Puhkepäevadeta

Põhimõtteliselt oli mul täna plaanis puhata. Põhimõtteliselt. Põhimõttest kinnipidamisest ei tulnud muidugi välja mitte kui midagi, kuigi olin veel hommikulgi hullult väsinud ja kõik valutas, pea, käed, jalad, selg ja isegi tagumik, kuigi ma ei osanud välja mõelda, millist tööd ma viimatinimetatud kehaosaga nädalavahetusel küll teha võisin...
Hommik isegi sarnanes natuke puhkamisega. Pikk kohvijoomine, Terevisioon. Pea valutas endiselt, mind need suured rahvaüritused ja pidev suhtlemine imevad energiast täiesti tühjaks. Võtsin fotoka ja läksin aeda. Niita oleks juba vaja, kuid tänu öö läbi kestnud lausvihmale oli päev läbi liiga märg. Hiljem muidugi selgus, et ega ka aega poleks jagunud.
Pojengid tunduvad kõik elus olema, kui Muhedik raporteeris juba tiibpojengi õitsemisest, siis minu oma on välja pistnud alles esimese argliku lehe ja mullu juurde ostetud teine tiibpojeng paistab olevat läinud suvise põua kõhtu. Ei jõudnud ma sinnakanti kastma, pojengidel polnud sellest midagi, aga nooruke tiibpojeng kuivust ilmselt üle ei elanud, kahju muidugi.
Virsikupuu ´Maira´õitseb, kuigi ühtegi vilja ma kuue aasta jooksul näinud ei ole, isegi mitte viljahakatist. Kõik meie viljapuud on ostetud ja istutatud M tungival nõudmisel, aga eriti viljakandvat tõugu ei tundu ükski neist olevat, kirsid ja murelid söövad ilmselt linnud ära ja muu kohta ei oska kommenteerida.

Kokkutulekul kokkuhamsterdatud ilunõgesed on kenasti kodunenud ja õitsevad

Nartsissid, mu kevadised lemmikud. Sordinimede teemal ei hakka üldse sõna võtma, enamiku olen ostnud sibullilled.com-st ja hinnanguliselt on neil umbes kolm või neli kasti, millest nad vastavalt tellimusele sorte komplekteerivad. Isegi ühest istutuskorvist tuleb erinevaid õisi ja ma oleksin istutades pidanud ikka päris purjus olema, et sibulad niimoodi segi ajada. On mis on, ilusad ka sordinimeta.

Lugesin Tistou blogist, et hüatsinte tuleb igal aastal üles võtta. Piinlik lugu, aga minu omad on vist kaheksa aastat samas kohas maas olnud, ühed vanimad aiaelanikud. Sortidest pole halli aimugi, oli see aeg, kui etikett rändas prügikasti või lõkkesse.

Kuna pea tundus õues vähem valutavat kui toas, võtsin paberid ja läksin laadakauba inventuuri tegema. Olin just lugemise ja rivistamise lõpetanud, kui telefon helises ja kümne minuti pärast keeras õuele DSV rekka, kaheksa riiulitäit taimi peal. Oehh.
Muidu oleksid need põõsad ehk rahulikult võinud seal riiulite peal edasi pikutada, kaup võeti alles neljapäeva õhtul peale, aga olin Luigel natuke liiga aktiivset müügitegevust arendanud ja müünud kõrvalplatsi piigale maha laskmata karu naha ehk needsamad alles mööda  Euroopat sõitvad ratasriiulid, millel kaup tuli. Kuigi tarnija on nõus meeleldi riiulid tagasi võtma ja panditasu tagasi maksma, on tagasisaatmine eelmise aasta kogemusel nii kallis, et mõistlikum on need riiulid kohapeal maha parseldada. Ise ma neid kasutada ei saa, sest nendega opereerimiseks on tagatõstukiga rekkat vaja.
Kuna aga ostjal on neid riiuleid hädasti juba homme vaja, tuli hakata maha laadima. No ja põnev oli ka. Ma vist ikka saan oma energia hoopis taimepotsikutest. Küüvitsad - kuidas ma ometi olin neist nii mööda vaadanud, nii ilusad. Pisut külmaõrn teema, aga lugesin enne kõvasti kirjasõna ja vähemalt ameeriklased väidavad, et 5a tsoonis multšituna pole probleemi. Kolme sorti habeõied, mille lehed lõhnavad väga huvitavalt vürtsikalt. Veigelad ja deutsiad. Kirjulehised fortunei kikkapuud Blondy ja Harlequin. Abeeliad. Ja lõpuks kõige igavam, neli kärutäit ennast juba tõestanud Forever@Ever hortensiaid. Uus on ainult valge, mis tundub imeilus olevat. Aedhortensiad Limelight ja Vanilla Fraise pole muidugi midagi erilist, sai natuke sisse võetud klientide soovil.
Viis riiulitäit sain maha, kolm jääb homme hommikuks, kella üheksaks õhtul oli tunne, et käed ja jalad kukuvad otsast ära, kui ma veel üritan. Plats on täis ja ruumi pole. Õnneks on kohe Türi laat, saab platsi puhtamaks. Tulnukatest ehk jõuab homme pilti teha, täna kiskus juba hämaraks.
Mida ma teeksin Lepatriinudeta, ei tea. Nädalavahetusel, kui mina laatadel kolan, saavad kutsud-kiisud hoitud ja söödetud, isekoristuvad toad, iseküttev saun ja isevalmiv toit. Lepatriinuisand on peaaegu valmis saanud settekaevu ümbruse korrastamise ja toru paigaldamise, hiigeltöö, mis oli aastaid tegemata. Lepatriinu on möllanud soojakus ehitada ja see näeb juba peaaegu viisakas välja. Ja kindlasti veel miljon pisiasja, mida ma oma müügitaimedega askeldamise ülekoormuses pole isegi võib-olla veel märganud.