nii kohutavalt väsinuna, et tahaksin vähemalt kaks nädalat järjest magada.
Kõht on kohutavalt tühi, aga isegi mõte toidust paneb südame läikima. Tsiili soovitus sellisel juhul jäätist manustada ei toimi, sest kahjuks pole meile veel jõudnud need juustu-, peekoni ja pitsamaitselised jäätised, mis Ameerikas juba olemas pidid olema. Magusate asjadega ma läbi ei saa, kui mul juba eelnevalt süda paha on.

Õnneks läheb see tunne tavaliselt kuskil jaanipäeva paiku üle.

Mõni sõna ka Pärnu Taimelaadast. Müüjana teist korda vist enam ei lähe, otseselt pettunud ka pole, aga sellise käibe jaoks pole mõtet raisata nelja päeva, sest lisaks kahele laadapäevale läheb üks päev pakkimiseks ja paberite tegemiseks ja teine päev lahtipakkimiseks, inventuuriks ja asjade kohaleasetamiseks. Ostjana vist isegi läheksin, vähemalt pooled müüjad olid Lätist. Püsikuvalik midagi põnevat ei pakkunud, aga puud ja põõsad olid küll väga heas valikus ja väga hea hinnaga. Ostsin ligi kolme meetri kõrguse kirjulehise hobukastani Aesculus x carnea Variegata ja maksin selle eest 25 eurot, Euroopas tuleks selles mõõdus puu hinnale üks null otsa. Mõned kuused ja üks nulg jäid ka pihku, aga nendest pikemalt siis, kui viitsin pilti tegema minna. Täna ei viitsi.
Seltsielu oli selle eest mõnus. Esimesel õhtul istusime sõbrannaga pubis ja sõime mõnusat praadi, minu kokkutõmbunud makku see portsjon ära ei mahtunudki ja pool ööd ei saanud magada, sest kõht oli liiga täis, harjumatu :). Pärast laata aitas ülikooliaegse sõbranna sõber järelkäru müügiplatsilt välja tõmmata ja siis läksime kambakesi sööma, juttu jätkus kauemaks. Kodus aga ootas Lepatriinude köetud saun.

Täna ma rohisin püsikupeenraid. Kui rooside, pojengide ja päevaliiliate aladesse saan ka teisi saata. siis püsikupeenardesse ma kedagi võõrast ei lase ja kohati pole kindel, et kas mind ennastki sinna lubada võks, olen täiesti võimeline mõne harulduse nina väsinuna välja rohima. Jõudsin järeldusele, et neid on liiga palju. Peenraid nimelt. Õnneks ei ärata püsikud viimasel ajal minus ka eriti suuri emotsioone, nii et hamsterdamisest hoidumine on täiesti võimalik. Hetkel on raske öelda ei kõreliiliatele ja emajuurtele, aga kuna meil neid eriti ei liigu, tulingi Pärnus tagasi nelja puu ja ühe kõreliiliaga. Niigi on küsimus, kuhu toppida kaks eelmisel nädalal ostetud floksi, ruumi peenardes nagu on, aga põhiliselt varjualal.

Varjutaimi laatadele aga kaasa vedada küll mõtet pole, täiesti mõttetult vedasin kaasas nii Luigele, Türile kui Pärnusse  mertensiaid, kolmiklilli, norulilli ja muud. Hoolimata sellest, et kõigil taimedel olid õied, läksid kliendid neist mööda nagu postist. Neid kolmiklilli, mida ma suure õhinaga kaks aastat tagasi Inglismaalt tõin, müün ilmselt surmani.

Sama vähe on laatadele mõtet kaasa vedada uusi liiliasorte. Kui kõrval müüb tädike idahübriide ühe euroga, ei tee klient mingit vahet. Mis siin tavakliendist rääkida, alles hiljuti pidin tuntud haljastusfirmat veenma, et OT-hübriide pole vaja talveks üles võtta. Nojah, ma võin ju botaanikas endiselt nõrk olla, aga lugeda ma ometi oskan...hommikul toppisingi kättejäänud sibulaid pottidesse, aga kuhu ma panen potid, on esialgu veel selgusetu, plats on hoolimata tormilisest müügist ja maikuu enneolematust käibest endiselt puupüsti taimi täis...midagi pole teha, sisse osta saab enamikke asju ainult kevadel ja õnneks on veel terve suvi ees. Ja kuigi mõnigi püsik on ootamatult otsa saanud, tuleb ilmselt järgmisel aastal püsikute mahtu veelgi vähendada, sest paraku on see kõige töömahukam ja vähetasuvam osa kogu sellest tegevusest.

Ilm oli ka pehmelt väljendudes jäle ja parema meelega oleks hoopis midagi toas teinud, aga rohimisega lihtsalt ei kannatanud enam oodata, noored püsikud lämbusid ja naat kippus vägisi õitsema hakkama. Metsa all õitseb ta merena niikuinii, aga vähemalt peenardes katsuks seemnepuistamist vältida. Ehk õnnestuski. Igatahes tegime väikese abilisega ära päris suure töö ja aed näeb oluliselt mukim välja. Kui veel nädala teisel poolel niita ka õnnestub, oleks juba päris ilus.

Homme katsun rahulikumalt võtta, lähen massaaži ja vähemalt üritan lõdvemalt võtta. Tartu Botaanikaaia püsikpäev laupäeval kujuneb ilmselt nagunii peamiselt mõnusaks suhtlemisürituseks. Tellimusi on nii palju peal, et müügikaupa mahub vähe, järelkäruga aga ma sealsetes kitsaskohtades manööverdada ei tahaks. Ma pole endiselt õppinud järelkäruga tagurdama, sest niipea kui ma seda üritan, hüppab kohe mõni abivalmis rüütel appi ja teeb selle kiirelt ära. Abivalmis mehed pole maailmast sugugi kadunud (või ei suuda nad seda koperdamist lihtsalt pealt vaadata :D)