Maipaanika

Pühapäeval oli tunne, et kangesti tahaks kirjutada, aga siis olin liiga väsinud. Nüüd oleks aega, aga nagu poleks mõtteid. Tuju on miskipärast kehv, kuigi selleks pole kõigevähematki põhjust, tavaline maikuine tunne, et ei jõua ja ei suuda ja tervis teeb muret. Söömisega olen viimasel ajal ikka täiesti hädas. Isutus on mulle lapsest saadik omane olnud, kuulun sellesse inimestegruppi, kes sööb vaid selleks,et energiat hankida ja tunne, et on kohutav nälg, aga ükski toiduaine ahvatlev ei tundu, on mulle olnud aastakümnetepikkune kaaslane. Vahepeal oli nagu parem, aga viimasel aastal on asi jälle hulluks läinud, söömine on vastumeelne ja kõige parema meelega neelaks mõne tableti, kust vajalikud toitained ja vitamiinid kätte saaks. Vist olen end ka natuke üle väsitanud, puhkuseks peaks rohkem aega võtma.
Aga meeldivamatest asjadest. Aiapoega tegelesin nii vähe kui võimalik, üritades aeda põlvinilokkavast võilillest välja kaevata. Vähemalt osaliselt õnnestus ka. Õnneks kohe vohama ei kukkunud, sest meil on purukuiv. Istutada ei saa, sest muld on nagu tuhk. Rohida sai uuemates peenardes, kus mulda on turba ja hobusekompostiga parandatud. Vanemate peenarde pind on nagu betoon ja peale umbrohupealsete ei saa sealt kätte midagi. Kõikide tulpide varred on kaks korda lühemad kui loomulik oleks.
Kuumust on olnud ja toomingad õitsesid ära ühe päevaga, väike mandlipuu ka nii, et ei jõudnud piltigi teha. Aga vapraid õitsejaid tuleb üha juurde. Selliste tegelast pildistamise jaoks on paar aastat tagasi soetatud pööratava ekraaniga kaamera hea, ei pea selili lille alla viskuma.

Erilist heameelt teeb mulle see pisike õitsev kastan, millel on oma lugu. Leidsin selle vitsasuuruse puukese õuel tollal kõikjal kasvanud võsast ja palusin võsalõikajatel selle kindlasti alles jätta, mulle hobukastanid nii väga meeldivad. Kiratses see vitsakene, aga välja ka ei läinud, kasvatas end vähehaaval suuremaks. Paar aastat tagasi tegi prooviks üheainukese õieküünla. Eelmisel aastal ei õitsenud. Ja tänavu

Aias ringi vaadates tundub,et umbes pooled püsikud on lännu, aga see võib olla ka põuast ja pole välistatud, et mingisugusegi vihma saabudes mõni veel nina välja pistab. Praegu tundub küll hullult palju tühja peenrapinda olevat. 

Hellikud on enamjaolt elus ja hinges, isegi metasekvoia, mida esimese hooga pidasin olevat kuivanuks, sest sõitsin ainult traktoriga mööda ja nägin kuivanud latva. Järgmisel päeval lähemalt uurides selgus, et altpoolt oli täiesti korras, lihtsalt mingi tundmatu jõud oli ladva ära murdnud. 

Kaks soome gruppi käis. Suured turismibussid saavad nüüd ümber keerata, kuigi teine tekitas korralikud rööpad, õnn, et kinni ei jäänud. Esimene grupp reedel tuli kaks tundi pärast lubatud aega. Teine grupp pühapäeval kaks tundi varem, kui ma alles veel kuumuses peaaegu püksata mõnuga rohisin. No mingid püksid ikka olid, aga mitte piisavas koguses, et väärikas vanuses naisterahvas nendes aiagiidi mängida võiks. Õnneks selle ajaga, kuni suur buss maanteelt sisse roomas, jõudsin kleidi selga tõmmata, trepil peaaegu jala välja väänata ja peaaegu õigeks ajaks jõuda tulijatele voldikuid jagama. No see teine grupp olid ikka täielikud aiahullud, kui selle kuuekümnekohalise bussi pagasiluugid lahti tehti, siis oli seal sõrmeotsaga kohvreid ja taimed, taimed ja taimed...mahtus aga ikka juurde ja sellist järjekorda pole siin õuel veel nähtud, poleks hirmtubli Lepatriinu mulle appi kliente teenindama hüpanud, oleks buss ilmselt laevale hiljaks jäänud. Vägev müügielamus oli ja tekitas hea tuju. Lepatriinu sai sellest sellise adrenaliinilaksu, et kui mina kell kümme voodisse kobisin, ehitas tema alles uue välikempsu karkassi....no mida teha, kui krunt venib järjest suuremaks ja neid kohti on rohkem vaja...

Uue müügiplatsi disainiga pole ma ka veel hoobelnud. Kes need ilusad kastid tegi, Lepatriinu tegi. Viimane kast veel paika panemata. 

Lepatriinuisandal aga on käsil ja peaaegu lõpujärgus hiidprojekt, millest pilti teha nagu ei saagi, sest settekaevu ümbrus pole just koht, mida sageli pildistatud oleks. Aastaid jooksis kaevust biopuhastisse lihtsalt laudadega kaetud kraav, aga nüüd on suure töö ja vaevaga saanud maa sisse korralikud torud, maa tasandatud ja mätastega peaaegu kaetud, mättaid on veel natuke puudu. vahepeal  oli küll tunne, et tegu on nagu vanarahvajutuga kirikuehitusest, mis R nädalavahetustel ehitas, kaevas Malati nädala sees üles, pehme liiva sees ju tore kraapida, aga lõpuks on R ikka peale jäänud :). Tubli töö ja tubli tulemus igatahes. 

Homme on linnapäev. Kaks ja pool kuud vana udupeen ja hirmkallis kohvimasin läheb garantiiremonti. Kilekotid on otsas. Veel üht-teist. Kolmapäeval on kontoripäev, need asjad vajavad ka tegemist. Ja neljapäeva tuleb hakata Pärnu Taimelaada jaoks kaupa pakkima. Siis veel Tartu ja siis enne augustit ei lähe taimedega kuskile. Peaasi, et selle madina sees puispojengi esimest õit maha ei magaks.