Viiskümmend rohelist varjundit

Ükskõik, mida ma aeda ka ei istutaks, ikka tekib juuni esimesel poolel mingi moment, kui eriti mitte midagi ei õitse, vähemalt siin põhjamaadel mitte. Kevadised õitsejad on lõpetanud, paar tulpi kuutõverohtude ja hoogsalt kasvavate hostade embuses hoiab veel viimastest õielehtedest kinni. "Cafe Noir" on olnud selle poolest tubli, et ma olen mitu aastat unustanud ta üles võtta, peab sellegipoolest vastu, mida enamike sorditulpide kohta öelda ei saa. Värv on ikka oluliselt tumedam kui pildil, praktiliselt päris must.

Pojengidest õitseb ainult see, mida soomlased müüvad ahtalehise nime all, aga mis minu meelest on pigem siiski rootsi pojeng ehk paeonia x bergiana, ehtne ahtalehine peaks veel peenema lehega olema, aga seda va täidisõielist on mul ainult potis ja ma unustasin seda pildistada.

Eile saime lõpuks sahmaka vihma ja vist tuli midagi ööselgi, sest hommikul õue astudes oli tunne nagu aurusaunas, palav ja niiske. Õhtul kontorist koju sõites algas peale Keilat märg asfalt teeäärsete lompidega, mõtlesin, et kas tõesti saime veel...loll lootus, ülekäinud vihm oli mõõdunud meist täpselt kilomeetri kauguselt.
Alustab üks ilusamaid enelaid, mille sordinime teemal ma enam üldse sõna ei võta. Kes määrab ära, saab auhinnaks tuhat tänu. Andmebaasis mul seda tegelast pole, pärineb etiketivabast ajast.

Inglismaalt toodud varemerohud All´s Gold (taga) ja Axminster´s Gold tunnevad end eelmisel aastal ümber kolituna hiilgavalt ja on juba praegu põlvini. Kaks seemikut sai ka potti, aga kelle omad ja kas ka tõupuhtad, näitab aeg, sest need varemerohud noorena oma õiget värvi ei näita.

2009.aastal Fransenist toodud hostad hakkavad täiskasvanuks saama. Viimased kaks tegelinskit tuleb hiiglaste peenrast mujale kolida, sest ühelt poolt tungib peale kaunis epimeedium, mis mul endiselt keeldub kangekaelselt õitsemast, ja teiselt poolt aedvaak.

Dioskoor, milline? Mul on eelmisel aastal nii mõndagi jäänud kirja panemata, ega mul see kuplialune suve teisel poolel ikka päris korras polnud. Minu meelest ostsin Viivi käest, Viivi ei mäleta, aga tal olevat kaukaasia dioskoor.

Kaks, mille avamist pikisilmi ootan ja iga päev vaatamas käin, ensatad ja puispojengi esimene õis kolmandal aastal peale istutamist, üksainuke tulebki

Must leeder ´Black Lace´on sel aastal virutanud kõrgust üle kolme meetri, on rohkelt õiepungi täis ja sellest saab millalgi ohtralt pistikuid, sest ma ei taha, et ta selline vorukas on. Aalu oli lahkelt nõus mõõdumodelliks hakkama, see kass käitub täiesti nagu kutsikas, kogu aeg sabas.

Ning selline näeb välja nädal tagasi hoolsalt Lepatriinu poolt triigitud "muru", tegelane keskel hoogsalt putkupistnud perenaise poole sammumas.

Aga tegelikult mulle meeldivad need varasuve rohelised varjundid, sest neid pole mitte viiskümmend, vaid sadu ja neid võib imetleda ka siis, kui mingeid õisi polekski. Kui nüüd jõuaks kogu kupatuse enne Tartu-sõitu veel traktori ja muruniidukiga üle käia, oleks peaaegu hea.